Emeriitprofessor Leevi Mölder: kas ma olin hea õppejõud?

Foto: Pixabay

• 89-aastane emeriitprofessor: «Õppejõul peab olema künnihärja kannatlikkust ja visadust!»
• Õpetaja mõju ulatub mitme inimpõlve taha.

Gens una sumus. Oleme üks pere. See antiikajast pärit, maletajate peres kasutusele võetud väärikas juhtmõte peaks olema austatud ka ülikooli akadeemiliste töötajate seas. Kõigi nende seas, kes on end pühendanud õpetamise ja teaduse tegemise kaksainsusele, sõltumata vanusest ja ametinimetusest. Hea õppejõud ei saa olla, olemata teadlane. Nagu ka hea teadlane ei saa läbi õpetamata.

Õpetajaks, sealhulgas ülikooli õppejõuks olemine kogu oma võlu ja valuga on vaat et üks kõige keerulisemaid ameteid. See elukutse vajab mitte üksnes laia silmaringi, ainetundmist, suhtlemisoskust, tasakaalukust ja empaatiavõimet, vaid sageli ka otse künnihärja kannatlikkust ja visadust.

Õpetamine nõuab õppejõult looduselt saadud eeldusi, omapärast õpetajatalenti. Õpetajaks ei õpita, vaid sünnitakse. Selle talendi puudumist pole võimalik korvata tuima tööga, ükskõik kui visalt me seda püüaksime teha. Muidugi ei tähenda see, et õppejõud oma haridusteel ja silmaringi laiendamisel luuslanki võiks lüüa. Kord omandatud teadmised ja oskused vananevad kiiresti.

Seetõttu peab õppejõud õppima kogu elu, teada saama ikka uut ja uut. Kes seda ei tee, jääb paratamatult elust maha.

Samas pole midagi meeldivamat, kui õpetada neid, kes õppida tahavad. Siis on õpetamine intellektuaalne ja emotsionaalne nauding – noored innustavad õppejõudu, lisades ka temale mõttevärskust ja elurõõmu. Õpetamine nõuab oskust sõnastada probleemide olemust selges ja nõtkes keeles. Seetõttu aitab õpetamine palju kaasa mõtlemisele teaduses. Õieti ongi ju õpetamine ja teadus lahutamatud.

Õpetaja mõju ulatub mitme inimpõlve taha

Õpetamine on pika järelmõjuga protsess. Üks minu kunagine õpilane on mulle kirjutanud, tsiteerides Henry Brooks Adamsit: «Õpetaja mõjutab igavikku, kuid ise ta ei saa kunagi teada, kus tema mõju lõppeb». Heal õpetajal on see lõpp ilmselt mitme inimpõlve taga.

Aga kas ka meil?

Eestis viljeldava teaduse puhul mõtlen sageli, et kelle või mille jaoks seda tehakse. Muidugi on teadus üleilmne ning pole olemas nn Eesti teadust, kuid on siiski oma Eesti probleemid, mis nõuavad lahendamist teadusuuringute abil. Keegi ei tule väljastpoolt neid meie eest lahendama.

«Mind on nõuandjana tegutsema juhtinud eelkõige tõdemus, et see on ju iga teadlase kohustus.»

Seetõttu ei peakski me liialt keskenduma nn globaalsetele teadusprobleemidele, ehkki sageli võimaldavad need priskemat rahalaeva ning mõnikord ka suuremat tuntust. Head asjad mõlemad. Võimalus neid kasutada eelkõige oma uudishimu rahuldamiseks on kindlasti ahvatlev. Kuid kas ikka ja alati Eestile kasu toov? Muidugi – ärgem pangem loitvat küünalt vaka alla ega kärpigem ulja kotka kõrget lendu! Tegutseda tuleb seal, kus on loota suurimat edu.

Tehnikaülikoolis eelistaksin mina siiski eelkõige sellist teadust, mis loob Eestile olulise probleemi lahendamiseks teadusele põhineva aluse ning teeb seda parimal, maailmateaduse tasemel, s.o omab originaalset ideed, arvestab kogu sel alal olemasolevat infot ning kasutab parimaid võimalikke meetodeid. Enamasti on selline töö ka panus maailmateadusse.

USAs on mõni minu loodud lahendus läinud kiiremini käiku

Isiklikult olen kogenud, et paar minu Eesti jaoks loodud lahendust on hõlpsamini läinud käiku suures USAs kui väikeses Eestis. Lahendades lokaalset, mõtelgem globaalselt!

