Õpetajad otsivad lahendusi läbipõlemise vältimiseks

MTÜ Haridusmentorid mentorid vasakult: Kai Koort, Triinu Pääsik, Viivika Keskküla, Liina Kitt ja Kaidi Kolsar. Foto: MTÜ Haridusmentorid

Palgatingimuste parandamise kõrval kindlustab õpetajate järelkasvu see, kui selle ameti valinud inimesed saavad vajalikul hetkel emotsionaalset tuge ja asjatundlikku nõu. Enda ja oma kolleegide toetamiseks on õpetajad ise tulnud välja erinevate algatustega, mis aitavad õpetajatel vältida läbipõlemist ja hoida vaimne tervis tasakaalus.

Lähte gümnaasiumi klassiõpetaja Liina-Grete Uibopuu oli viis aastat tagasi otse ülikoolist ametisse asudes vaevalt kahekümneaastane. Suure entusiasmiga alustanud nooruke õpetaja jõudis teise õppeaasta lõpuks sügavasse auku. «Mul polnud kogemust ega ka julgust abi küsida. Tahtsin ühelt poolt tõestada, et sobin õpetajaks ja saan kindlasti hakkama, teisest küljest sisimas kahtlesin endas kõvasti. Asi jõudis lõpuks ametliku depressioonidiagnoosini.»

Tee paranemise poole oli keeruline ja pikk, aga raskustega võideldes jõudis Uibopuu tõdemuseni: kui õigel ajal märgata, saab inimest hullemast säästa. Kevadel lõpetas ta Tartu Ülikoolis haridusinnovatsiooni magistriõppe ning oma töös uuris ta, kuidas coaching aitab alustaval õpetajal toime tulla ja kuidas see toetab tema põhivajadusi.

Teejuht väljastpoolt kooli

Teadustöö valmis koostöös kursusekaaslase Annika Haavisto-Visnapuuga, kes kuulub Eesti coach'e koondavasse ühingusse ICF Estonia ja kes oli varem läbi viinud projekti «Eesti coach'id toetavad sadat õpetajat suvevaheajani». «Et ma ise olin üks neist sajast, siis sain omal nahal tunda, kui suur abi coaching'ust mulle oli. Kui Annika hakkas tegema magistritööd alustavate õpetajate toetamisest, siis pakkusin ennast koostööpartneriks. See sobis suurepäraselt, sest saime kasutada kummagi pädevust ja kogemusi – Annika oli coach ja mina veel algaja õpetaja,» rääkis õpetaja Uibopuu.

Termin «coach» pole eesti keeles siiani üldlevinud vastet saanud. «Vahel öeldakse ka «arengutreener», kuid keeletalgutel käidi välja ka hoopis uus sõna «koots»,» selgitas Uibopuu. Olulisem kui nimetus on aga aru saada, et coach pole inimene, kes tuleb ja teiste probleemid ära lahendab. Pigem on tegu teejuhiga, kes annab kätte tööriistad ja julgustab edasi ise vastust otsima. «Mistõttu ei pea olema tegu üldse haridusvaldkonna inimesega. Meie küsisime oma magistritöös osalenud õpetajate käest otse, kas teile meeldiks, kui coach tuleks koolisüsteemist või oleks väljastpoolt. Ja saime vastuseks, et kooliväline inimene on parem – nii ei teki usaldusprobleeme ja noorel õpetajal on tihti julgem võõrale inimesele oma muresid jagada, arvestades just seda, et eesmärk oli ärgitada õpetajal endal õiget vastust leida,» ütleb Uibopuu.

Magistritöö tarbeks valminud uuringus osalejad tõid hiljem tagasisides välja just selle avastuse, et tegelikult olid lahendused neil endal kogu aeg olemas. «Et nendeni jõuda, oli aga vaja kõrvaltpilku ja oskuslikku juhendamist. Coach kuulab, peegeldab kuuldud infot ja aitab seeläbi olukorrast väljapääsu leida.» Uibopuu sõnul läks mõnikord mitu kohtumist, kus osalised ideid põrgatasid, enne kui see kõige parem lahendus sündis. Aga kui sündis, oli noorel õpetajal eduelamus suur – magistritööst nähtus, et coaching'u teenust saanud õpetajatel paranes suuresti kogu elukvaliteet. «Coaching aitab hoida vaimset tasakaalu ja rahu enda sees,» leiab õpetaja Uibopuu. «Sellega ennetame vaimse tasakaalu häirete progresseerumist ja kokkuvõttes õpib inimene lahendama keerulisi olukordi ka mujal kui koolis.»

