Füüsikaõpetaja: hea koolitund on nagu unejutt

Marko Häelm Foto: Erakogu

Kevadel avapaugu saanud füüsikaõpetajatele suunatud programmi «Lae end» on tänaseks välja valitud 10 osalejat Eesti eri paigust. Nemad katsetavad koostöös Eesti Füüsika Seltsi ja mitme ettevõttega praktilisi tegevusi, mida saaksid koolides kasutada kõik füüsikaõpetajad, et aine omandamine põnevamaks ja elulisemaks teha. Üheks nende seast on Tallinna Südalinna Koolis ja Laagna Gümnaasiumis õpetav Marko Häelm, kelle teekonda õpetamiseni programmi blogis tutvustatakse.

Marko Häelm on eneseparandajast looduse- ja inseneeriaentusiast, kes hakkas füüsikast aru saama alles ülikoolis. Oma õpilasi üritab ta elu suurte äratundmisteni juhatada varem, kui see tal endal õnnestus – olgu selleks siis unehügieeni häkkimine, teadlik tänulikkus või füüsikasaladuste lahtirullumine.

Häelm on igipõline tallinlane, kes esimese poole oma elust veetnud Lasnamäel ja teise poole Mustamäel. Oma sõnutsi suhteliselt monotoonsest ja hallist eluskeskkonnast hoolimata – või just selle kiuste – saatis teda lapsest saadik suur loodushuvi, just looduse mõistmise, looduses viibimise ja looduskaitse mõttes. Õpetajaks, saati veel loodusainete õpetajaks saamisest ei unistanud ta lapsepõlves aga kordagi. Veel põhikooli lõpus soovis ta saada ohvitseriks ning teha karjääri kaitseväes.

Pärast keskkooli ja ajateenistust asus Häelm õppima Tallinna Polütehnikumi trükitehnika erialale. Hinges oli aga endiselt loodushuvi ning soov töötada laboris või looduskeskkonnas. Pärast esimest õppeaastat kutsekoolis otsustas ta ülikoolide erialad ning sisseastumistingimused üle kaeda. «Tallinna Ülikoolil oli täpselt sobiv eriala olemas – geoökoloogia. Mõtlesin kogemuse mõttes kandideerida, ei arvanudki, et võiks sisse saada,» ütleb Häelm.

Kutsekooli kõrvalt ülikooli ja ülikooli kõrvalt oma vanasse kooli õpetajaks

Kui Häelmile saabus teade sissesaamise kohta, tekkis tal dilemma, kas jätta kutsekool pooleli ning minna ülikooli unistuste töö poole püüdlema või kandideerida uuesti pärast kutsekooli lõppu. «Lõpuks valisin mõlemad koolid korraga – tegin paralleelselt kutsekooli viimase aasta ja ülikooli esimese aasta. Ülikooli teisel aastal valisin kõrvalaineks füüsika, mis muutus peagi esimeseks prioriteediks ning ökoloogia jäi pigem teisejärguliseks,» jutustab Häelm.

Häelm sattus juba ülikoolis käies väikese koormusega füüsikat õpetama. «Sattusin samale füüsikakursusele endise kaitseväekaaslasega, kes minu vanas koolis, Laagna Gümnaasiumis matemaatikat õpetas. Poolnaljaga küsisin, et ega sinna juhuslikult füüsika õpetajat ei otsita. Pärast muuseas uurimist teatas ta, et oleks vaja küll. Uuest õppeaastast alustasingi tööd ning õpetan seal tänase päevani, tänaseks paralleelselt ka Tallinna Südalinna Koolis. Lisaks tegutsen hüdrogeoloogia ja geofüüsika valdkonnas insenerina ning koostan ka vajalike õppematerjale,» selgitab ta.

Vabal ajal meeldib Häelmile uurida, lugeda ja enda peal katsetada kõigega, mis on seotud meie igapäevase heaoluga nagu uni, toitumine või õnn. «Olen proovinud oma ellu integreerida teaduspõhiseid praktikaid, mis tagavad kvaliteetse ja pikaajalise elu. Näiteks lõin viimase aja uuringute baasil endale unehügieeni, samuti õppisin toitumise ja õnnelikkuse kohta. Muutsin sellega täielikult oma toitumisharjumusi, aga ka mõtteviise – näiteks tõin igapäeva rohkem tänulikkust, aega iseendale ja vaikusehetked. Selle tulemused on olnud suurepärased,» tõdeb Häelm.

Parimad leiud toob ta ka kooli kaasa ning jagab õpilastega. «Lisaks olen proovinud lasta ülesannete ja kontrolltööde tegemise ajal taustaks rahustavat muusikat. See on õpilastele väga hästi peale läinud, sest vähendab stressi. Samuti olen püüdnud õppematerjale koostada nii, et liikuda sujuvalt väga kergetest ülesannetest raskemate suunas,» ütleb ta. Lihtsamate ülesannete tegemine tekitab tema hinnangul positiivse meeleolu ning annab hea häälestuse raskemate lahendamiseks.

Õpetmisstiilis võtab eeskuju ülikooli õhkkonnalt

Küsimusele, kui suurt rolli mängisid õpetajaks saamisel aga tema kooliaegsed õpetajad, vastab Häelm, et ametivalik tuli puhtalt tema enda seest. «Küll aga on minu eelnevad õpetajad mõjutanud, milline õpetaja ma olen. Minu omaaegne füüsikaõpetaja oli suhteliselt monotoonne tegelane, kelle tunnis kirjutasime tsiteerimise järgi konspekti. Põhimõtteliselt kirjutasime 5 aasta jooksul füüsika tunnis lihtsalt etteütlusi, mille käigus läks kogu füüsika sisu kaduma,» meenutab Häelm.

Suhe füüsikaga tekkis alles ülikoolis. «Kui ülikooli astusin ja seal füüsikalise maailmapildi kursusele sattusin, sain alles aru mis see füüsika päriselt on. Õppejõud ise oli huvitav ning iga teema, mis ta lahti rullis, oli põnevam kui eelmine. Siis hakkasin ka mõtlema, et kus ma oleks siis, kui mu kooliaegne füüsikaõpetaja oleks olnud samasugune nagu see lektor.»

Nüüd üritab Häelm samasugust õpetamisstiili ja õhkkonda luua oma klassiruumis. «Üritan hoida vabamat ja humoorikat õhkkonda, mis aitaks õppimisele kaasa. Ka ülikoolis ei olnud loengud päris loengud vaid hubases õhkkonnas jutuajamised. See oli nii palju tõhusam, kui kuivalt koolipingis seletusi kuulata. Muidugi peab õpetaja olema klassis autoriteet, aga seda on võimalik olla ka pingevabalt ning tundi teatraalsust lisades.»

Teooria ja praktika peaks Häelm sõnul tunnis põimuma üheks elegantseks looks, mida õpetaja räägib ning rääkimise kõrvale demonstreerib. «Omamoodi võrdleksin seda lapsena unejutu kuulamisega – pidime teki all korralikult olema, kuid samas kuulasime lugu põnevusega ja elasime sellele kaasa. Sellises vaikses kuid põnevas ja stressivabas, aeg-ajalt naerupahmakaid esile kutsuvas tunnis tuleb «loole» kaasamõtlemine justkui iseenesest,» sõnab Häelm.

Käesolevas artiklisarjas tutvustame kümmet füüsikaõpetajate tunnustusprogrammi «Lae End» nomineeritud põhikooliõpetajat üle Eesti. Programm on mõeldud just neile õpetajatele, keda jäädakse meenutama ka ammu pärast viimast koolikella.