Ekspert: haridustee jääb pooleli nii koolikiusamise kui halbade suhete tõttu

Meril Ümarik Foto: Tallinna ülikool

Tallinna Ülikooli haridusuuringute dotsendi Meril Ümariku sõnul on üha suuremaks murekohaks kasvav hulk noori, kes piirduvad põhiharidusega või siirduvad küll kutseõppesse, ent katkestavad õpingud juba esimesel õppeaastal - sealjuures on haridustee katkemise põhjuseks sageli nii koolikiusamine kui ka halvad suhted lähedastega.

Nelja riigi koostöös valminud kolme-aastane uurimisprojekt keskendus põhjustele ja riskiteguritele, miks noored haridustee katkestavad. Haavatavate noorte lood olid erinevad ja samas sama nägu – rasked suhted pere, eakaaslaste ja õpetajatega. Aastaid kestva koolikiusamise ohvriks sattumine juba põhikoolis, üksindustunne ja vaimse tervise probleemid.

Ümariku sõnul tuleb noortel pärast põhikooli lõpetamist otsustada, kas jätkata haridusteed gümnaasiumis või kutseõppeasutuses. Neli protsenti põhikooli lõpetajatest seda valikut ei tee ning nende haridustee lõpeb vaid põhihariduse omandamisega. Veelgi enam, viiendik kutseõppesse siirdunud noortest katkestab õpingud sageli juba esimesel õppeaastal.

«See on probleem mitmes mõttes. Tänapäeva töömaailm nõuab töötajatelt üldpädevusi ja tugevaid eneseregulatsioonioskusi, kohanemisvõimet ja valmidust elukestvaks õppimiseks. Pelgalt põhiharidus seda pakkuda ei suuda, nii on eelmainitud pädevused paraku nõrgemad noortel, kelle haridustee soiku jääb,» märkis Ümarik.

Koolikius ja halvad suhted

Ümariku sõnul on selge, et põhiharidusest ei piisa, et olla konkurentsivõimeline tööturul ja edasises elus hakkama saada. «Teame uuringute põhjal, et madala haridustasemega noortel on edaspidises elus suurem töötusrisk, oht langeda palgavaesusesse, samuti kõrgem riskikäitumine ja madalam oodatav eluiga,» ütles Ümarik. 

Tema sõnul annavad koolitee katkestamise põhjustest  aimu kolm aastat väldanud uurimisprojekti EmpowerVET «Kutseharidus ja töökohapõhine õpe toetamas haavatavate noorte sotsiaalset kaasatust“ tulemused». Projekti raames uurisid Tallinna Ülikooli teadlased koostöös Leedu, Läti ja Norra kolleegidega nelja riigi haavatavate noorte lugusid. Intervjuud viidi läbi kutseõppeasutuste noortega, kes olid koolist väljalangemise ohus või juba eelnevalt haridustee katkestanud. Noorte perspektiiv võimaldas mõista, mis on võimestanud või takistanud nende toimetulekut ning olnud õpingute katkestamise riskiteguriteks.

«Noorte lood peegeldasid, et koolist väljalangemist ei tingi tavapäraselt üks põhjustegur, vaid mitme riskiteguri kumuleeruv koosmõju. Noorte heaolu ja toimetulekut kujundavad olulisel määral suhted pere, eakaaslaste ja õpetajatega, mis mõjutavad nii sotsiaal-emotsionaalset heaolu laiemas mõttes, kui ka õpitulemusi,» selgitas Ümarik.

Tema sõnul oli korduvaks haridusteelt väljalangemise riskiteguriks koolikiusamise ohvriks sattumine põhikoolis, mis kestis mõnel juhul aastaid. Sellega kaasnesid puudumised, õpitulemuste langus, halvad suhted õpetajatega, sageli ka keeruline kodune taust. Sellest halvemuste kumuleerumise nõiaringist on olnud noortel üsna raske välja murda. «Sageli on jäänud nii koolikiusamine kui vaimse tervisega seonduvad probleemid, näiteks ärevus ja depressioon õpetajate jaoks märkamatuks või ei võetud neid õpetajate poolt tõsiselt. Ka vanematel puudub sageli teadlikkus ja oskus noori abistada või suunata abi leidma,» tõdes Ümarik. 

Kutseõppe oluline roll

Käimasoleva õppimiskohustuse reformi valguses, mis pikendab muu hulgas kohustuslikku õppimisiga kuni 18 eluaastani ning viib ettevalmistava õppe kutseõppeasutustesse ja riigigümnaasiumidesse, on järjest aktuaalsem teema, kuidas suudab kutseõpe haavatavaid noori toetada. «Kutseõppeasutuste roll tegelemisel haavatavate noortega, kes pole pärast põhikooli leidnud õppimisvõimalust, kellel napib eneseregulatsiooni- ja sotsiaalseid oskusi või kes vajavad tuge nii seoses õpimotivatsiooni kui erialavalikuga, saab olema senisest veelgi suurem,» kinnitas Ümarik. 

