/nginx/o/2023/01/20/15089980t1hd64f.png)
:format(webp)/nginx/o/2023/06/26/15415287t1haa8d.jpg)
Postimehe kolumnist, ja Tallinna Tehnikaülikooli fiskaalse valitsemise professor Ringa Raudla on hea näide, kuidas doktorikraad võib noore teadlase kiiret karjääri toetada. Teda küsitles Anne-May Nagel.
34-aastaselt professoriks saanud Ringa Raudla: doktorantuur õpetab keerulistele probleemidele lahendusi leidma
Ringa on ka Eesti Vabariigi sotsiaalteaduste valdkonna riikliku teaduspreemia laureaat, tema nõu ja soovitusi riigieelarve kohta kuulavad juba aastaid valitsus ja riigikogu, rääkimata rahandusvaldkonna ekspertidest. Teadlane kõnetab ka noori ning inspireerib neid edasi pürgima. Selle kinnituseks on tal aasta õppejõu tiitel.
Kui ta tehnikaülikoolis 2010. aastal teadurina alustas, räsis maailma masu. Vahepealsel ajal on arenenud nii riik kui ka tehnikaülikool tundmatuseni – täna on teadlastel väga head võimalused teaduse tegemiseks.
Mida fiskaalse valitsemise valdkond uurib ja mis sind selle juures paelub?
Igas riigis on nii, et paljuski just rahast sõltub see, mis saab juhtuda – eelkõige poliitikate elluviimisel.
Raha kasutamine räägib seega ühiskonna valikute kohta väga palju – millised on väärtused, kuhu koondub võim ja kuidas arenevad ühiskondlikud protsessid. Eelarvestamise raam on seega kriitilise tähtsusega riigi toimimise jaoks, samas on eri võimalusi, kuidas eelarveotsuseid teha.
«Praeguses maailmas on infot nii palju, et eelise saavad need, kes suudavad eristada olulist ebaolulisest.»
Mina seda uuringi - fiskaalpoliitikat, eelarvepoliitikat, aga ka eelarvestamise süsteeme - milline see poliitika on, aga ka milline see võiks olla ja kuidas eelarvesüsteemid toimivad. Milliseid instrumente võiksime kasutada eelarvestamise parandamiseks ning millest eemalduda.
Olen leidnud inspiratsiooni suurtest mõtlejatest nagu Schumpeter, kes ütles, et selleks, et mõista ühiskonda või riiki, on kõige parem alustuspunkt vaadata just riigi rahandust. Finantspoliitikal on võimalik ka kodanikke kaitsta. Oleme näinud erinevate pangakriiside ajal, et see, kuidas riik reguleerib finantssektorit, kas inimene jääb oma rahast ja kodust ilma või mitte.
Oluline on ka riigi maine kaitsmine finantssektori reguleerimise abil. Näiteks Danske rahapesuskandaal kahjustas selgelt Eesti riigi ja majanduse mainet. Mainekahjud omakorda mõjutavad investeeringuid ja võivad kaasa tuua laiemad mõjud majandusele.
Kas teadsid alati, et soovid olla teadlane?
Kui ma Tartusse avalikku haldust õppima läksin, oli mul selge ettekujutus Eesti elu paremaks tegemisest. Kujutasin ette, et võiksin töötada näiteks ministeeriumis või Euroopa Komisjonis. Järk-järgult, tänu heale nõule, suunamisele ja võimalustele sain aru, et tegelikult on minus peidus teadlane. Praegu ei kujuta ma enam ette, et mujal töötaksin kui ülikoolis.
Muidugi oli sel teel ka palju toetust ja suunamist tarvis. Oma akadeemilisteks vanemateks pean professor Tiina-Randma Liivi ning professor Wolfgang Drechslerit, kes olid minu õppejõud avalikku haldust õppides. Nad andsid mulle väga head nõu, tänu millele sain oma doktoriõpingutes Saksamaal keskenduda riigi rahandusele. Kui ma doktorantuuris alustasin 2000ndate aastate keskel, polnud Eestis riigi rahandust uurivaid teadlasi võtta. Samal oli riigi poolt soov, et oleks ka Eestis seda teadmist ning nii ma sellele teemale pühendusin.
/nginx/o/2023/06/26/15415288t1hb252.jpg)
Mul on tunne, et akadeemilises maailmas domineeribki üldiselt koostöö. Koos kirjutamine, koos projektide tegemine, teeme omavahel palju koostööd. Muidugi on konkurentsihetki näiteks ülikoolide vahel, aga see on teataval määral paratamatu ning koostöö rõhutamine on siiski olulisem kui konkurents.
