INTERVJUU ⟩ Koolijuht: me pingutame kogu väest, kuid tõsine hariduskriis on juba päral

Ivo Visak Foto: Erakogu.

Eesti koolihariduse arengut pärsib riigi suutmatus pakkuda õpetajatele pikaajalist kindlust, et nad ei pea puudust kannatama, ütleb kolmandat õppeaastat alustava Saaremaa riigigümnaasiumi direktor Ivo Visak (34). Rääkisime noore haridusjuhiga kooli sõlmprobleemidest, viimaste aastate uuenemistuhinast ja riigigümnaasumite eripäradest.

Mis sind koolijuhina Eesti koolihariduses tõsiselt endast välja ajab?

Kas õpetajate palk tõuseb? Õpetajatel pole siiamaani kindlust. Tegu on ühega nendest asjadest, mille puhul kõik ütlevad küll «jah», aga samas, kui koalitsioon on koos ja plaanid valmis, siis hakatakse seda raha sinna kuidagi kokku kraapima. Küsimus on selles, kas haridus on prioriteet või ei ole.

Praegune palgatase peletab eemale noori õpetajaid, kuna noored on väga kalkuleerivad? Nad ju näevad, et see baaspalk on 1749 eurot pluss klassijuhtimise tasu, pluss tasu ületundide eest – saad kuskil veidi üle 2000 euro brutona.

Kui oled tegija eesti filoloog või noor matemaatik või füüsikaõpetaja, siis leiad näiteks idufirmade valdkonnas tasuvama töö. Eesti hariduses töötavad praegu inimesed, kellel on selleks kutsumus. Kindlasti ei tohi mõelda haridusest niimoodi, et see töö teeb rikkaks. See peabki olema inimestele, kellel on sügav kutsumus, aga see sügav kutsumus peab olema ka nii tasustatud, et õpetaja ei tunne puudust ja teab, et suvel saab puhata ja tegeleda enda harimisega.

Ma näen, mis tööd teevad koolis õpetajad ja nad väärivad rohkemat. See ongi täpselt nii lihtne.

Mõni kuu tagasi tuli välja uuring, et üle 90 protsendi õpetajatest on kogenud läbipõlemist. Kas sina oled oma koolis tegelenud õpetajate läbipõlemise probleemiga?

Kool on koht, kus kui sul on soov toimetada noortega, siis on selleks lõputult võimalusi. Küsimus on, kas iga õpetaja tajub inimvõimekuse piiri. Kõikidel on ühtmoodi 24 tundi päevas. Kui palju ma jõuan ära teha, et saaks tehtud põhitöö, minu haridusvaldkonna hobid ja sinna sekka mõni lisaülesanne, mis koolijuht on andnud, et mu teenistus oleks parem? Selle piiri tajumine on õpetajatele tihti keeruline.

Koolijuht Ivo Visak annab tundi. Enne Saaremaa riigigümaasiumisse tööle asumist töötas ta noorte valdkonna eestvedaja, õpetaja ning loovbüroo projektijuhina. Foto: Erakogu.

Kui räägime läbipõlemisest, siis tuleb mainida ka koolikultuuri. Kuidas kooli juhitakse, kuidas käitub koolipidaja. Eestis on meil umbes 70 koolipidajat, need on kohalikud omavalitsused, kus koolid eksisteerivad, samuti riik. Kui palju see pidamise ja juhtimise kultuur suudab õpetajaid vormis hoida?

Ühelt poolt me räägime, mida koolipidaja suudab õpetajatele pakkuda, et neil vaimselt ja füüsiliselt oleks hea koolis olla? Mis on see täiendav väärtuspakett, mida koolijuht saab õpetajatele tänapäeval pakkuda? Kas see on tasuta pääse kuskile kohalikku jõusaali? Näiteks spordisaal on alati õpetajatele avatud, ka ujula.

Aga on ka küsimus, kas koolijuht hoolitseb selle eest, et õpetaja saaks iga aasta näiteks kovisioonis osaleda või siis miks mitte professionaalse psühholoogi tuge saada. Mõni kool kindlasti saab endale rohkem lubada kui teine. Mõne kooli puhul on iga eurosent arvel, et tuleks õpetajate palgaga välja.

