Akadeemiline või rakenduslik kõrgharidus - kumb toob tööturul edu?

Eneken Titov. Foto: Erakogu

Kõrgkoolidesse sisseastumine on täies hoos. Kas tööturul tagab edu akadeemiline või rakenduskõrgharidus ning kellele kumbki sobib, selgitab õppejõud Eneken Titov.

«Astudes ülikooli, tasub esmalt enda jaoks lahti mõtestada, milline haridussuund täidab kõige paremini ootusi. Alustada tasub sellest, kas õpingute puhul oodatakse rohkem keskendumist üldteadmistele või praktilistele oskustele ehk kas valida akadeemiline või rakenduslik kõrgharidus,» sõnas Mainor Grupi juhatuse liige ja Eesti Ettevõtluskõrgkooli Mainor õppejõud prof. Eneken Titov.

Rakenduskõrgharidus on sobivaim inimesele, kes teab täpselt, mis erialal ja kellena ta tulevikus töötada soovib. «Suurim väärtus rakenduskõrghariduse juures on see, et peale lõpetamist on omandatud teadmised ja oskused, mis on vajalikud koheselt erialal tööle asumiseks,» rääkis Titov.

Ta lisas, et rakenduskõrgharidust pakkuvad koolid teevad tihedat koostööd tööturuga ning praktikatel on õpingutes suur osakaal: «Tööturu vaade on kõikidesse rakenduskõrgharidusõppe erialadesse sisse kirjutatud ning kursuste läbiviimisesse kaasatakse külalisõppejõududena valdkonna praktikuid. Samuti sooritavad õppurid praktikate näol tööampse. Rakenduslik kõrgharidus õpetab loovalt lahendama ka reaalseid probleeme, sest kodu- ja kursusetöödes tuleb teha ettepanekuid, kuidas käituda praktikuna.»

Tema sõnul valdkonnas igapäevaselt töötavate spetsialistide kaasamine teeb hariduse omandamise üliõpilastele märksa käega katsutavamaks.

Akadeemilise hariduse eelduseks on õpe mitmes astmes

Akadeemiline kõrgharidus on see-eest mõnevõrra teoreetilisem ja laiema vaatega.

«Akadeemilise hariduse bakalaureuseõpe keskendub peamiselt üldhariduslikele teadmistele ning teeb erialasse nii-öelda sissejuhatuse. Magistriõppes omandatakse erialaoskusi juba süvendatumalt. Akadeemilise hariduse eelduseks on õpingute jätkamine järgmises astmes ehk kõigepealt bakalaureus ning seejärel magister,» selgitas Eneken Titov.

Kuna akadeemiline suund keskendub laiemalt üldteadmiste arendamisele, siis on rakendusvõimalused tööturul mitmekesisemad.

«Kui valida laiema haardega eriala, näiteks majandus või ajalugu, siis on tulevikus valikuid rohkem, kui õppides väga spetsiifilist eriala,» lisas Titov. Samas kui mõelda, millele on haridus täna fokusseeritud ja mida ootab lõpetajatelt tööturg, siis võib akadeemiline haridus jääda kohati ka elukaugeks.

Mis vahe on rakendus- ja akadeemilisel kõrgharidusel?

Eesti kõrgharidussüsteem on kolmeastmeline: esimesel astmel on rakenduskõrgharidusõpe ja bakalaureuseõpe, teisel magistri- ning kolmandal doktoriõpe.

Rakenduskõrgharidusõpe on kõrghariduse esimese astme õpe, mille eesmärk on kindlal kutsealal töötamiseks või magistriõppes edasiõppimiseks vajalike pädevuste omandamine. Õpe kestab kolm kuni neli aastat. Rakenduskõrgharidus erineb akadeemilisest kõrgharidusest praktiliste ainete ja suurema praktika osakaalu poolest.

Bakalaureuseõpe on akadeemilise õppe esimene aste, mille eesmärk on üldhariduslike teadmiste süvendamine ning eriala alusteadmiste ja -oskuste omandamine õpingute jätkamiseks magistriastmes ning tööle asumiseks. Õpe kestab kolm kuni neli aastat.

Magistriõpe on akadeemilise kõrghariduse teise astme õpe, mille kestel süvendatakse erialateadmisi ja -oskusi ning omandatakse vajalikke teadmisi ja oskusi iseseisvaks tööks ja doktoriõppes õpingute jätkamiseks. Õpingute alustamise eelduseks on kas bakalaureuseõppe või rakenduskõrgharidusõppe lõpetamine. Õpe kestab üldjuhul kaks aastat.

Allikas: Haridus- ja teadusministeerium

Rakenduskõrgharidus lihtsustab tööturule sisenemist

Mainor Grupi juhatuse liige ja Eesti Ettevõtluskõrgkooli Mainor õppejõu sõnul pööratakse mõlemal haridussuunal üha rohkem tähelepanu üldpädevustele ehk ülekantavatele oskustele, näiteks analüüsioskus, koostöö ja suhtlemine: «Võib öelda, et rakenduskõrghariduses on inimestega koos töötamiseks vajaminevad oskused nagu meeskonnatöö ja suhtlus suurema tähelepanu all. See-eest akadeemilisel suunal keskendutakse rohkem kriitilisele mõtlemisele ja analüüsile.»

Üheks erinevuseks akadeemilise ja rakenduskõrghariduse puhul on õppija kiire arusaam, kas tehtud on õige erialavalik: «Rakenduskõrgharidus on niivõrd praktiline, et iga õppur saab küllaltki ruttu aru, kas ta tahab sellel erialal töötada, ja kas see vastab tema ootustele ka tuleviku osas. Akadeemilise haridussuuna puhul läheb sellele teadmisele jõudmiseni veidi rohkem aega.» Eneken Titov lisas, et enamasti saab rakenduskõrgharidusõppe käigus ka esmase erialase töökogemuse CV-sse kirja, mis lihtsustab õpingute järgselt tööturule sisenemist.

Tööjõuturg peab mõlemat haridussuunda oluliseks

Professor märkis, et tööjõuturul oodatakse nii rakenduskõrghariduse kui akadeemilise kraadi omandanuid: «Kindlasti on neid tööandjaid, kes loodavad väga koheselt ametit oskavaid inimesi ning ettevõte ei pea tegelema nende juurde- või ümberõppega. Samas on valdkondi, kus akadeemilise hariduseta ei saa, näiteks inseneeria. Seal on vaja väga spetsiifilisi laiapõhjalisi teadmisi enne, kui saab spetsialiseeruda.»

Küll aga näitavad uuringud, et rakenduskõrghariduse omandanute tööhõive ning keskmine töötasu on kõrgem kui akadeemilise hariduse puhul. See näitab muuhulgas, et rakenduskõrghariduse omandanud inimesed töötavad rohkem õpitud erialal ehk nende haridus on paremini sihitud.

Professor Eneken Titov tõi välja, et rakenduslik haridus sobib hästi ka neile, kes on varasemalt akadeemilise hariduse omandanud: «Rakendusõppurite seas on üha rohkem neid, kes on kunagi hariduse omandanud, kuid ei tööta õpitud erialal ehk teatud oskustest jääb puudu. Näiteks, kui inimene töötab personalijuhina, kuid tunneb, et teatud erialasest pädevusest on eelmisel haridusteel vajaka jäänud, siis tullakse end täiendama rakenduskõrgharidusõppesse, et sihitult ja teadlikult omandada erialatöös vajalikud oskused.»