Õpetajad: meilt oodatakse igas koolitunnis väikest imet

Klassiruum. Pilt on illustratiivne. Foto: Dids / Pexels

Õpetajalt eeldatakse täiuslikkust. Tal peavad olema vastused kõigile küsimustele, ta peab olema motiveeriv, pidevalt arenev ja rõõmsameelne ning ei tohi kunagi eksida. Kõigi nende ootustega toimetulekuks ei piisa sageli ka 24 tunnist ööpäevas, kurtsid õpetajad möödunud nädala lõpus Tallinna Ülikoolis peetud hariduskonverentsil «Õpetaja aeg».

Tallinna Ülikooli rektor Tõnu Viik märkis konverentsi avakõnes, et pealkiri «Õpetaja aeg» on paradoksaalne, sest õpetajal ju ei ole aega. «Ta on kroonilises ajapuuduses, teeb liiga sageli ületööd ja on kurnatud just nimelt aja puudumise tõttu.»

«Vaatamata sellele tahame, et õpetaja võtaks aega ka oma kvalifikatsiooni täiendamiseks, õpetaks lastele lisaks tihedale aineprogrammile sotsiaalpädevusi ja -oskusi, tõstaks õpimotivatsiooni ning suudaks tõhusamalt aidata ka õppimis- ja käitumisraskustega lapsi. Ja oleks kõige selle juures lihtsalt paremas tujus – seisaks laste ees rõõmsama ja säravamana,» loetles rektor.

Õpetaja ajapuudus ei ole aga ainult õpetaja, vaid ka laste probleem. Tallinna Ülikooli õpetajakoolituse 105. aastapäevale pühendatud konverentsil otsitigi vastust küsimusele, kuidas kasutada aega tõhusamalt, nii et seda jätkuks nii õpetamiseks ja laste toetamiseks kui ka õpetaja enesearenguks ja vaimse tervise hoidmiseks. Konverentsile kogunes üle 300 õpetaja ja koolijuhi kogu Eestist: Tallinnast, Tartust ja Kärdlast Põlva ja Narvani.

Kogu aeg ei jõua maagiline olla

Haridus- ja teadusministeeriumi kantsler Kristi Vinter-Nemvalts tõdes, et ootused õpetajakoolitusele ja õpetajatele on järjest kõrgemad – õpetajalt oodatakse igas koolitunnis väikest imet. «Õpetajakoolitus on Eestis läbi aegade olnud üks laiapõhjalisemaid, siiski ei võimalda ükski õpetajakoolituse õppekava katta absoluutselt kõike, millega tulevane õpetaja peab oma töös kokku puutuma.»

Ka õpetajad ise tõid ettekannetes välja ebareaalse eelduse, et iga nende antud tund peab olema maagiline – igas tunnis peab olema üllatus, see peab olema põnev ning pakkuma uue ja huvitava kogemuse. «Aga keegi ei jõua kogu aeg maagiline olla, õpetaja ei jõua ja lapsed ka ei jõua. Ettearvatavus on koolipäevas tegelikult suur väärtus,» märkisid õpetajad arutelupaneelis.

Suure surve paneb õpetajale ka nõue olla alati täiuslik, alati eeskujuks. «Õpetaja on klassiruumis nagu tiiger ja ajukirurg – valmis kohe reageerima, valmis kõigele vastama. Vastuste hulk ootamatutele küsimustele on õpetaja ametis väga suur, päeva jooksul peab pidevalt vastu võtma kiireid otsuseid, eksida ei tohi. See kurnab,» märkisid õpetajad.

Õpetajad tõid toimetuleku olulise osana üksmeelselt esile hea töökeskkonna. «Tuleb luua ruum, kus ka eksimine on loomulik ja lubatud. Kus kedagi ei panda «nurka seisma», kui ta ei ole suutnud ülesannet täiuslikult ellu viia. Õppimise ja arenguprotsessis ei tohiks karistusel kohta olla.»

Töökultuuri loovad juhid

Hea töökultuuri loomisel sõltub palju koolijuhtidest – kas õpetaja julgeb tulla ütlema, kui ta on hädas? Abi küsimisega jäädakse aga tihtipeale kimpu. «Õpetajad on tublid iseseisvad pusijad, nii jäädakse oma murega üksi.» Murede jagamisele aitab kaasa kasvõi üürike hingetõmbepaus päeva jooksul. «Pausi ajal võib teha koostööd, kolleegidega teemasid arutada.»

Mitmed õpetajad tunnevad, et neile on pandud lisaks õpetamisele liiga suur juhtimisalane vastutus. Eesti koolidel on väga suur autonoomsus ja voli oma aega ise planeerida. Seda on rahvusvahelistes uuringutes välja toodud ka meie hariduse edutegurina. Samas on nii mõnedki õpetajad suurest ise otsustamisest väsinud. «Iga otsuse tegemine nõuab aga aega ja energiat. Kui õpetajad peavad kogu aeg ise suuri otsuseid vastu võtma, ei jõua nad õpetada,» ilmnes aruteludest. «Täiesti kõrini on sellest autonoomiast. Tahaks, et keegi annaks õpiku ette ja ütleks: õpeta seda!»

Tallinna Ülikooli haridusjuhtimise professor Eve Eisenschmidt rõhutas, et organisatsioonikultuuri loomine, sh ajakasutuse juhtimine on juhtide ülesanne. «Kõik, mis koolis toimub, saab alguse organisatsioonikultuurist. Millist juhtimiskultuuri me kujundame? Kas me tegutseme lähtuvalt harjumuspärastest ent aegunud ja ebatõhusatest tegevusmustritest või söandame küsida, mis me üht või teist asja teeme.»

«Õpetajana on aeg üks meie kallimaid ressursse,» märkis Tallinna Ülikooli õpetajahariduse professor Katrin Poom-Valickis ettekandes. «Aega juurde me võtta ei saa, küll on meie võimuses teha teadlikke valikuid, kuhu oma aega kulutada. Õpetajal on professionaalne vastutus seista iseenda vaimse tervise eest. Oluline on hoida tasakaalus tööaeg, puhkus, iseenda areng ja õppimine.»

Poom-Valickis nentis, et vanade mustrite murdmine nõuab aega ja pingutust. «Enne, kui saame muutuste vilju lõigata, tuleb investeerida aega nende loomisesse.»

Otsida tuleb olulist

Mitmetest sõnavõttudest jäi kõlama, kui oluline on kiire päeva virrvarrist välja valida see tõeliselt tähtis ning tunnistada oma piiratust, et kõike, mis on hea ja õige, teha ei jõua. «Kui mu hauale kirjutatakse: «Siin puhkab mees, kes suutis vastata suurele osale oma e-mailidest», siis on see ilmselt tõsi,» muigas rektor Viik. «Püüdes ära teha kõiki asju, mida oleme harjunud tegema ja mis meie aja ära täidavad, jääme aga lõksu.»

Viik märkis, et ei mäleta eriti midagi oma koolipõlve õppeprogrammide sisust, mille omandamise rajale õpetajad neid innukalt suunata püüdsid. Küll aga mäletab ta õpetajaid. «Ma mäletan neid inimesi, armsaid ja vähem armsaid õpetajaid, mäletan, millist eeskuju nad mulle andsid, kuidas meiega suhtlesid, kas nad mind märkasid, innustasid või pragasid, kuidas nad asjadesse suhtusid, mis tunnete ja emotsioonidega elasid ja suhtlesid. Mul on küll väga kahju, et neil niisuguste asjade jaoks aineprogrammi läbiviimise kõrvalt nii vähe aega jäi.»