Õpetajad: maakoolides ei ole sa pelgalt õpetaja, vaid kogukonna võtmeisik

Õpetaja Helena tunnetab, et on maakogukonnas väärtustatud. Foto: Haridus- ja Noorteamet

Maakoolidesse lapsi õpetama läinud Anna-Liisa Nurgamaa, Helena Elgindy ja Sirje Lulla märgivad, et väikesed klassid annavad suurepärase privileegi tunda lähemalt kõiki oma õpilasi, samuti on õpetajal oluline roll kanda ka väljaspool kooli kohalikus kogukonnas. 

Anna-Liisa Nurgamaa töötab oma kodulinnas Rakveres geograafiaõpetajana, kuid on oma elus töötanud mitmes maakoolis nii Kehras, Iisakus kui ka Kohtla-Nõmmel ja omab võrdlusmomenti nii maa- kui linnakoolidega. Helena Elgindy on töötanud Setomaal Värska gümnaasiumis ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetajana seitse aastat, tulles kooli tööle otse ülikoolipingist. Sirje Lulla aga õpetab bioloogiat Saaremaal asuvas Lümanda põhikoolis, olles leidnud oma kutsumuse just õpetajaametist.

Õpetaja Anna-Liisa sõnul on kool maakohas kogukonna süda. Foto: Haridus- ja noorsooamet

Õpetajal on kohalikus kogukonnas tähtis roll

Tänapäeval on kool aina enam mitte vaid õppimise koht, vaid ka kogukonna süda, on Anna-Liisa veendunud. «Õpetaja on kogukonda uuendusi ja muutusi toov kogukonna liige. Eeskujuks olemine ja panus noorte harimisse loob võimaluse tuua noori pärast kõrgkooli lõpetamist taas tagasi oma kodukohta. Seekaudu saab aidata kaasa ka kohaliku kogukonna elukvaliteedile ja arengule,» räägib Anna-Liisa. «Olen oma õpetajaametis töötamise jooksul tunnetanud, et õpetaja on väiksemas kogukonnas kõrgelt hinnatud eeskuju.»

Ta toob välja, et maapiirkonna koolides kohtab palju hoolivust kohaliku elu arendamise osas – korraldatakse näiteks kogukonna talgupäevi ja laatu. «Nii äge on see, et kool on kohaliku kogukonna oluline osa ja tullakse panustama ka siis, kui mõne perekonna lastest keegi enam koolis ei õpigi,» toob Anna-Liisa näite.

Ka Helena teab, et õpetaja on maakogukonnas väärtustatud, kuna väiksemates asulates tajutakse, milline privileeg on oma last kodulähedasse kooli saata – veel enam, kui seal saaks ka põhikooli või lausa keskhariduseni välja kooliteed jätkata. «Samas usun, et õpetajad saaksid oma rolli kohalikus kogukonnas veelgi enam rakendada, rääkides aktiivsemalt kaasa ühiskondlikel teemadel või olla kaasatud arendusprojektides. Kui soovime, et maal elu jätkuks, peame näitama ka ise eeskuju, olles aktiivsed kogukonnaliikmed, kes oma arvamust avaldavad ja kes kogukondlikes debattides osalevad,» on Helena veendunud.

Õpetaja Sirje väärtustab võimalust saada tuttavaks iga õpilasega. Foto: Haridus- ja noorsooamet

Tugevam side õpilastega

Ühe maakoolide tugevusena toovad õpetajad välja klasside väiksuse, mis lubab õpetajal pöörata rohkem tähelepanu igale õpilasele eraldi. «Õpetajana annab see võimaluse jõuda pea iga õpilaseni, et teada nende tugevusi ja arenguvajadusi. Individuaalne lähenemine on õpilase igakülgseks toetamiseks kindlasti parem,» selgitab Anna-Liisa. «Maakoolis õpetades jõuab üsna kiiresti selleni, et tead iga õpilase nime peast ja tunned ta igal pool ära.»

Ka Helena peab suureks privileegiks tunda oma õpilasi hästi. «Neid teadmisi saan ma kasutada järgmiste tundide disainis, mistõttu kasutan ma päris harva tundide planeerimisel eelmiste aastate kavu, vaid loon uued, just neid konkreetseid õpilasi toetavad ülesanded. Kuigi linnakoolides pakutavad paralleelklassi süsteemid aitaksid vähendada tundide planeerimise koormust, on omaette väärtus siiski võimalus anda individuaalset tagasisidet igale õpilasele, sest töid, mida parandada, on vähem ja seega on mul aega seda ka sisukamalt teha,» toob Helena välja.

