DOKTORITÖÖ ⟩ Heaks keeleoskajaks ei kujuneta üksnes eesti keele tundides

Õppeaasta avaaktus Räpina ühisgümnaasiumis. Foto: Arvo Meeks

Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi õppejõud Merilin Aruvee vaatles oma väitekirjas keeleõpetust emakeeleõpetuse ja aineõpetuse vaatevinklist, et teadlikumalt arendada tekstikeskset õpetust.

Kui mujal maailmas on hakatud juurutama keeleteadlikku aineõpetust, mis lõimib ainealased tekstid ja neile omased lugemis- ja kirjutamisstrateegiad aineteadmistega, pole Eestis selline lähenemine veel piisavalt kõlapinda leidnud.

Keelt õpetatakse koolis mitmel tasandil: tekstide kaudu vahendatakse aineteadmisi, suhtlust harjutatakse erinevate tekstitoimingutega (nt dialoog, esitlus, arutelu, põhjendamine, oma sõnadega ümberjutustamine jne), eesti keele tundides tegeldakse süvitsi sõna ja lausetasandiga ning arendatakse kirjutamisoskust.

Keeleoskuse arendusega on seotud kõik õppeained, kuid eesti keele tunnid peaks tagama sügavama keeleteadlikkuse. Keeleteadlikkus on eesti keele ainekavade üks eesmärke, sellega seotud suhtluspädevus aga üks õppekavade üldsihte. Seni pole täpselt teada, kuidas suhtluspädevust aineõpetuses õpetatakse või milline on kooliainete vaheline rollijaotus selles küsimuses. See on oluline teave aga emakeeleõpetuse jaoks, kus on püütud juurutada tekstikeskset lähenemist, mis omakorda eeldab tugevat lõimingut aineõpetusega, sest tekstid varieeruvad aineti.

Emakeeleõpetuses kujundatakse metatasandi keeleteadmisi ehk õpetatakse teadmisi keele kohta, mitte vaid keelt kasutama. Sellist sügavat ja süsteemset keeleteadlikkust nimetatakse metakeeleteadlikkuseks ehk õpilase võimeks teha keelevalikuid ja neid valikuid põhjendada ning peegeldada. Merilin Aruvee uuris oma doktoritöös emakeeleõpetust Eesti koolides ja lõi raami keeleteadlikuks aineõpetuseks ja metakeeleteadlikuks eesti keele õpetuseks põhikoolis.

Töö on uudne: üle mitmekümne aasta puudutakse doktoritöö tasemel emakeeleõpetuse metoodikat ning esmakordselt kasutatakse emakeeleõpetuses arendusuuringut. Arendusuuring koosnes kuuest väiksemast uuringust, mille käigus viidi läbi intervjuud, sekkumisuuring ja küsitlused ning dokumendianalüüs. Intervjuude ja dokumendianalüüsiga selgitati välja eesti keele ja kirjanduse, ajaloo, füüsika, käsitöö ja muusikaõpetajate tekstikasutustavad, dokumendianalüüsiga leiti ainekavades nimetatud tekstid ja tekstitoimingud ning sekkumisuuringus rakendati tekstikese lähenemise meetodina žanriõpetust ajaloo ja emakeeleõpetuse lõimingus.

Intervjuudest selgus, et uuritud aineõpetajad kasutavad järjest enam õpikuväliseid tekste ja koostavad lugemisharjutusi. Tekstivalik lähtus soovist äratada õpilastes huvi ja arendada funktsionaalset lugemisoskust. Kirjutamisele pöörati lugemisega võrreldes vähem tähelepanu.

Dokumendianalüüs näitas, et ainetes küll eeldatakse kirjutamist, kuid tekstid, mida peaks õpetama, nõuavad õpetajatelt põhjalikke tekstitööoskusi. Kuigi aineõpetajad andsid lugemissoovitusi ja isegi füüsikas esines luuletuse lugemist, siis samal ajal paistis, et õpetajatel on kirjaoskuse õpetamiseks võrdlemisi vähe metoodilist tuge. Ka tekstikeskne keeleõpetus emakeeleõpetuses on keerukas ja vähe kasutusel, pigem keskendutakse õigekeelsusele, mis on pikkade traditsioonidega ja tugevalt juurdunud. Fookuses on eelkõige õigekiri, mitte keelevalikud ja grammatika kui tähendusloome vahend ei saa piisavalt tähelepanu. Sekkumisuuringust selgus, et žanriõpetuse rakendamiseks oleks tarvis veelgi paremat metoodilist toestust ja õpetajate tekstitööoskuste lihvimist.

Aruvee väitekiri on oluline õppekava ja metoodika arenduse kontekstis ja pakub tuge aine- ja keeleõpetuse lõimingu rakenduseks, rajab teed koolisuunalisele tekstiuurimusele ning keeleteadlikule emakeeleõpetuse edendusele.

Töö tulemusel selgus, et edaspidi tuleks lähemalt uurida kooliainete tekste ja koostada ainetekstide ülevaateid, mis hõlbustaks õpetajatel lugemise ja kirjutamise õpetamist. Samuti vajaks täpsustamist suhtluspädevuse käsitlus õppekavades, et ainetes arendataks kirjaoskust valdkondlikust eripärast lähtudes. Lisaks osutas Aruvee doktoritöö mitmele metoodikaarendustele: lihvida tuleks õpetajate tekstitööoskusi, iseäranis kirjutamisõpetust, töötada välja tekstikeskseid lõiminguviise aine- ja keeleõpetuse vahel; levitada ja arendada žanriõpetust ning toetada emakeeleõpetuses metakeeleteadlikkuse kujunemist ehk grammatika kui tähendusloome vahendi õpetamist.

6. märtsil kaitses Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi doktorant Merilin Aruvee doktoritöö «Tekstikeskne aine- ja keeleõpetus: teoreetiline raamistik ja praktilised soovitused». Väitekirja juhendasid Tallinna Ülikooli emeriitdprofessor Krista Kerge ja Tallinna Ülikooli dotsent Helin Puksand. Töö oponendid olid Tartu Ülikooli kaasprofessor Kristiina Praakli ja Tallinna Ülikooli dotsent Anne Uusen.