Praamisõidu kaugusel koolipingis: «Noh, tundi pole veel hiljaks jäänud.»
:format(webp)/nginx/o/2021/09/28/14099696t1h2850.jpg)
9. september 2023, 00:01
/nginx/o/2023/09/13/15589084t1h9e2f.jpg)
Kooliaasta on hooga käima lükatud ning suveaeg selja taha jäänud. Varajased ärkamised ning hilised õhtutunnid kodutööde seltsis on saanud taas osaks noorte igapäevatoimetustest. Lääneranna vallas Virtsus elavate koolijütside jaoks on sellest sügisest aga hommikune koolitee seiklus omaette, sest senise põhikooli asemel, mis vallavolikogu otsusel muudeti vaid 4-klassiliseks, hakati tarkust taga ajama üle väina praami- ja bussisõidu kaugusel Muhu Põhikoolis.
Päikesetõusu ajal pea inimtühjas Virtsu sadamas vuravad jalgratastel praami ootele mitu koolijütsi. Seljakotid seljas, uni silmanurgas, kuid tee juba selle paari päevaga pähe kulunud. Rattad jäetakse sadamasse hoiule ning jutuvada saatel oodatakse üheskoos praami saabumist.
Vaid minutid enne väljumist tõttab Tõllu peale virtsukas Henrik Raave – üks neist lapsevanematest, kelle tütar veel piisavalt noor, et Virtsu neljaklassilises koolis tarkust taga ajada, kuid poeg juba selles vanuses, et uus koolipink leida.
«Mingisugune õige pisike trotsinoot oli meie otsuses sees, kui panime poja Lihula Gümnaasiumi asemel Muhu Põhikooli, aga valdavalt oli otsuse taga ikkagi see, et antud kool on meile füüsiliselt kõige lähemal – 17 kilomeetrit. Lihula Gümnaasium, mis oleks olnud teine variant, asub 26 kilomeetri kaugusel.» Henrik on seni korduvalt Virtsu koolilastega meresõidu kaasa teinud, ehkki tunnistab ausalt, et ühel hetkel see hoog raugeb ja päris igapäevaselt pole mõeldav sedasi seigelda. «See praamisõit on üsna romantiline hommikul, saab mõtted mujale. Arvan, et iga eestlane on seda kogenud, et kui ta Virtsus praami peale astub, siis midagi nagu muutub, ja nii muutub meie lastega igal hommikul,» kirjeldab mees.
Praami pardal valitseb aga vaikus, lapsed on kadunud kui tina tuhka. Küsimuse peale, kus koolijütsid end peidavad, osutab Henrik VIP-lounge’i suunas. «Nad teevad seal koos koduseid ülesandeid.»
Henriku poeg Oskar tunnistab, et sel viisil kodutöid teha aitab küll praamisõidul aega parajaks teha, kuid siiski pole tegemist parima lahendusega. «Pole just kõige parem, aga saame hakkama,» alustab poiss. «Siin kogu aeg loksub ja mingi muusika mängib. Aga muidu saame tehtud.»
Uue kooli üle tunneb noormees aga rõõmu, ehkki koolitee on paras ettevõtmine ja praam väljub sadamast juba kell 7.20. «Seni on meeldinud. Noh, hiljaks pole ma veel jäänud,» teatab ta rahulolevalt ja lisab, et tegelikult on see praamisõit üks päris lahe asi, kuigi üsna väsitav. Uus kool on Oskari sõnul päris lahe. «Seal on uued lapsed, uued sõbrad. Nüüd on küll läinud kooliaasta õppekavadelt võrreldes eelmise aastaga raskemaks, aga muidu on seal päris hea.»
Sellise tempo juures tekib küsimus, millal noored veel hobitegevuseks aega leiavad. Henriku sõnul on neil pojaga plaan paigas ning huviringid said äsja välja valitud – lausa kolm, kui täpne olla. «Meie poiss valis endale välja kolm hobitegevust – korvpalli, puutöö ja saviringi. Kõik need kolm ringi on Muhumaal. Kellaajad on veel selgumisel, aga õnneks on Kuressaare-Virtsu trassil päris palju busse liikumas, et jõuab ilusti kuhu vaja,» selgitab pereisa ja lisab, et siinkohal on Virtsu laste saatus läinud paljudele südamesse ning näiteks GoBus on enda bussigraafikut korrastanud, et noorte vajadustele vastu tulla. Kui aga juhtub midagi erakorralist ja bussiliiklusele lootma ei saa jääda, siis on mees ühe oma kahest pereautost jätnud Kuivastusse, et vajadusel teispool väina kiiresti olukordadele reageerida ning olulised sõidud ära teha. Oskar ise on hobitegevuse suhtes ettevaatlikult optimistlik: «Ma loodan, et on kõigeks jaksu. Plaan on minna veel jõusaali ka. Eks ma pean need bussiajad selgeks tegema ja kellaajad välja valima,» ütleb ta sihikindlalt.
