KARM HOIATUS: õpetajate puudus võib klassiesised tühjaks jätta juba lähiaastatel
17. aprill 2024, 07:28
Õpetajaskonna vanus, uute pedagoogide aina vähenev pealekasv ning ahvatlused tööturul võivad juba lähiaastatel tuua olukorra, kus nii mõnegi klassi ette pole enam kedagi saata, kirjutab arvamusloos Hugo Treffneri gümnaasiumis, Tartu Luterlikus Peetri koolis ja Tartu Ülikoolis keemiat õpetav Joana Jõgela.
Presidendi noore haridustegelase preemia laureaat, teaduskeskuse AHHAA juhataja Andres Juur ütles 2022. aastal presidendi vastuvõtul Kadrioru roosiaias, et umbes viie aasta pärast hakkavad esimesed eestlased pimedusse jääma. «Ma räägin vaimupimedusest. Meie Euroopa parimaid tulemusi toov koolisüsteem on kokku kukkumas, sest kõigi ainete õpetajaid ligi 5–6 aasta pärast lihtsalt enam ei jätku. Õpetajate keskmine vanus on niivõrd kõrge, et surm ja vanusega kaasnevad haigused panevad meid lähiaastatel fakti ette: igale juntsule eestikeelset haridust enam pakkuda ei saa.».
Kui suures loodushariduse vaimupimeduses me juba kobame?
Loodusainete õpetajate põud on juba käes
HaridusSilma andmetel töötab praegusel õppeaastal Eestis 3336 loodusainete õpetajat. See number on eraldi võttes väga kaunis, paraku ei paita õpetajate jaotus eri õppeainete vahel aga niivõrd silmi.
Esimesena püüab pilku asjaolu, et kõigist loodusaineid avavatest pedagoogidest moodustavad loodusõpetuse õpetajad ligikaudu poole. Siinkohal on ilmselt oluline vahemärkus, et loodusõpetus on enamasti algkooli õppeaine. Seitsmendast klassist algavate spetsiifilisemate loodusainete nagu füüsika, bioloogia, geograafia ja keemia õpetajate arvuline jaotus on kokku sama suur kui loodusõpetuse õpetajate hulk.
Kuna mina jagan keemiateadmisi 8.–12. klassi noortele, siis uurime lähemalt just nende klasside õpetajate vanuselist jaotust. Nooremaid ja alles oma karjääri alguses olevaid õpetajaid ning eakaid ja oma tööaastaid lõpetavaid õpetajaid võiks ideaalses maailmas olla võrdselt ning kogenud õpetajad võiksid moodustada suurema osa koolis töötavatest pedagoogidest. Päriselt on olukord aga teine: vanemaid õpetajaid on märgatavalt rohkem kui noori.
Kogenud õpetajad, kes on vaieldamatult oma ala spetsialistid, on Eesti hariduse kindel vundament, aga me peame mõtlema ka järelkasvule. Kutsekoja 2018. aastal tehtud uuringus selgus, et iga viies matemaatika-, keemia-, geograafia- ja bioloogiaõpetaja ning iga neljas füüsikaõpetaja on vähemalt 60-aastane. Praegu on olukord sisuliselt sama. Kui siia lisada veel, et üle-eelmisel õppeaastal lahkus koolist 64 bioloogiaõpetajat, 43 füüsikaõpetajat, 53 geograafiaõpetajat, 41 keemiaõpetajat ja 244 matemaatikaõpetajat – kusjuures iga aine puhul olid pooled minejatest nooremad kui 40 eluaastat –, siis on ilmselt siililegi selge, et meie haridussüsteemis on probleem!
Olukorra muudab veelgi nukramaks Tartu Ülikoolis gümnaasiumi loodusteaduste õppekava lõpetanud üliõpilaste arv. Näiteks on viimase kümnekonna aasta jooksul selle õppekava lõpetanud 16 keemiaõpetajat. Kahjuks ei saa öelda «uut keemiaõpetajat», kuna oma kogemusele toetudes võin väita, et suurem osa üliõpilastest juba töötab magistriõpingute ajal mõnes koolis. 2018. aastal lahkus koolist 41 keemiaõpetajat ja kümnekonna aastaga tuli koolisüsteemi 16 «uut» keemiaõpetajat. Paratamatult tekib küsimus: kuhu nad lähevad ja miks nii vähe õpetajaid juurde tuleb?
Miks lahkuvad õpetajad koolisüsteemist?
