Siiski ei olnud füüsikaõpetajaks saamine tema esimene valik ning pigem on ta üritanud seda lausa vältida. «See valik oli suuresti vajaduspõhine. Pidin ülikoolis lisaks peaerialale valima ka teise aine, mida koolis õpetada. Mu peamine aine oli geograafia ja teiseks valisin füüsika, sest füüsika õppejõud suutsid selle meeldivaks reklaamida. Geograafia ja loodusõpetuse õpetamine on minu jaoks siiani kodusemad. Samas ei saa üle ega ümber faktist, et füüsikaõpetajaid on väga vähe, seega nagu öeldud, valiku tingis vajadus,» jutustab Reesar.
Oma lapsele õpetajatööd ei soovitaks
Reesare sõnul on ta nii noor, et tunneb ennastki alles justkui lapsena. Ehk oskab ta just tänu sellele oma ainet nii õhinaga võtta. «Mind inspireerib minu enda võime paeluda erinevatest asjadest, mis mulle huvi pakuvad. Tahan vastuseid küsimustele miks, kuidas, mismoodi!? Ja tahan sellest kõigest õpilastele rääkida,» selgitab Reesar. Praktikat peab ta tunnis sama oluliseks kui teooriat ning ühte teiseta mõista ei saa.
Tunni elavdamiseks räägib ta õppimise vahele füüsikaga seotud elulisi lugusid ja fakte. Samuti on ta proovinud süstida noortesse mälumänguhuvi, mis on hea võimalus põimida sisse nii varem õpitud teemasid kui muid silmaringi avardavaid fakte. Õpilastele on see igatahes hästi peale läinud. Kõige rohkem teeb talle rõõmu see, kui kasvõi üks õpilane lahkub tunnist naeratusega.
Kahjuks on füüsika puhul neid hetki pigem vähe, sest abstraktseid teemasid ja termineid on õpilaste jaoks palju. Teisalt kipuvad õpilased tihtipeale liiga palju muretsema. Selle asemel, et paar hetke mõelda, hingata ning siis tegutseda, väljub esimese asjana suust lause: «Ma ei oska!» räägib Reesar. Seda suurem oli aga tema üllatus, et teda juba «Lae End» tunnustusprogrammi valiti. Nomineerija isikut ei tea ta siiamaani.