GAGi õpetajad: alammääraplaastrist paraku enam ei piisa

Maarja-Liisa Vokksepp. Foto: Lauri Kulpsoo

Gustav Adolfi Gümnaasiumi (GAG) õpetajaskonna ühise seisukoha võtavad arvamusloos kokku õpetajad Maarja-Liisa Vokksepp ja Martin Arro ja märgivad, et õpetajate palgateema pole juba ammu peamine probleem, millega hariduselu kokku puutub.

Õpetajatöös on küll palju positiivset, aga streigi valguses leiame, et on oluline keskenduda murekohtadele. Kuigi streigi põhinõudmised on ametlikult seotud töötasu alammäära tõstmisega, peab Gustav Adolfi gümnaasiumi õpetajaskond oluliseks jagada oma seisukohti, miks on tööseisakuni jõutud, ning selgitada, et käimasolev töövaidlus ei tohi taanduda vaid 10-miljonilise lisaraha küsimusele.

Maarja-Liisa Vokksepp Foto: Lauri Kulpsoo

Suurt probleemide pundart üritatakse lahendada pideva alammäära tõusuga, aga mitte tegelike probleemide lahendamisega. Õpetajate töötasu on vaid üks mitmetahulisest juba pikemaajalisest probleemist Eesti haridussüsteemis. Kehtiv haridusvaldkonna arengukava sedastab, et õpetajate palgakasv peab jääma riiklikuks prioriteediks ning õpetajate esmakoolitus ja enesetäiendamisvõimalused püsima kõrgel tasemel. Sealjuures tõdetakse, et järelkasv ei ole piisav, alustavate õpetajate lahkumise määr on kõrge ning õpetajatel puudub kutsetasemeid arvestav karjäärimudel.

Martin Arro Foto: Johan-Paul Hion

Kõrgem palk nõuab palju lisatööd

Õpetajates tekitab nördimust, et avalikkust eksitatakse järjekindlalt õpetaja keskmise palga numbriga. Haridus- ja teadusministeeriumi sõnul on õpetaja arvestuslik keskmine brutokuupalk nüüd 2134 eurot. Täiskohaga töötava õpetaja töötasu alammäär 1. jaanuarist on siiski 1803 eurot ning enamikus koolides ja omavalitsustes sellest õpetajale täistööaja eest rohkem ei maksta. Meedias ja üldsuses järjepidevalt esitatav õpetaja keskmine kuupalk on reeglina saavutatud ülekoormuse arvelt ning täiendavate kontakttundide andmisega, mitte töötasuga, mida makstakse täiskohaga töötamise eest.

Viimase 10–15 aasta jooksul on Eesti haridussüsteem näinud mitmeid muudatusi ja uuendusi. Tehtud on õigeid ja olulisi otsuseid, mis soodustavad ideaalis kvaliteetse hariduse andmist – muutunud õpikäsitluse rakendamine õppetöös, suund õppeainete omavahelisele lõimumisele, kaasav haridus ja õppe diferentseerimine ehk iga õpilase personaalse haridustee toetamine ja õppetöö vastav kohandamine, kujundav hindamine. Haridus pole saanud ka enam nautida stabiilsena püsimist, mis tähendab, et lisaks muutunud maailmale ja haridusele on tulnud õpetajatel toime tulla «jokker-sündmustega», mis on viinud valdkonna stabiilsuse tasakaalust välja – olgu selleks siis valmidus minna kiirkorras üle distantsõppele, lõimida siia saabunud Ukraina lapsed meie koolikeskkonda ning teha vastavaid kohandusi, samal ajal tagades Eesti õppekava läbimine.

Õpetaja tööaeg ei ole kummist

Kahetsusväärselt on õpetaja tööaeg paraku justkui kummist, kus ületunde ei tasustata samadel põhimõtetel nagu mujal avalikus või erasektoris ning lisanduvad ootused ja nõuded haridussüsteemile tuleb üldiselt saavutada juba kasutuses olevate ressurssidega. 2023. aastal võis töötasu alammäär õpetajatel küll 24 protsenti tõusta, kuid see oli plaastri panemine kriitilisele haavale. Riiklik nõue õpetajale on magistrikraad, õpetajakutse ning riigikeele valdamine kõrgtasemel, mistõttu on õpetajaskonna ootus seatud tingimuste peegeldumisele ka töötasus ootuspärane –kõrgharidusega tippspetsialistile tuleb maksta ka vastavat töötasu. Pelgalt alammääraplaastriga ei saa eesmärgipäraselt katta aga riigilt järgemööda lisanduvaid lisaülesandeid, nõudeid, ootusi ning ümberkorraldusi. Tööaega ega inimressurssi täiendavate ülesannete jaoks ei ole piisavalt lisandunud. Oleme jäänud alampalga tõstmisega lappima laiapõhjalisi probleeme, mida Eesti riik juba paarkümmend aastat  eiranud on.