«Ka meie uuringus intervjueeritud noored olid jõudnud oma haridusteel just kutseõppeasutusse. Sageli ei olnud nende haridustee lineaarne, vaid sellele eelnes gümnaasiumi pooleli jätmine või mitmed eelnevad haridustee katkestamised. Mitmel juhul oli üleminek põhikoolist kutsekooliõppesse ja erialavalik pigem juhuslik kui teadlik valik ning asjaolude kokkulangemise tulemus,» ütles Ümarik. 

Kutseõppe juures väärtustati praktilise õppe suurt osakaalu ja suuremat paindlikkust võrreldes põhikooli kogemusega. «Samas nõuab uus ja põhikoolist erinev kontekst ehk rohkem iseseisvust, vajadust praktikakoht leida ja muu selline tugevaid eneseregulatsiooni oskusi, mis võivad noorte toimetulekut takistada. Näiteks põhjustas mitmel puhul ärevust praktikakoha leidmine ja suhtlemine praktikaettevõttega,» rääkis Ümarik. 

Üks tugispetsialist 600 õpilase kohta

Mitmed intervjueeritud noored tunnistasid, et neid on vallanud üksindustunne, depressioon ja ärevus, mis on takistanud koolielus osalemist ja paratamatult mõjutanud negatiivselt õpitulemusi, tekitanud õpilünki. Noorte lugudest nähtub seegi, et võimestavaks võib olla märkamine ja tugi kasvõi ühe õpetaja poolt, mis võib tuua positiivse muutuse noore enesehinnangus. «Mõnel juhul ei pidanud see olema isegi õpetaja, vaid toetas seegi, kui keegi kuulas ära ja lõi usaldusliku kontakti. Toetavaks usaldusisikuks võis olla ka näiteks koolikokk või raamatukoguhoidja,» ütles Ümarik. 

Portaali Haridussilm andmetel on Eesti kutseõppeasutustes käesoleval ehk 2024/25 õppeaastal 27 600 õppurit. Samades asutustes on aga kokku 45 tugispetsialisti, sh seitse eripedagoogi, 12 koolipsühholoogi ja 26 sotsiaalpedagoogi.

«Seega jääb ühe tugispetsialisti toetada üle 600 õpilase. Eriti kurb on see seis arvestades asjaolu, et Eesti kontekstis on populaarsem valik jätkuvalt gümnaasium ning kutseõppeasutustesse satuvad sageli nõrgemate akadeemiliste võimete ja sotsiaalsete oskustega õppijad, ehk just need noored, kes kõige rohkem igakülgset tuge vajavad,» rääkis Ümarik. 

Tema sõnu näitab kutseõppeasutuste tugisüsteemide analüüs , et õppeasutustes on olukord väga erinev. «Leidub kutseõppekeskusi, kus on eraldi tugiüksus mitmete spetsialistidega toetamas nii õppijaid kui konsulteerimas ja võimestamas õpetajaid. Samas on kutsekoole, kus on vaid üks spetsialist täitmas erinevaid rolle või on tugifunktsioon kutseõpetajatel, eriti rühmajuhendajatel,» rääkis Ümarik. 

Vaimne tervis fookusesse

Nii noorte lood kui ka eeltoodud kurb statistika näitab selgelt, et nii ühiskonnas laiemalt kui (kutse)koolides tuleb vaimse tervise teemadele oluliselt enam tähelepanu pöörata ning teadlikult panustada emotsionaalset heaolu toetava koolikultuuri loomisele.

Ümariku sõnul astuti ka EmpowerVET projektiga väike samm, et varustada kutseõpetajaid vastavate tööriistadega. Projekti raames viidi läbi koosloome loogikast lähtuv koolitus, kus mitmekuulise perioodi jooksul käis koos grupp teemast huvitunud kutseõpetajaid. «Koos hariduspsühholoogidega mõtestati kutseõpetaja rolli ning võimalusi õpilaste vaimse heaolu parandamiseks ja heaolu toetava õpikeskkonna loomiseks oma koolis. Sündis tuumikgrupp, kes on motiveeritud seda valdkonda kutseõppeasutustes edasi arendama ja ka teisi õpetajaid innustama,» lisas Ümarik. 

Ilmus ka vaba juurdepääsuga raamat «Empowering At-Risk Youth in and Through Vocational Education: A Comparative View of the Baltic Countries and Norway», kust (kutse)õpetajad võivad abi saada.