Millest sõltub see, et mõnel koolil on inimeste motiveerimiseks rohkem raha ja teisel ei ole sentigi?

Küsimus on kindlasti, kas igas koolis saadakse kätte õpetajatele ette nähtud diferentseerimisfond.

Praegu käib 17 protsenti iga palgaga kaasas. Haridusminister ütleb, et kolm protsenti on lisaks planeeritud. Aga kui see on ette nähtud, kuidas siis on võimalik, et koolid ja õpetajad ei näe seda?

Seda tuleb mõne valla käest küsida, et kuidas see võib niimoodi olla.

Kas riigigümnaasiumites on sellega korras?

Jah, see raha peab jõudma õpetajani!

Kas sinu koolis on see avalik info? Kuidas sinu koolis kasutatakse seda pea viiendikku palgafondist?

See ei ole asi, mida varjata, see läheb õpetajatele. Fondi kasutamine võib näiteks olla klassiõpetajate tasustamiseks. Tublide töötajate tunnustamine, kes on teinud võib-olla rohkem, kui neilt oli küsitud.

Veel juhtimiskultuurist. Küsimus kõlab muidugi provokatiivselt aga siiski: mida nõukogulikku on alles Eesti koolisüsteemis?

(Muigab.) Kui nimetame koolimeeskonda kaadriks…

Mida see tähendab?

Kaader on meeskond.

«Kaader» on siis inimesed?

Kui sellele tõsisemalt vastaksin, siis peame jõudma õpetaja aja väärtustamiseni. Üks asi, mis teeks õpetaja elu palju paremaks – siin pean ka endale tuhka pähe raputama –, on ettenähtud kursuste arv, mida õpetaja peaks andma, kui me oleme kursusepõhine süsteem. Ja kuidas me saame tekitada õpetajatele tema oma aega juurde. 

Jah, õpetaja ülesandeid saab igat moodi jagada, õpetaja ei pea olema ainult kursuseandja. Tema täiskoormus võib kokku tulla tegelikult veidi kirjumalt. Me peame looma nende jaoks sellise keskkonna, et nad ise jäävad terveks.

Koolidirektoril on suured volitused kooli juhtimisel, õppenõukogu ja hoolekogu on tema kõrval. Kas tugev koolidirektor peab olema autoritaarne?

Kindlasti mitte. Varajane kaasamine hoiab ära hilisemad probleemid. Lõpuks pole vahet, kas oled era- või riigikool. Kool muutub väga kiiresti kogukonnakooliks. Ta peab vähemalt proovima aidata leida kogukonnas lahendusi koos õpilaste ja lapsevanematega.

Kui me alustasime Saaremaa riigigümnaasiumis saarluse kogukonnapraktika kursusega, siis selle mõte ei olnud ainult see, et jube lahe on kuskil MTÜs kaasa lüüa. Sest sellise jutu peale võib öelda mõni ettevõtjast lapsevanem, et kuule, äkki leiaks palju mõistlikuma ajakasutuse. MTÜst nagunii rikkaks ei saa.

Aga see ei ole asja tuum. Asja tuum on see, et noored saarlased saaksid võimalikult varakult kaasatud veidi laiemalt enda kogukonda. Näiteks kohalik heategevus, suurte sündmuste korraldamine. Ehk siis varakult siduda noor kogukonnaeluga Saaremaal.

Ivo, sa alustad Saaremaa riigigümnaasiumi direktorina kolmandat õppeaastat. Sa ei ole ise Saaremaalt pärit. Saaremaa on legendaane oma kommete ja kultuuriliste omapäradega. Kas oled nüüd saarel juba omaks võetud?

Ah, ei. Mulle on ikka öeldud, et Muhu saarel elab sisse vist seitse põlvkonda ja Saaremaal äkki 50 aastat. Aga nali naljaks. Mul on suurepärased kolleegid, ma ei oskaks tahta paremat tiimi, kellega koos toimetada. Väga äge on see, mis minu meeskond oli nõus tegema kooli käivitamise nimel.