Uibopuu ja Haavisto-Visnapuu said oma magistritöö eest kõrgeima hinde. «Ülikoolis oli huvi väga suur ja ma loodan, et Eestis tegutsevad coach'id, kelle seas on kõrgel tasemel spetsialiste, saavad edaspidi olla õpetajatele toeks. Tahame ideed kindlasti tutvustada ja levitada, lootuses, et see ühel päeval kättesaadava ja harjumuspärase teenusena õpetajateni jõuaks.»

Õpetajad lõid MTÜ

Endine õpetaja ja haridustehnoloog Triinu Pääsik tundis mõni aasta tagasi, et tegevõpetajate arengu toetamine on jäänud tagaplaanile. Koolitusi küll pakutakse, kuid on näha, et nende teadmiste rakendamine vajab mentori tuge juurde. Niisiis alustas ta esialgu üksikmentorina, sel kevadel kutsus aga kampa neli särasilmset õpetajat ja koos asutati MTÜ Haridusmentorid, et iga õpetaja leiaks endale oma.

«Arvatakse, et oleme nõustajad, kuid just nõuandmisega hoiame end tagasi. Pigem on meie tööriistadeks küsimused, kuulamine ja peegeldamine. Me ei taha hakata õpetaja eest probleeme lahendama ja ütlema, kuidas peaks ühes või teises olukorras käituma, sest valikuid on rohkem kui üks. Nii me võtaksime ära õpetaja õppimiskogemuse,» leiab Pääsik.

«Mentor on coach'iga sarnane ja kasutame sarnast metoodikat. Erinevus seisneb selles, et haridusmentoril on ka õpetajana töötamise kogemus ja mõistame õpetaja rolli võlu ning valu, coach'il sarnast tausta olema ei pea. Mentoritena kõneleme õpetajaga tuttavas keeles, saame jagada ka enda õnnestumisi ning komistamisi ja koos arutada, mida sellest õppida.»

Milliste küsimustega mentori poole pöördutakse? «Kui välja tuua mõned väga konkreetsed probleemid, siis näiteks loovtööde protsess ja selle arendus, õppijast lähtuvate ja õppijate juhitud arenguvestluste läbiviimine. Mõni õpetaja soovib aeg-ajalt arutada oma tundide ülesehitust või metoodikat. Eeldatakse, et kui õpetaja juba aastaid koolis töötab, siis ta enam mingit arendavat tuge ei aja. Kuid just selleks ajaks on kogunenud pagas, mida saab ära kasutada veidi teisel moel ning ennast säästvamalt.»

Mõnes koolis on rakendatud ka sisementorlust. «Koolivälise mentori eelis on aga see, et suudame säilitada hinnanguvaba suhtumise, sest me ei ole emotsionaalselt seotud,» leiab Pääsik. «Meie saame pakkuda mentorit, kes on ise haridustöötaja, kuid mitte samast koolist – nii saame käsitleda olukordi neutraalse ja värske pilguga.»

Ta loodab, et koolid ja õpetajad saavad MTÜ Haridusmentorid näol endale hea koostööpartneri. «Meil on väga paindlikud võimalused. Mõni õpetaja vajab lühiajalist, intensiivset ja kindla teemaga mentorlust. On ka neid, kellele oleme terve õppeaasta jooksul abiks, et erinevaid oskusi arendada.»

Nii Uibopuu kui Pääsik rõõmustavad, et võimalusi õpetajate toetamiseks tuleb juurde ja õpetajad ise on aktiivsed kaasa rääkima, millist abi vaja on. Mõlemad õpetajad on lõpetanud ka haridus- ja noorteameti iga-aastase hariduse kõneisikute programmi, mille järgmine kandideerimisvoor on avatud 6. novembrini. «Kui me tahame haridusellu muutusi, peame ka ise aktiivsed olema – oma mõtteid tutvustama, neid avalikkuse ja teiste õpetajatega jagama, olema avatud uutele ideedele ning valmis neid proovima,» leiab Uibopuu. «Kui tahame, et hariduselus toimuks areng, peame õpetajatena ka ise sellesse panustama. Ja oma kogemusest võin kinnitada, et Eestis on väga palju õpetajaid, kes suudavad sõna ja teoga luua parema homse Eesti.»