Füüsikaõpetaja: koormuse ja tasu tasakaal ei tee õpetajatöö tähtsusele au

Füüsikaõpetaja Robert Reesar. Foto: Erakogu

Kevadel avapaugu saanud füüsikaõpetajatele suunatud programmi «Lae end» on tänaseks välja valitud 10 osalejat Eesti eri paigust. Nemad katsetavad koostöös Eesti füüsika seltsi ja mitme ettevõttega praktilisi tegevusi, mida saaksid koolides kasutada kõik füüsikaõpetajad, et aine omandamine põnevamaks ja elulisemaks teha. Üheks nende seast on Rocca al Mare kooli füüsikaõpetaja Rober Reesar, kelle teekonda õpetamiseni programmi blogis tutvustatakse.

Robert Reesar on noor füüsikaõpetaja oma vanas kodukoolis, kus juba omal ajal töötasid tema sõnul ainult inspireerivad ja motiveerivad õpetajad. Ja ehkki Reesare jaoks on füüsika õpetamine vaid omamoodi sundvalik, teeb ta seda juba nii hästi, et eneselegi üllatuseks nomineeriti teda «Lae End» tunnustusprogrammi.

Reesar lõpetas alles möödunud suvel bakalaureuseõpingud põhikooli geograafia ja füüsika õpetaja erialal ning õpetab juba teist aastat koolis ka füüsikat. Õpetamist alustas ta Tartu Forseliuse koolis ning on tänaseks jõudnud ringiga tagasi kooli, mille ta ise 5 aastat tagasi lõpetas – Rocca al Mare kooli 6. klassi loodusõpetust ning 8. klassi füüsikat õpetama.

Oma vaba aega sisustab ta sportimise, musitseerimise ja laulmisega ning unistab reisimisest. Näiteks on ta pikalt elanud Hispaanias ja oskab seetõttu hästi hispaania keelt. Soovide nimekirjas ootavad Uus-Meremaa ja Tšiili. «Need on minu jaoks lapsest saadik kaardi järgi justkui maailma otsa saamise riigid,» muigab Reesar.

Reesare sõnul ei oleks noorem tema ennast õpetajana nähes kindlasti üllatunud, sest tema iseloomu arvesse võttes on see päris ilmselge valik. «Olen alati olnud esineja. Suurem osa kooliajast läks erinevate pillide õppimise alla ning mängisin ka bändides, kellega ka alatihti esinesime. Ja mis see õpetaja muudkui teeb, kui päevast päeva esineb,» ütleb ta. Konkreetsema õpetajaks saamise soovi taga olid aga just tema enda koolipõlve õpetajad. «Kõik need õpetajad, kellega ma õpilasena oma koolis kokku puutusin, olid ainult inspireerivad ja motiveerivad. See pani mind tahtma olla nagu nemad!»

Siiski ei olnud füüsikaõpetajaks saamine tema esimene valik ning pigem on ta üritanud seda lausa vältida. «See valik oli suuresti vajaduspõhine. Pidin ülikoolis lisaks peaerialale valima ka teise aine, mida koolis õpetada. Mu peamine aine oli geograafia ja teiseks valisin füüsika, sest füüsika õppejõud suutsid selle meeldivaks reklaamida. Geograafia ja loodusõpetuse õpetamine on minu jaoks siiani kodusemad. Samas ei saa üle ega ümber faktist, et füüsikaõpetajaid on väga vähe, seega nagu öeldud, valiku tingis vajadus,» jutustab Reesar.

Oma lapsele õpetajatööd ei soovitaks

Reesare sõnul on ta nii noor, et tunneb ennastki alles justkui lapsena. Ehk oskab ta just tänu sellele oma ainet nii õhinaga võtta. «Mind inspireerib minu enda võime paeluda erinevatest asjadest, mis mulle huvi pakuvad. Tahan vastuseid küsimustele miks, kuidas, mismoodi!? Ja tahan sellest kõigest õpilastele rääkida,» selgitab Reesar. Praktikat peab ta tunnis sama oluliseks kui teooriat ning ühte teiseta mõista ei saa.

Tunni elavdamiseks räägib ta õppimise vahele füüsikaga seotud elulisi lugusid ja fakte. Samuti on ta proovinud süstida noortesse mälumänguhuvi, mis on hea võimalus põimida sisse nii varem õpitud teemasid kui muid silmaringi avardavaid fakte. Õpilastele on see igatahes hästi peale läinud. Kõige rohkem teeb talle rõõmu see, kui kasvõi üks õpilane lahkub tunnist naeratusega.

Kahjuks on füüsika puhul neid hetki pigem vähe, sest abstraktseid teemasid ja termineid on õpilaste jaoks palju. Teisalt kipuvad õpilased tihtipeale liiga palju muretsema. Selle asemel, et paar hetke mõelda, hingata ning siis tegutseda, väljub esimese asjana suust lause: «Ma ei oska!» räägib Reesar. Seda suurem oli aga tema üllatus, et teda juba «Lae End» tunnustusprogrammi valiti. Nomineerija isikut ei tea ta siiamaani.

Samas tõdeb Reesar, et oma lapsele ta õpetajatööd pigem ei soovitaks: «Töökoormuse ja töötasu tasakaal võiks õpetajatööl parem olla. Seda küll parandati üleriigliselt, kuid sellegipoolest ei tee see jätkuvalt õpetajatöö tähtsusele au. Õpetajaametis peaks väärtustama neid, kes koolis tahavad õpetada, mitte neid, kes tulevad õpetama, sest ei löö mujal läbi. Muidu ongi õpetaajaametil selline maik juures, et seda suudavad teha kõik, aga nad valivad seda mitte teha, sest mujal saab vähema pingutusega rohkem raha.»

Käesolevas artiklisarjas tutvustame kümmet füüsikaõpetajate tunnustusprogrammi «Lae End» nomineeritud põhikooliõpetajat üle Eesti. Programm on mõeldud just neile õpetajatele, keda jäädakse meenutama ka ammu pärast viimast koolikella.