Kuressaares oli ka varem kaks ajaloolist ja tugevat gümnaasiumi, mis on nüüd koondunud Saaremaa riigigümaasiumi alla. Hakata looma sinna kõrvale kolmandat on ikka julgustükk.

Oleme saanud kenasti hakkama, aga meil on vaja veel palju ära teha. Ja kui teise aasta mingil etapil ma nägin mõnel õpetajal väikest väsimuspisikut, siis augustis pärast suvepuhkust tööd taasalustades näen seda, et läheme energiliselt edasi.

Viimastel aastatel rajatud riigigümnaasiumid on korraldanud Eesti haridusmaastikul väikese revolutsiooni. 1. septembril alustab Tallinnas veel kolm sellist gümnaasiumi – Pelgulinna, Mustamäe ja Tõnismäe oma. Need on suured omanäolised koolid, kuhu haridusministeerium on palganud uuendusmeelseid inimesi. Ütle, kas oled kuulnud ka nurinat nii-öelda vanadelt tegijatelt, et innoveerige, kui tahate, aga küll aeg viib teid tagasi vanadele ja läbiproovitud rööbastele?

Ivo Visak ütleb, et õpetajad on väga pühendunud ja annavad endast parima, kuid madal palk ja suur koormus peletab noori haridushuvilisi koolist eemale ja kurnab kogenud pedagooge. Foto: Sulev Lange

Me oleme enda mugavuse ohvrid. Mitte ainult täiskasvanud inimeste, vaid ka noorte puhul on tunda, et harjumuspärasus on mugavam. Muutuse loomine on pikk ja väsitav protsess. Igasuguse muutuse läbimine haridussüsteemis, isegi kui me teame, et see on tulevikuks kasulik ja vajalik, on valus. 

Ühiskonnas on uusi vajadusi ja vaja on uusi lähenemisi. Hariduspsühholoogia on 30 aasta jooksul edasi arenenud. On viise, kuidas teha niimoodi, et muutuste läbimisega me säästame õpetajat rohkem, õpetaja on oma töös efektiivsem, õpilane põleb vähem läbi ja tema õppimistee koolis on rohkem selline, mis annab kasu edasisel haridusteel.

Mis on Saaremaa gümnaasiumis sellist, mida mujal õppijatel ei ole?

Palju on asju, mis tirivad mugavustsoonist välja. Meil on kohustuslik väitlus- ja tantsukursus. Tuleb kaasa lüüa kogukonnatöös. Samas proovime teha kõik endast oleneva, et õpilane oleks teekonnal järgmisse haridusetappi. Kuidas me seda teeme? Proovime integreerida klassikalise klassijuhataja ameti kõrvale ka mentorluse võtteid, et õpilast toetada. Katsetame haridusdisaini koos õpetajatega. Meil on hulk valikkursuseid, mille puhul ei ole suunad enam kolm aastat, vaid iga aasta saab suunda vahetada. Seda tehakse just eesmärgiga, et õpilane leiaks üles selle, mis talle päriselt meeldib.

Natuke varjuküljest ka. Kui suur on väljalangemine sinu juhitavast riigigümnaasiumist?

See on kahe otsaga asi. On õpilasi, kes saavad ühel hetkel aru, et õppimistempo nõuab neilt rohkem, kui nad praegu suudavad anda. Ja siis nad teevad võib-olla mõne teise valiku. On õpilasi, kelle puhul on gümnaasiumipotentsiaal olemas, aga kellel on elu muutunud nii, et see takistab gümnaasiumis kohustusliku miinimumi täitmist. Segajaks võib olla töö või isiklik elu.

Meil on umbes 500 gümnasisti ja õpilaste arv, kes meil aastas välja kukub või ära läheb, on kindlasti üle kümne inimese.

Gümnaasiumis on koolikiusamine ilmselt natuke teistmoodi kui põhikoolis. Milline on gümnaasiumiastmes koolikius?

