/nginx/o/2023/09/07/15576385t1h2c13.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2021/01/18/13581917t1h0518.jpg)
Haridus- ja teadusministeeriumil (HTM) on plaanis suurem kutseõppe reform, mis ühtlasi tahab muuta täiskasvanute kutseõppe teatud tingimustel tasuliseks. See tähendab, et enam ei oleks võimalik kutseõppes nii palju õppida kui süda lustib. HTMi sõnul puudutab see umbes 3000 inimest.
Eestis on kutsehariduses 26 000 õppurit, kellest täiskasvanuid on 15 000. Nendest omakorda 3000 on sariõppurid, keda ministeeriumi plaanitav muudatus puudutaks.
Muudatusega tahetakse teha kutseõpe tasuliseks nendele, kes astuvad kutseõppesse mitmendat korda või küsida raha neilt, kes on lõpetanud vähem kui viis aastat tagasi kutseõppe või alla kümne aasta tagasi ülikooli.
Raha on vaja ümber mängida
Haridusministeeriumi kutsehariduse ja -oskuste poliitika osakonna juhataja Triin Laasi-Õige sõnas, et see teema tuli päevakorda seoses haridusreformiga. 2026/27. õppeaastast plaanitakse pikendada kohustuslikku õppeiga 18. eluaastani ja see eeldab, et kõiki põhikoolilõpetajaid ootab ees potentsiaalne õppekoht.
/nginx/o/2023/03/28/15224533t1h34f8.jpg)
Samas omandab gümnaasiumiealistest noortest kutsekeskharidust vaid ligi veerand. Kuna kohustuslik õppeiga pikeneb ja edaspidi on vaja kauem edasi õppida, siis on vaja luua rohkem kohti kutseharidusse – samal ajal aga lisaraha ei ole. «Kui vaadata kutseõppe jaotuvusele ja sellele, kes on praegu kutseõppur, siis vaatab vastu pilt, kus ligi 60 protsenti kutseõppureid on täiskasvanud,» sõnas Laasi-Õige.
Praegu pole võimalik kutseõppesse enam rohkem raha suunata ja nii tuleb olemasolev ümber mängida. «On palju täiskasvanuid, kes õpivad järjest, pausi pidamata,» tõdes Laasi-Õige. Tema sõnul peaks eesmärk olema, et inimene omandab oskused ja asub neid rakendama. Paraku lõpetavad paljud õppurid eriala ja alustavad kohe uuega.
On ka neid, kes jätavad õppimise pooleli, kui on omandanud vajalikud erialased oskused. Laasi-Õige sõnul soovitakse muudatusega sellisele käitumisele piir panna.
Piirid sarnased kõrghariduse omadega
Kutseharidusele seatavad uued piirangud on sarnased kõrghariduse omadega, kus juba üle kümne aasta kehtivad reeglid, et teist bakalaureusekraadi saab omandada pärast kahe nominaalaja möödumist, tasuta õppekohal eriala üle kahe korra vahetada ei saa jne. Reformi eesmärk on vähendada sariõppijaid ja suurendada vastutustundlikku õpikäitumist.
Plaan on, et kahe kutseõppe vahele võiks jääda vähemalt viis aastat. «Oskused aeguvad kiiresti – viis aastat on mõistlik ajavahe, kus inimene on omandanud uue kvalifikatsiooni, ta rakendab seda ja kui on vaja tööd vahetada või juurde õppida, siis tee on lahti,» selgitas Laasi-Õige. «Kui õppija on alustanud ja katkestanud õpingud kahel korral, siis alates kolmandast õppimiskorrast võiks samuti jääda viieaastane vahemik,» lisas ta.
Paljud suunduvad paar aastat pärast kõrghariduse omandamist kutseõppesse. Neile võiks kehtida kümne aasta piir ehk alles kümme aastat pärast ülikooli lõpetamist võiks olla uus võimalus tasuta kutseõpet saada.
Kutseõppes võiksid olla ka tasulised vene- või ingliskeelsed õppekavad nii nagu ülikoolis. Eestikeelsed kohad oleksid tasuta.
Ka on mõte piirata õppimist mitmel riigi rahastataval õppekohal korraga. «Et oleks üks tasuta õppekoht korraga. Oleme näinud anomaaliaid, kus õppija on korraga viiel, kuuel või seitsmel õppekohal ja tõenäosus, et ta need lõpuni käib, on kaduvväike.»
Ka valdkonniti on vaja muudatusi. Näiteks aiandust, rätsepatööd, looduskeskkonda, giidindust, käsitööd õpivad valdavalt täiskasvanud ja nendel aladel on madal hõive. See omakorda tähendab, et nendel erialadel käivad pigem hobiõppijad, kes pärast lõpetamist sel erialal tööle ei hakka.
Miks mitte mikrokraad?
Kutseõppesse saab raha leida tasulise õppega või õppekohti kärpides. «Kui õpitakse selleks, et oleks ilusam koduaed või perel laual maitsvamad pirukad, tekib küsimus, kas riik peab selle kinni maksma,» sõnas Laasi-Õige.
Tema sõnul on koolidel olulisem välja töötada mikrokvalifikatsioone, mis on hea viis end täiendada ilma pikka tasemeõpet läbimata. Kui õppeaasta hind on kooliti õpilase kohta 1500 kuni 1700 eurot, siis mikrokvalifikatsiooni hind jääb 300–500 euro kanti.