Praamijutud räägitud, jõuamegi Kuivastusse. Noored liiguvad üheskoos bussipeatusesse järgmist sõiduvahendit ootama. Need 10 minutit ootamist mööduvad jätkuvalt meeleolukalt – viimaste suvesoojadega tundub ooteaeg kindlasti lühem kui pimedal talveajal. Koolibussi marsruut kulgeb soodsalt ja lõpp-peatus asub koolimaja ukse kõrval. Uksel tervitab õpilasi reibas koolipapa Andres Anton, kes ei pea paljuks ükshaaval noori tervitada. «Ma tean, et see küll möödub, kuid tänu Virtsu lastele oleme hetkel kuulsamad kui Kaja Kallas,» ütleb direktor naljatledes.
«Täpselt kaheksa Virtsu last on halanud meie koolis käima. Ootasime, et kohalik vallavolikogu teeks Virtsu kooli suhtes otsuse varem, aga see otsus selgus 31. augustil ja 1. septembril olid kõik Virtsu lapsed ilusti kohal.» Direktori sõnul on seni kõik väga hästi kulgenud, kuigi tegemist on üsna uue kogemusega. «Õppealajuhataja räägib, et 20 aastat tagasi vist olla ka selliseid juhtumeid olnud, kus lapsed hommikuti praamiga Muhumaale õppima sõitsid. Mina olen siin koolis olnud 12 aastat ja selle aja jooksul pole sellist kogemust veel olnud,» meenutab Anton. Ta tunneb aga muret, kuidas usinad õppurid oma kooliteed siis läbivad, kui ilusad ilmad asenduvad sombusemate sügishommikutega. «On veel sügis ja talv ja varakevad – kõik ei ole alati nii ilus. Kui mõtlema hakata, siis ilma naljata, laps peab väga vara üles tõusma ja see kolmas kooliaste ehk 7.–9. klass pääseb väga hilja koju. Ma kujutan ette, et nad tõusevad kell 6 üles ja enne kella 18 nad koju ei saa, siis see on ka täiskasvanule natuke palju. Aga tuleb ära harjuda, midagi ei ole teha,» tunnistab Anton. Lapsevanematega on aga murekohad varasemalt läbi arutatud ja koolipapa usub, et üksteist toetades saavad kõik hakkama. «See raskus selgub alles sügisel – november, detsember – siis, kui läheb väljas kehvemaks. Me saame hakkama, aga olen mõelnud, et seal kohalikus omavalitsuses oleks pidanud läbirääkimiste teel midagi tegema, sest minu arvates ei ole päris okei, et lapsed käivad iga päev üle mere koolis. Mingi aeg see võib ilus olla, aga see on lapsele siiski suhteliselt koormav.»
Esimese tunni järel koguneb Muhu koolipere sööklasse pudruhommikule. Meie aga seame sammud tagasi mandri suunas ja põikame läbi Virtsu koolist, et vaadata, kuidas seal otsekui pooliku kooliperega õppeaasta alanud on. Direktori kohusetäitja Aire Arge teretab meid päikselisel koolihoovil nukra naeratusega. «Meie koolipere võttis vallavolikogu otsuse vastu ikka kurvastusega. Meie kool jätkab isegi rohkem kui poole väiksemana. Kevadel oli meil õpilasi 50 ja praegu on neid 17,» kirjeldab Arge olukorda. «See kooliaasta algas seega pigem nukralt, aga loomulikult üritasime 1. septembril laste jaoks rõõmsad olla. Need lapsed, kes meil siin õpivad, ei pea kannatama, et niisugused otsused on tehtud.»
Küsimusele, kas vallavolikoguga on veel kontakti otsitud, et tehtud otsused õnnestuks ehk tagasi pöörata, vastas Arge, et pole seda kontakti isegi küsinud. «Lootus selles osas ikka jääb, et otsused vaadataks ümber. Ikka loodame, teised õpetajad niisamuti.»