MAIE KITSING ⟩ Müüdid PISA uuringust

Klass. Foto: Tairo Lutter

Rahvusvahelisest PISA uuringust* on saanud viimasel kahekümnendil riikide haridusreforme käivitav uuring. Eesti on selles osalenud alates 2006. aastast. Meie õpilaste teadmised ja oskused lugemises, matemaatikas ning loodusteadustes on hinnatud järk-järgult paremaks.

2018. aasta uuringu põhjal olid meie õpilased kõigis kolmes hindamisvaldkonnas Euroopas esimesed ja maailmas esikümnes. Meie õpetajate, koolijuhtide ja haridussüsteemi kujundajate tunnustamise asemel on aga ka tõrvatilku viidetega, et PISA ei annagi adekvaatset tagasisidet ning tegemist pole hindamisinstrumendiga, mida tasuks tõsiselt võtta. Sellest ajendatuna mõned selgitused olulisematele väärväidetele.

Müüt nr 1. PISA kontrollib fakte ja teadmisi

Ei saa kuidagi nõustuda. PISA ülesanded on jaotatud keerukuse järgi kuude raskustasemesse, millest esimene ja teine tase on tõesti lihtsad. Teist taset nimetatakse ka baastasemeks. On öeldud, et tänases elukeskkonnas toimetulekuks peaks iga õpilane olema suuteline baastasemele vastavaid ülesandeid lahendama. Matemaatilise kirjaoskuse viiendale tasemele jõudmine eeldab, et õpilane oskab töötada mudelitega, mis on mõeldud komplekssete liitprobleemide uurimiseks. Nad on võimelised neid mudeleid arendama, arvestades võimalikke piiranguid ja eeldusi. Lisaks olema suutelised välja valima, võrdlema ja hindama nende mudelitega kirjeldatavale komplekssele liitprobleemile sobivaid lahendamise strateegiaid. Sellel tasemel suudavad õpilased töötada plaanipäraselt, tuginedes avatud, hästiarenenud mõtlemis- ja põhjendamisoskusele, sobivatele esitusviisidele, abstraktsetele ja formaalsetele kirjeldustele ja heale situatsiooni mõistmisele. Nad on suutelised reflekteerima oma tegevusi ning sõnastama tõlgendusi ja põhjendusi. Kuuendal tasemele vastavad ülesanded nõuavad oskust kasutad omandatud abstraktseid matemaatilisi operatsioone ja seoseid uute lähenemisteede ja strateegiate leidmiseks uudsete situatsioonide lahendamisel.