Riigikontroll märkis oma aruandes, et eesti keele õpe ja eestikeelne õpe venekeelsetes koolides vajab senisest rohkem nõudlikkust: õpetajatele pole mõjusat nn piitsa ja präänikut ning ministeerium peaks keeleõppe tagamisel palju aktiivsem olema, mitte sekkumisest hoiduma.
Kuigi vene õppekeelega koolide õpilased läbivad üheksa põhikooliaasta jooksul vähemalt 1050 eesti keele tundi, ei saavuta kolmandik eesmärgiks seatud keeleoskuse B1-taset, mis lubaks neil järgmisel haridustasemel õpinguid edukalt jätkata.
Riigikontroll leiab, et nii eesti keele õppe taseme tõstmiseks kui ka eestikeelsele aineõppele üleminekuks on vaja rohkem eesti keelt oskavaid õpetajaid ning suuremat nõudlikkust riigilt ja omavalitsustelt.
Aruandes toodi välja, et riikliku eesmärgi järgi pidanuks 90 protsenti vene õppekeelega põhikooli lõpetajatest jõudma 2020. aastaks B1-tasemeni, kuid tegelikult jõudis perioodil 2005–2020 selleni vaid 63 protsenti. «See mahajäämus mõjutab õpilaste edasist haridusteed, sest põhikooli lõpuks B1-tasemeta õpilastest jõuavad vähesed eestikeelse kõrghariduseni. Ekspertide arvates on riiklikus õppekavas ettenähtud põhikooli eesti keele tundide praegune arv piisav nõutud keeletasemeni jõudmiseks, see on küllaldane isegi kõrgema, B2-taseme saavutamiseks,» nentis riigikontroll.
Riigikontroll leiab oma neljapäeval avaldatud aruandes, et haridus- ja teadusministeerium peaks eesti keele õppe taseme tagamisel olema palju aktiivsem ja süsteemsem. «Probleemid keeleoskusega on olnud pikka aega teada, aga püsivad lahendamata,» ütles riigikontrolör Janar Holm.
Ministeerium on riigikontrolli teatel aastaid olnud vene õppekeelega põhikoolide lõpetajate madalast keeletasemest teadlik, ent ei pea vahetut sekkumist ja otsest sanktsioonide kehtestamist oma ülesandeks, käsitledes keeleoskust kui üht õpiväljundit teiste seas, mida põhikooli lõpetajad saavutama peavad. «Eesti keele õppe tugevdamist ning eestikeelsele õppele üleminekuga seotud probleemide lahendamist ei saa jätta üksnes omavalitsuste ja koolijuhtide õlgadele. Lõhe praeguse ja eesmärgiks seatud taseme vahel on liiga suur ja seni pakutud lahendused pole ülesande suurusega vastavuses.»
Riigikontroll juhtis ka tähelepanu, et keelenõuetele mittevastavad õpetajad ja koolijuhid on saanud pikka aega oma ametis jätkata. Koolijuhtidel kui tööandjatel on olnud suuri raskusi eesti keele ja eesti keeles õpetavate õpetajate leidmisega. Omavalitsuste kui kooli pidajate tugi puuduolevate õpetajate leidmiseks on olnud pigem juhuslik.
«Selleks, et õpilased oskaks hästi eesti keelt, on esmalt tarvis, et õpetajad oskaks eesti keelt,» lisas Holm.
Haridus- ja teadusministeeriumi andmeil ei vasta 1300 vene õppekeelega põhikooli õpetaja keeleoskus nõutavale tasemele. Samas nõutakse venekeelsetelt õpetajatelt B2-keeletaset, eesti keeles või eesti keelt õpetavatel õpetajatel aga on kohustuslik C1-tase. Hiljemalt 2030. aastal hakatakse kõigilt õpetajatelt nõudma keeletaset C1, mis tähendab, et täiendavat keeleõpet vajavate õpetajate arv kasvab veelgi.
Eestikeelsele õppele ülemineku juhtimiseks on vaja pidevat ülevaadet, milline on õpetajate tegelik keeleoskus, märgiti aruandes. «Üleminek on võimalik siis, kui õpetajad tegelikult eesti keelt oskavad. Audit näitas, et registrites olevad andmed õpetajate keeleoskuse kohta ei kajasta õpetajate tegelikku keeleoskust. Andmeid küll kogutakse, kuid need ei ole korrastatud ega usaldusväärsed ning nende põhjal ei saa teha kvaliteetseid hariduspoliitilisi otsuseid. Üheks ülemineku eduka läbiviimise eelduseks on registris olevate andmete korrastamine, mille tulemusel on võimalik saada operatiivne ülevaade õpetajate keeleoskusest,» sedastas riigikontroll.
Riigikontroll tuvastas, et omavalitsused ei kohusta koolitöötajaid eesti keele oskust parandama, puuduvad nii mõjus «präänik» kui ka «piits»: «Auditeeritud omavalitsused pole enamasti rakendanud meetmeid, mis motiveeriks koolitöötajaid keeleoskust parandama, nagu näiteks täiendav rahastamine, koolitused ja koostööprojektid. Samas puudub ka tihedam kontroll, mis survestaks koolitöötajaid otsustavalt parandama oma eesti keele oskust ja viima selle nõuetele vastavaks. Isegi kui koolitöötaja kehv keeleoskus tuvastatakse, jääb see probleem lahendamata. Keeleoskuse tõstmisel on tarvis leida lahendus keeleõppe ja töötamise ühildamiseks.»
Riigikontrolli hinnangul ei ole tõhusate keeleõppemeetodite, näiteks lõimitud aine- ja keeleõpe, sh varane keelekümblus, potentsiaali piisavalt ära kasutatud. Keelekümblusklassi õpilastest jõuab vajaliku B1-keeletasemeni valdav osa, kuigi samal ajal on vaid ligi viiendik põhikooli lõpetajatest õppinud keelekümblusklassides.
Riigikontrolli hinnangul tuleks ministeeriumil töötada välja selged kriteeriumid, milliste probleemide korral, millises ulatuses ja mis meetoditega ministeerium peab sekkuma, et aidata eestikeelsele õppele üleminekul järele nõrgemas olukorras koole.
«Järgmisest õppeaastast algab eestikeelsele õppele üleminek 1. ja 4. klassis ning eesti keelt oskavate õpetajate vajadus suureneb järk-järgult. Arvestades seda, et aastaid ei ole suudetud täita põhikooli lõpetajatele seatud keeleoskuse eesmärke ning vene õppekeelega koolides ei ole saavutatud olulist läbimurret õpetajate eesti keele oskuse parandamisel, on kavandatud ajakavas eestikeelsele õppele üleminek erakordselt suurt pingutust nõudev ülesanne,» hoiatas riigikontroll.
Samuti peab ministeerium riigikontrolli silmis leidma laias laastus uued tööriistad, sest samu asju rohkem tehes ei ole võimalik tulemuseni jõuda. «Teistsuguse lähenemise vajadust näitab see, et keeleõppe tulemuslikkus ei parane, vaid kohati pigem halveneb. Seda näitavad eesti keele teise keelena tasemetöö tulemused: kui 2015. aastal jõudis VI klassi tasemetöö sooritajatest seatud A2-tasemele 78%, siis 2022. aastal jõudis A2-tasemeni kõigest 43% VII klassi õpilastest,» toodi aruandes välja.
Üleminek eestikeelsele õppele algab 2024. aastal ning reform peaks eelduste kohaselt lõppema 2030. aastal.