See on kindlasti peenem. Selles mõttes, et ei ole nii valjult verbaalne või füüsiline, pigem kaudne. Ja kaudse kõrval on ka küberkius. Näiteks on paljude koolide õpilastel oma sotsiaalmeedia pihikontod, neid võib leida pea kõikidel Eesti koolidel. Kuid tihti muutuvad need pihikontod personaalseks mõne õpilase või õpetaja suhtes, pihitakse midagi väga negatiivset kellegi kohta. Tegelikult läheb see küberkiusu kategooriasse. Kaudne kiusamine võib ka tähendada seda, et teise õpilase kohta räägitakse halba ja see jõuab kolmandate isikute kaudu selle õpilaseni.

Kas poliitiline ülesköetus liberaalse-konservatiivse skaalal on kandunud ka kooliellu? 

Jah, poliitikateema on kindlasti valimiste ajal koolis veidi aktuaalsem. Kuigi minu aus vastus ja mingis mõttes ka hea meel on see, et pigem kaotavad õpilased sel teemal kõige viimasena mõistuse.

Siin võib olla mitu põhjust, üks neist ilmselt ka see, et neid lihtsalt ei huvita see valdkond veel piisavalt.

Levib arvamus, et teismeline ongi väga sageli ühiskondlikult ja poliitiliselt ambivalentne ja tal pole oma arvamust.

Ei, kindlasti neil on oma arvamus, küsimus on selles, kas nad tahavad minna diskussiooni – sageli õpilased ise võivad irvitada mõne kommentaariumi lõime üle. Nende jaoks on see absurd. Aga ma ei taha öelda, et me hoiame õpilasi poliitikast jõuga eemale. Kindlasti mitte. Aus vastus on see, et meie õpilased on väga tublid, korraldavad paneeldiskussioone, arutlevad ka koolilehes ja erinevates tundides poliitika üle, aga sellest ei saa ega peagi tekitama sundi.

Kui suurt ärevust tekitab praegu Ukrainas toimuv sõda, mis on kestnud juba poolteist aastat?

Alguses tekitas sõda väga-väga palju ärevust. Ka minult küsisid õpilased siis peaaegu iga nädal, et mida me teeme, kui meil siin niisugune asi peaks juhtuma.

Mida sa siis 16-aastasele ütlesid?

Meil käisid esinemas valdkonnaeksperdid, ka elukutselisi ohvitsere. Ja käis ka õpetajate diskussioon õpilastega. Oluline oli, et õpilased saaksid emotsioonid välja elada. Ma arvan, et meile tuli väga kasuks see, kui osalesime üle-eestilisel kõnevõistlusel ja andsime võimaluse hiljem Kuressaare linna südames ka neid kõnesid teiste ees esitada. Teatud rituaalid on raskel hetkel üliolulised, need aitavad panna paika positsiooni, kus me oleme, kuidas me mõtleme ja kas oleme samal lehel.

Kuidas õpetajad tegelevad kliimaprobleemide ja keskkonnaga seonduva hirmuga? Kas selline hirm on üldse olemas?

Ka selles temaatikas on õpilasi, kes on hästi käed küljes. Koolis on meil väga tubli väike rohelise kooli rakuke. Selle teema peale mõeldakse, aga kõige selle taustal elavad ju õpilased enda elu edasi. Enamiku õpilaste puhul ma ei saa öelda, et see on midagi sellist, mis neid nüüd lausa halvaks, kuid see on õpilaste jaoks oluline teema, sest ka nemad tahavad seda elu siin maakeral nautida.

Mida sa tahaksid öelda uue õppeaasta lävel valitsusele?

Meil on hariduskriis. Tõsine õpetajate põud. Erinevates piirkondades tajutakse seda erinevalt, aga kõik teavad, millest jutt käib.

Kui sul oleks võimalik muuta üks asi Eesti koolihariduses, mis ei ole seotud rahaga, siis mida sa kindlasti esimesena muudaksid?

(Mõtleb pikalt.) Pigem sõnastaksin selle ümber niimoodi, et mida me ei tohi ära unustada. Eesti koolis me töötame selle nimel, et järgmine põlvkond noori eestlasi oleks meist tublimad. Ja et nad ei teeks neid vigu, mida meie oleme teinud. Ja et see Eesti, mida nemad ükskord juhivad, on palju parem praegusest Eestist.