Viimastel nädalatel on tähelepanu tõmmanud haridus- ja teadusministeeriumi juuli lõpus kooskõlastamiseks saadetud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muutmise kava, mille üheks kavatsuseks oli muuta koolijuhtide lepingud tähtajaliseks viieks aastaks ning kehtestada kohustuslik atesteerimine. Selle muudatuse eesmärk on soodustada koolijuhtide liikumist ja tõsta juhtimiskvaliteeti.
Käesoleval nädalal teatas minister meedia vahendusel, et sellele kavatsusele seisavad vastu nii koolijuhtide ühendus kui ka haridusjuhtide ettevalmistamisega tegelevad ülikoolid ning lisas, et on valmis loobuma tähtajalistest lepingutest ja minema edasi koolijuhtide kohustusliku atesteerimissüsteemiga.
Nii olulises küsimuses nagu haridusasutuste juhtimine võiks meie väikeses riigis siiski olla konsensus – see ei tohiks olla parteide võiduloosung ega kellegi valjema ja mõjusama hääle survel tehtud otsus. Niisiis, kas meie haridussüsteemi sobivad paremini koolijuhtide tähtajalised või tähtajatud lepingud? Kaaluks poolt ja vastuargumente.
Koolijuhtide tähtajalised lepingud – kas vahend ebasobivatest juhtidest lahti saamiseks?
Põhiline argument, miks koolijuhtide lepingutega seoses on vaja üldse midagi ette võtta, on see, et koolijuhid, kes on ametis pikka aega, ei arenda ennast ega kooli ning jäävad mugavustsooni. Ametis on ka koolijuhte, kes ei sobi sellele tööle ja kooli pidajal on raske neist lahti saada – selleks, et koolijuhti vabastada, peab olema toimunud väga suur eksimus.
Lühidalt paistabki põhimureks olevat ebapädevatest juhtidest vabanemine. See ei ole aga kogu Eesti mure. Need ei on pigem üksikjuhtumid, kus mõned omavalitsused on hädas mitte ainult haridussüsteemi haldamisega, vaid probleeme on omavalitsuse juhtimisega tervikuna. Viimase seitsme aasta andmed näitavad, et igal aastal alustab 10–20 protsenti uusi koolijuhte, kusjuures alustavate koolijuhtide arv järjest kasvab. Koolijuhtidest 34 protsenti on 1–5-aastase staažiga.