Laasi-Õige sõnul valimistavad lõpetamata tasemeõppega inimesed muret ka töötukassale. «Kui suuname täiskasvanu omandama kvalifikatsiooni, mille õpe kestab kaks kuni kolm aastat, siis on see töötava inimese jaoks väga pikk aeg ja ta ei pruugi vajadagi kõiki neid kompetentse, mida see õppekava pakub,» selgitas Laasi-Õige. Tema sõnul tervitab ka töötukassa mikrokvalifikatsioone, kus saab olulisele keskenduda.
«Oluline on, et me ei ajaks segamini täiendõpet ja tasemeõpet. Selleks, et saada uusi oskusi, ei ole vaja alati minna 1. septembrist kooli ja käia koolis kaks-kolm aastat,» sõnas Laasi-Õige. Eesmärk ongi see, et inimesed saaksid edasi õppida, aga väikeste koolitusampsudega.
Probleem erialade vahel hüppajate ja sariõppuritega
/nginx/o/2024/05/03/16045766t1h3853.jpg)
Viljandi kutseõppekeskuse direktor Tarmo Loodus rääkis, et sariõppijaid nende koolis eriti ei kohta – kui, siis ehk mööbli restaureerimise erialal, kuhu tulevad tihti kõrgharidusega ja täiskasvanud inimesed. Elektrik, automaaler, sepp ja autotehnik on ka pigem täiskasvanutele huvi pakkuvad ametid.
Viljandis on kõigile erialadele konkurss ja eelkõige vaadatakse, kas inimene on huvitatud hiljem sel erialal ka tööle asuma või kas ta juba töötab sel alal. Looduse sõnul on neil kahe aasta jooksul vastu võetud 120 täiskasvanust 56 töökohapõhises õppes, see tähendab, et nad juba töötavadki õpitaval erialal.
«Riik on üsna mõistlikul teel, suurendades kutsekeskhariduse õppekohtade arvu,» leidis Loodus. «Seda on hädasti vaja järgmised kolm-neli aastat. Aga ka edaspidi. Kui tulevad nelja aasta pikkused õppekavad, siis on õpilased aasta kauem majas. Kui tuleb koolikohustus 18. eluaastani, siis tuleb õppegruppe juurde luua. Ruumi- ja ressursipuudus kutsekeskhariduses on ilmne,» sõnas ta.
HTM ongi öelnud, et proovib reformiga tuua kutsekoolidele raha juurde ja suunata olemasolevad ressursid noortele õppuritele, kes seda täiskasvanutest enam vajavad.
Hiiumaa ametikooli direktori Ivo Eesmaa sõnul mõjutavad muutused tema kooli sel määral, kuivõrd need otseselt eelarvele mõjuvad. «Rahvas on harjunud saama õpet ilma rahata ja ma ei ole sada protsenti kindel, et asi läheb valutult,» arvas Eesmaa. «Kui oled kolm või neli korda alustanud ja kordagi ei ole lõpetanud, siis kus on garantii, et sa järgmine kord lõpetad?» küsis Eesmaa ning tõdes, et sariõppurid on tõepoolest probleem.
Elukestvale õppele pidurit
HTM on juba otsustanud, et aiandusõpet Hiiumaa ametikoolis enam ei rahastata, kuigi kooli õpilastest üle 60 protsendi on seotud just aiandusega ning kooli sõnul suunduvad pooled lõpetajatest erialasele põhitööle, teine pool asub omandatud erialaga põhitöö kõrvalt raha teenima.
/nginx/o/2013/08/15/1969820t1hd602.jpg)
Hiiumaa ametikooli linnaaianduse juhtõpetaja Lylian Lainoja tõdes, et kuigi nad mõistavad riigi vajadust näha rohkem lõpetajaid erialasel tööl, siis sageli leiavad tee kutsekooli professionaalid, kes soovivad end erialaselt mõne teise nurga alt täiendada. Näiteks maastikuarhitekti haridusega inimesed, kes õpivad linnaaednikuks, et haljastusprojektides paremini kaasa rääkida ja seda süvitsi mõista. «Selle plaani elluviimisega pööratakse kahjuks tagasi kogu elukestva õppe põhimõte,» leidis Lainoja.
Võrumaa haridus- ja tehnoloogiakeskuse direktor Eveli Kuklane ütles, et nende koolis, kus käib 600 õpilast – täiskasvanud ja noored umbes pooleks –, puudutab HTMi muudatus paarikümmet inimest, enamik neist Valga, Võru ja Põlva maakonnast. Tema sõnul ei oleks neil enam perspektiivi maksta õpingute eest ise või lasta tööandjal õpingute kulu kanda.
«Sama kehtib ka väiksemate õpiampsude kohta, kui me pakime praegu tasemeõppes pakutavad erialased oskused väiksematesse ühikutesse ja hakkame neid pakkuma tasuliselt mikrokvalifikatsioonidena. Sissetulekute vahe Harju- ja Tartumaaga on paraku mäekõrgune,» nentis Kuklane ja lisas, et Kagu-Eesti elanikkonna elukestvas õppes osalemine ja keskmine haridustase on niigi madalam riigi keskmisest. «Seetõttu regionaalses mõttes ei saa küll kuidagi öelda, et plaaniga kaasnev negatiivne mõju oleks ebaoluline.»
Kuigi uue plaaniga kaasnevad ohud, on Kuklane mõistev – kui noorte kutseõppesse on vaja enam vahendeid, mis tulevad täiskasvanud õppijate arvelt, siis tuleb sellega leppida. Sest noorte esmane kutsealane haridus on kindlasti olulisem.