Riik soovib muuta õppelaenu kättesaadavamaks

Raha. Pilt on illustratiivne. Foto: Peeter Lilleväli / Põhjarannik / Arhiiv

Haridus- ja teadusministeerium saatis partneritele arvamuse avaldamiseks kõrgharidusseaduse ning õppetoetuste ja õppelaenu seaduse muutmise eelnõu väljatöötamiskavatsuse, mille peamine eesmärk on muuta õppelaenu võtmine kättesaadavamaks ja paindlikumaks ning laiendada eraraha kaasamist.

Minister Kristina Kallas märkis, et plaan on muuta õppelaenu võtmine õppijate jaoks atraktiivsemaks ja lihtsamaks, et kõrgharidusõpe oleks kättesaadav ka vähem kindlustatud peredest pärit noortele. «Samuti on kavas muuta magistrikraadi pakkumine paindlikumaks ja võimaldada ülikoolidel kavandada üheaastaseid tasulisi magistriõppekavasid, mis sobivad töötavatele inimestele lühema perioodi jooksul töö kõrvalt omandamiseks,» selgitas minister.

Õppelaenu taotlemisel on kavas kaotada eraisikust käendaja ja kinnisvaratagatise nõue, et lihtsustada taotlemist õppija jaoks ning muuta laenutaotluse menetlemine pankade jaoks vähem koormavaks. Praegu on õppelaenu taotlejal võimalik laenu tagamiseks kasutada eraisikust käendajat või kinnisvaratagatist.

Ministeeriumi ettepanek on langetada õppelaenu kommertsintressimäära 1,2 protsendini aastas, millele lisandub kuue kuu euribor, ning üliõpilaste tasutava intressimäära ülempiiri viielt protsendilt kolmeni. Lisaks võiks kaaluda õppelaenu intresside kapitaliseerimist või ajatamist õpingute ajal, nii et intressimaksete tasumine algaks alles pärast õpingute lõppu koos laenu tagasimaksmisega. Praegu hakatakse intressi arvestama ja õppija poolt tasuma kohe pärast laenusumma ülekandmist. Nii võib tekkida olukord, kus õppija peab ainuüksi intressi tasumiseks võtma uuesti õppelaenu.

Õppelaenu tagasimakseperioodi võiks pikendada kolmekordsele või neljakordsele nominaalse õppekava kestusele. Nii väheneb õpilaste õpingute lõpetamise järgne finantskoormus, ehkki teisalt suurenevad intressimaksed, mis muudavad laenu kokkuvõttes kallimaks. Praegu on laenu tagasimaksmiseks aega kaks korda nii palju, kui pikk on olnud nominaalne õppeaeg.

Õppelaenu maksimumsumma on kavas tõsta 6000 euroni alates 2025/2026. õppeaastast. Suuremas mahus õppelaen võimaldab üliõpilastel vähendada oma töökoormust ja pakkuda alternatiivi oma õpingute rahastamiseks. Maksimumsumma kehtestatakse valitsuse korraldusega iga aasta hiljemalt 1. juuliks, see ei eelda seaduse muutmist. Alates 2023/2024. õppeaastast on õppelaenu maksimumsumma olnud 3000 eurot aastas.

Ministeeriumi ettepaneku kohaselt võiksid kõrgkoolid saada edaspidi õiguse küsida õppekulude hüvitamist üliõpilastelt, kes asuvad õppima üheaastasel magistriõppekaval, olenemata õppekeelest. Sellega saavad töötavad inimesed, kellel on varasem magistrikraad või valdkondlik töökogemus, võimaluse tasuda oma hariduse eest ning omandada magistrikraad lühema perioodi jooksul paindlikumal ja töö kõrvale sobivamal viisil kui kaheaastane magistriõpe.

Kõrgkoolidele võiks ettepaneku kohaselt kehtestada võimaluse võtta vastu erinevate stipendiumifondide toetust, mille doktorant on riigilt või stipendiumifondilt välisriigis õppimiseks saanud, ning võimaluse küsida doktoriõpingute eest tasu väljastpoolt Euroopa Liitu saabuvatelt üliõpilastelt.

Eelnõu väljatöötamiskavatsus puudutab kõrgharidusseaduse muutmist veel kolmes küsimuses. Proviisoriõpe tuleb viia vastavusse tööturu muutunud vajadustega ja selleks tuleb avada eraldi ravimiteaduse bakalaureuseõppe ja magistriõppe õppekavad (3+2 õppekava). Seadusse on plaanis sisse viia järelevalve korraldamise alused, et kõrghariduse järelevalve korraldus oleks süsteemne ja arvestaks kõrgkoolide erisusi. Lisaks on plaanis täpsustada Eesti Hariduse Kvaliteediagentuuri (HAKA) rolli ja põhimõtteid.

Uued seaduseelnõud peaks valmima 2025. aasta esimeses pooles. Õigusaktid plaanitakse jõustada 2026. aasta 1. septembrist.