Lihtne oleks öelda, et madala palga pärast, aga mina usun, et on olulisemaid põhjuseid, mis viivad õpetaja tööturule uusi väljakutseid otsima. Arenguseire keskuse 2023. aastal ilmunud raportis «Õpetajate järelkasvu tulevik. Trendid ja stsenaariumid aastani 2040» tuuakse välja, et õpetajaid ostetakse üle hea töökultuuri, mitte üksnes palgaga – sellega oskan vägagi suhestuda. Ma usun, et igaühe jaoks on oluline, millises keskkonnas ja kellega koos töötatakse. Siia võib olla peidetud ka meie õpetajate järelkasvu nõiaringi murdmise võti: mõnus töökeskkond ja inspireeriv eeskuju.
Õpilased toimetavad haridussüsteemis 12 aastat. Nad ei näe koolis tegutsedes, mis tähendab olla artist, arst või advokaat, aga nad näevad enda ümber õpetajaid. Kui õpetaja tõesti naudib oma igapäevast toimetamist, avastab ja uurib ning areneb koos õpilastega, siis just see eeskuju võib noortele õpetajaameti huvitavaks teha.
2023. aastal avalikustati Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutuse ning Startup Estonia tellitud raport «Tuleviku tegija teekond: kas homsed oskused tulevad koolist, huviringist või YouTube'ist?». Soovitan sellega tõesti tutvuda, kas või kõlavate tsitaatide pärast! Sealt leiab majandusõpetaja Inge ütluse: «Kui me ise ei tooda arusaama, et matemaatika, füüsika või robootika on rasked, vaid et see on põnev, siis see mõjutab ka noori.» Kirjutan sellele kahe käega alla!
Õpetaja kujundab klassi ees iga päev ise oma ameti mainet, siiski ei tähenda see, et võiksime lihtsalt oodata ja loota, et õpetajate järelkasvu probleem iseenesest laheneb. Kusagilt peaksid tulema kõikvõimalikud vahendid, mis aitaksid õpetajal oma ainet mitmekülgsemalt, elulisemalt ja haaravamalt õpetada. Just sellest võivad sõltuda noore inimese huvi tekkimine ja edasised karjäärivalikud.
Lahendused on olemas!
Õpetajad on niigi juba justkui saja käega imeloomad, kes aitavad õpilastel oskusi ja teadmisi omandada, kasvatavad neid, hoiavad distsipliini, julgustavad avastama ja proovima, koristavad, ulatavad vajadusel kommi või salvräti, viivad õpilased kontserte, muuseume ja hariduskeskuseid külastama. Kõigele sellele lisaks ka ametialase järelkasvu eest hoolitsemine ei saa ega tohi olla ainult õpetajate ülesanne.
Hetketrend väljendab väga ilmekalt, kuidas noorte huvi füüsika ja keemia vastu on vähenenud ning nende soov siduda oma tulevikku erialadega, mis eeldavad sügavamaid teadmisi reaalainetest, väheneb. Samas on just reaalained ja nendega seotud erialad olulised, kui soovime teha muutusi energia- ja kliimavaldkonnas või turgutada soiku jäänud majandust.
Õnneks uuendatakse või luuakse peaaegu iga hooajal erinevaid meetmeid haridussüsteemi parandamiseks: nii ülikoolid kui ka riik on välja töötanud näiteks kampaania «Eesti otsib õpetajat», arenguprogrammi «Noored kooli» ja karjääripöörajatele suunatud programmi «JAH! ÕPETAJAKS». Minu arvates peaksid ka ettevõtted paremini mõistma, et arukate ja oskuslike tulevaste inseneride, pankurite, töösturite, õpetajate, juristide, arstide ja teiste elukutsete esindajate tee algab koolisüsteemist.
Mõned ettevõtted ongi juba taibanud, et nemadki saavad hariduse vaimupimedusse oma lambikesega valgust tuua. ABB, Enefit, Fermi Energia, LHV, Nordecon ja Metrosert lõid 2022. aastal koostöös haridusuuendajate Praktikali, Videoõpsi ja Eesti Füüsika Seltsiga «Lae end» haridusprogrammi. Selle eesmärk on koondada Eesti koolide inspireerivad füüsika- ja keemiaõpetajad ning luua kaasahaaravad vabavaralised õppematerjalid.
Nende õppematerjalide loomisel lähtutakse õppijakesksest lähenemisest ning kasutatakse innustavaid õppemeetodeid. Programmi raames on juba loodud 46 füüsikateemalist videot, mida saavad kasutada õpetajad ja õpilased üle kogu Eesti. Seega on vähemalt pisikene valgus vaimupimeduse tunnelis juba süttinud ja näeme paremini, kuhu suunas edasi liikuda.
Andres Juur lõpetas oma kõne mõttega, mille iga sõnaga olen minagi nõus: «Meil tuleb kõigil anda oma panus, et vältida vaimupimedust ja jääda targaks rahvaks. Alustagem sellega nüüd!»