Sirje sõnul ei saa väiksemas klassis tekkida olukorda, kus mõni õpilane jääb tähelepanuta või saaks tunnis laiselda, sest siis jääks ta kohe õpetajale silma. Ta kiidab ka võimalust viia tunde läbi õues looduse keskel. «Loodusainete õpetajana on see nagu paradiis, saad käed-külge-viisil õpilased tegutsema panna,» räägib Sirje.

Helena meelest on looduskeskkonnal positiivne mõju ka õpetajate vaimsele tervisele. «Pärast tööd minna kohe koolimaja taha metsa jalutama on kõvasti rahustavam kui lärmakasse ja ummikuid täis liiklusesse suuremas linnas,» võrdleb ta elukeskkondi. «Siin on noorel õpetajal aega ja võimalusi leida oma käekiri tundide andmiseks ja õpetajarolliks, ühiskondlik tempo on aeglasem ning võimalik, et liiga suurte ootuste asemel kohtad pigem hoopis suurt tänulikkust.»

Maakool sobib ideaalselt ka alustavale õpetajale

Maakoolides tunde andnud õpetajad soovitavad oma kogemusest maakoole ka oma kolleegidele, eriti alustavatele pedagoogidele. «See maakooli vaib on midagi, mida on keeruline sõnadesse panna. Ma üldse ei liialda, kui ütlen, et õpetajal on teatud mõttes maapiirkonnas staari staatus. Sind tuntakse igal pool ära, küsitakse sinu kui eksperdi arvamust ka mujal kui ainult koolis,» räägib Anna-Liisa oma kogemusest.

Kui ka tema muretses algul, et ta ei tunne kogukonnas kedagi, ei tea kohalikke tavasid ja ei tea, millega pärast tööd tegelema hakata, kadus see hirm ruttu. «Paljud kolleegid võtsid osa erinevatest huvitegevustest ja üritustest ning üsna pea sain ka mina kutse erinevate kollektiividega liitumiseks. Nõnda tundsin üsna pea, et olen kohaliku kogukonnaga ühise keele leidnud,» meenutab Anna-Liisa.

Õpetajaamet annab võimaluse töötada kogu Eestis, mitte vaid suurlinnades, ja valida oma elukeskkonda mitte töö, vaid oma isiklike eelistuste alusel – olgu selleks näiteks juured. «Värska gümnaasium ja eelkõige Setomaa sai valituks just minu juurte tõttu – nimelt on mu emapoolne pere siit pärit ja soovisin tulla avastama just seda kanti, kuhu väiksena siiski väga harva sattusin,» selgitab Helena oma töökohavalikut.

Sirje soov oli elada Saaremaal. «Minu suur vedamine oli, et suht samal ajal, kui minus oli küpseks saanud otsus hakata õpetajaks, leidsin ma ka tööpakkumise Lümanda põhikooli. See väike maakool võttis mind rõõmuga vastu ja on minu õpetajaks kujunemisele hoogu juurde andnud,» jagab Sirje oma kogemust.

Kui ma poleks maakoolist alustanud, siis ma ei oleks kindlasti enam õpetaja, leiab ta. «Võib olla on see Lümanda kooli omapära, aga ma sain seal alustava õpetajana unistada suurelt, teha vigu, tundmata sealjuures kordagi negatiivset survet. Ma sain ja saan olla mina ise,» tõdeb Sirje. «Minu arvates peakski noor õpetaja alustama just maakoolist, kus õpilaste arv on piisavalt suur, et noorele õpetajale kogemust anda, aga samas piisavalt väike, et õpetaja püsiks ka hea vaimse tervise juures.»

Õpetajate palk on üks teemadest, mis on pidevalt avalikkuses jutuks. Maapiirkondade õpetajate palgataset võib teiste ametitega võrreldes pidada heaks, leiavad õpetajad. «Palk peab olema samaväärne ja hästi tasustatud igal pool Eestis, olenemata kohaliku kogukonna jõukusest. Jah, olen kõrgema palgaga kui mõned asutuste juhid siinkandis, kuid see ei tähenda, et õpetajate palgafond ei peaks kasvama, et olla korrelatsioonis nii antud lubaduste kui ühiskondlike vajadustega,» leiab Helena. «Mina tunnen, et olen ühiskondlikult väärtustatud ametikohal ning olen ääretult uhke, et olen õpetaja. Usun, et müüdid ameti osas on aastate jooksul aina rohkem lahtumas, seda näitab ka tõik, et aina rohkem on tudengite esimene erialavalik õpetajaks õppimine.»