Ootuste ja ressursside klappimatuse kõrval on streik avanud arutelu ka õpetaja karjäärimudeli üle, ent oluline on ära märkida asjaolu, et karjäärimudel ei ole vaid palgamudel ega palgamudel karjäärimudel. Praegune olukord on seesugune, kus karjääriredelil saab tõusta õppejuhiks või direktoriks. Kõik õpetajad ei soovigi seda, veel vähem on see realistlik. On oluline avada arutelu sellest, mida võiks endast kujutada õpetaja karjäärimudel (suurem või teistsugune vastutus, nt mentorlus, aga ka üldine kompetentsi kasv, tunnustus) ja kuidas professionaalne areng võimaldaks oma palka mõjutada. Professionaalse arengu ja tunnustuse kõrval on niisamuti oluline ka selge palgamudel, mis võimaldab pikema vaatega mõista nii tööturule siseneval kui seal oleval õpetajal, millised on tema võimalused palgatõusuks. Eestis ei määra õpetaja palka mingil moel kogemus ega kompetents. See tähendab, et palk ei muutu aastate lõikes kuidagi, vaid ainus võimalus palgatõusuks on juba niigi lõhki paisunud normkoormusele lisatunde juurde võtta. Õpetajatel on vaja kindlust, et tööpostil «arenemine» ei ole ainult rohkemate ainetundide andmine.

Kvalifikatsiooni ei väärtustata

Võrdne ei ole alati võrdne ega õiglane – me ei pea õigeks ka hariduses valitsevat olukorda, kus omandatud kvalifikatsioon ei loe rohkemat, kui vaid seda, et õpetaja saab töötada tähtajatu lepinguga. Nii saavad ühtedel alustel palka kvalifitseeritud ja kvalifikatsioonita õpetaja. Teisisõnu tähendab see, et tippvormis kõrgharitud tippspetsialist, kes on ka juba mõnda aega koolis õpetanud, saab samadel alustel palka nagu kõrghariduseta õpetaja, kes astus piltlikult öeldes klassi ette otse tänavalt, sest kedagi teist polnud võtta. Haridus- ja teadusministeeriumis on küll väljatöötamisel karjäärimudel, millega kõigi eelduste kohaselt läheb aega, kuid mõningaid muutusi on vaja kohe: palka tuleb diferentseerida kvalifikatsiooni põhjal. Selge ja motiveeriv karjääri- ning palgamudel tooks õpetajate tööturule ka hädavajaliku konkurentsi – nii tõuseks ka õpetajaameti maine ning hariduse kvaliteet.

Mida haritum on inimene, seda säilenõtkem on ta tööturul, kus ta on võimeline täitma erinevaid, mitmekesiseid tööülesandeid. Eesti ei tohi muutuda keskmise sissetuleku lõksu näidisriigiks, kus inimeste ootused töötasule on piisavalt kõrged, et lihttööd ja madalama sissetulekuga töötajaid ei jätku või leidu, kuid piisavalt oskusi ja inimressurssi täitmaks kõrgemalt tasustatud tööülesandeid samuti ei jagu. Kvaliteetne haridus aitab kaasa majanduskasvule, innovatsioonile ning ühiskondlikule arengule laiemalt, kuid kui näiteks loodus- ja reaalainete õpetajatele Eesti riigis piisavat järelkasvu ei tule ning koolitatud õpetajad koolidesse ei jõua, siis paratamatult ei jõua kooliõpilased edasi ka nendele erialadele ülikoolides ning jääme kinni nõiaringi, kus loodus- ja reaalaineid ei õpita ning meie SKT jääb kiratsema.

Harimatus on julgeolekurisk

Kvaliteetne eestikeelne haridus on oluline ka riigi julgeoleku jaoks – harimatus on paraku julgeolekurisk. Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste lektor Maria Murumaa-Mengel on öelnud, et meedia- ja infopädevuste arendamine on esimene kaitsekilp selleks, et inimesed suudaksid teha otsuseid, mis ei kahjusta neid ja nende lähedasi, nende riiki ja mis tahes sotsiaalseid struktuure. Seda mõtet võiks aga laiendada haridusele tervikuna, sest tugev eestikeelne haridus loob aluse kaitsekilbi tekkimiseks.

2023. aasta Maailma Majandusfoorum on koostanud tulevikuoskuste pingerea, kus esimesed viis neist – analüütiline mõtlemine; loominguline mõtlemine; sitkus, paindlikkus ja kohandatavus; motivatsioon ja eneseteadlikkus; uudishimu ja elukestev õpe – peaks olemas olema ka tuleviku õpetajatel ning nendelt õpilastele kanduma. Teisisõnu, need on oskused, mida Eesti haridussüsteem peaks õpilastele pakkuma. Kaitsekilpi saab aga märkimisväärselt paremini luua siis, kui klassi ees on kvalifitseeritud ja motiveeritud õpetaja. Eesti julgeoleku jaoks on oluline ka sügisel algav eestikeelsele haridusele üleminek, mis on taas vaieldamatult õige samm, kuid küsimused sellest veelgi süveneva õpetajate puuduse kohta on vastamata, nii nagu ka reformi järelmid üleminekuperioodi lõppedes õppetööle laiemalt.

Eestikeelne haridus on luksus ja ongi arusaadavalt kulukas. Eestis on kombeks taotleda Põhjamaade heaoluühiskonda ning maailma hariduse tipptaset, aga soodsate lahendustega. Edumeelsemad õpetajad annavad endast parima, et lisanduvate nõuete ja ülesannetega toime tulla, olgugi et kohustustega kaasnevad lisaressursid on tihtipeale puudulikud, tugispetsialiste ei jagu, õpetajaid on endiselt puudu ning kõik uus peab loomulikult mahtuma juba niigi lõhkisesse tööaega. Neid probleeme ei lapi enam alammääraplaastriga.