Rahanduse mõjud on suured, aga samuti valdkonna võimalused. Oled valinud teadlase ja uurija rolli, mis sind selle juurde tõi?
Ma olen väga uudishimulik inimene, mul on tõepoolest lõputu uudishimu. Kui ma peaksin pidevalt sama teemaga tegelema, hakkaks mul suhteliselt kiiresti igav. Ülikoolis teadlasena töötamine pakub ehk ainsat võimalust seda piiritut uudishimu rahuldada. Lisaks on siin suur paindlikkus ning mulle väga meeldib vahetu töö tudengitega, näiteks magistrante ja doktorante juhendada, arendada ning õpetada.
«Doktorantuur õpetabki kahtlema ja mõtlema.»
Olen oma missiooniks võtnud teaduslikuma mõtteviisi arendamise oma tudengite seas. Teaduslikud meetodid pakuvad võimalust pidevaks arrogantsuskontrolliks ja võimaldavad läheneda kõigele skepsisega, ka iseenda ideedele. Seda oleks kõigil vaja, oskust kahelda ja uute tõendite valguses ümber mõelda.
Akadeemiline töö on väga mitmekesine – lisaks teadustööle kuuluvad tegevuste hulka õpetamine, juhendamine, ehk ka administratiivsed ülesanded. Rahvusvahelistes projektides osalemine võimaldab globaalsetes teadusringkondades osaleda. Pole vast ühtegi teist tööd, kus on niivõrd lai tegevuste portfell ja samas vabadus ise määratleda, mida ja kuidas ma teen.
Milles peitub doktorantuuri väärtus, miks tasub edasi õppima tulla?
Doktorantuur õpetab hoidma skepsist lahenduste suhtes, mis võivad olla populaarsed ja trendikad. Paljusid asju võetakse iseenesestmõistetavalt – nii ongi ja nii peab olema, ka riigivalitsemises. Näiteks avaliku sektori praktikutel tekib tihti oma kogemuse najalt arusaam ainuõigest teest, aga ehk on lahenduste hulk hoopiski suurem?
«Suurte probleemide lahendamiseks magistrikraadist alati ei piisa.»
Doktorantuur õpetabki kahtlema ja mõtlema. Teaduskirjanduse lugemine ja toetatud koostöö annab aga hulgaliselt teadmist, et kõike ei pea ise leiutama. Siinkohal on abiks juhendajad, kes aitavad suunda valida – mida lugeda, millega tutvuda, päris üksi sellesse materjali hulka doktorandina sukelduma ei pea.
Miks on tänapäeva maailmas vaja teadlasi?
Tehnoloogia areng nõuab seda, et ka meie inimestena peame olema aina paremini varustatud. Praeguses maailmas on infot nii palju, et eelise saavad need, kes suudavad eristada olulist ebaolulisest.
Doktorantuuri ja teadlase karjääris arendame ja kultiveerime oskust tuvastada mis on oluline info ja kuidas olla kindel, et see info on kvaliteetne – mida kõrvale jätta, millele keskenduda.
Ka tehisintellekt (TI) nõuab inimestelt laiapõhjalist arusaama infoväljast, kus tegutseme. Kuidas on näiteks võimalik TI-ga vaielda, kui me ise ei orienteeru valdkonnas, mida see kirjeldab? Infoküllastunud maailmas orienteerumiseks pakub teadus vahendid ja arendab mõttemustreid, mis aitab probleemidele süsteemsemaid lahendusi leida.
Riikide probleemid ei saa samuti otsa – vastupidi, neid tuleb aina juurde ja need muutuvad aina keerukamaks, mis tähendab, et vaja on aina rohkem teadmisi. Suurte probleemide lahendamiseks magistrikraadist alati ei piisa. Doktorantuur toob lähemale sisendi globaalselt tasemelt, seda lisaks teaduskirjandusele ka teadusringkondade kontaktide läbi.
Millised on sinu hobid, millega vabal ajal tegeled?
Minu kõige suurem kirg on seotud teadusega, seega tegelen ka vabal ajal lugemise ja kirjutamisega. Aga kuulan ka palju muusikat, mind huvitab muusikaajalugu, eriti alternatiivsemad voolud.
Minu jaoks on tähtis mediteerimine ja teadlikkuse praktikad, mis peaksid olema vaimse hügieeni osa. Reisimine ja romaanide lugemine meeldib mulle samuti ja vahel kirjutan muudki kui teadustöid – luuletusi.