Teadlase tegevuses on veel üks tahk, võib-olla isegi mitte palju vähem tähtis kui teadusuuringud ise – eetiline kohustus anda nõu nendes küsimustes, milles oled targem kui nõuküsijad. Nõuküsijad vajavad eelkõige teadlase teadmisi ja tegelikke oskusi, ikka päris lahendusi, mitte aga nn akadeemilist lobisemist. Vaid asjatundlik nõuanne aitab lollusi ära hoida.

Foto: Adrian / Pixabay

Olen kogenud, et esimesel 15–20 aastal peale Eesti iseseisvuse taastamist vajasid nii riigiasutused kui ka eraettevõtted nõu üsna sageli. Praegu on nende tegevus palju enesekindlam ja iseteadlikum. Paraku on ka viimastel aastatel vähemalt minu teadmiste alal kõlanud avalikus ruumis nii palju rumalusi, et pean arvama et ajakirjanikud ja poliitikud ei ole suutelised ise neid kõiki välja mõtlema. Kas tõesti osa neist pärineb teadlastelt? See oleks mitmekordne kahju.

Teadus vajab tegijalt püsivust ja analüüsivõimet. Teadus vajab ka emotsiooni ja kirge. Teadus vajab veel mustmiljon omadust. Kui neid ei ole, pole ka teadust. Ülikooli õppejõud peab olema laiema kultuuritaustaga intellektuaal, mitte kitsa eriala, veel vähem mingi ühe teema tööriistakast.

Ma ei tea, kui hästi või halvasti olen õpetanud

Paraku ei oska ma hinnata, kui hästi või halvasti olen ülikoolis õpetanud ja teadust teinud. Võrreldes oma keskkooli matemaatikaõpetajatest venna ja vanema õega olen õpetamisoskuses neile kindlasti alla jäänud. Ka see mis ma omal ajal olen arvanud teaduses hästi tehtuks, kipub aastate möödudes vananema. Kuid sinna polegi vist midagi teha – tempora mutantur, et nos mutamur in illis. Sõelale jääb siiski vast tegevus nõuandjana probleemides, milles olen enda arvates asjale nn pihta saanud. See tegevus on nõudnud palju vaeva, aega ja närvipinget, kuid andnud juurde ka palju uusi teadmisi. Mind on nõuandjana tegutsema juhtinud eelkõige tõdemus, et see on ju iga teadlase kohustus. Et kõik jääv, mis elus iial on tehtud, on tehtud mitte jõukuse ja kuulsuse pärast, vaid iseenesestmõistetava missiooni nimel. Olen pidanud lahendusi leidma mitme üsna ränga ja vastutust nõudva probleemi jaoks. Õnneks on nende puhul nõuanded ka korda läinud.

Minule on õpetamine ja teadus olnud kui unenägu, ühtaegu mälestus ja kujutlus. Alati olemasolev osa maailmast, kõiksuse kõnetlus. Uni, mis ununeb enne, kui teadvuse ahistav paine kohale jõuab. Liivale kirjutatud kiri, mille pühib lainete keelav laul.

«Küllap on ühise pere hoiakule kaasa aidanud ka reaalteadlaste ratsionaalne mõtteviis. Muidugi ei tähenda ülal öeldu seda, et üksmeel saaks ja peaks ülikoolis olema kõikjal ja kõiges.»

Õpetamine ja teadus võivad luua välkvalge silla ka võõraste vahel, sest oma sisimas on sageli sarnased need, kelle vahel laiuvad maailmad. Elu, õpetamine, teadus, uni, unelm ja unistus ikka on ilmum-üllatav tõelisus, tõus üle päriseks peetud piiri.

Iial ei ole me rohkem me ise, eales nii vabad ja ometi põhjatult üksi, kui õpetades, teaduses, unes – ja võib-olla armastuses.

Gens una sumus. Kui hästi oleme me oma ülikoolides sellest juhtmõttest kinni pidanud? Kui hästi või halvasti olen suutnud seda teha mina?

Vene ajal ei pääsenud muidugi keegi väljastpoolt tulevast ahistavast painest. Nõue teha kaasa süsteemi nõmedusi oli juba iseenesest väärikust alandav. Siiski julgen arvata, et erinevalt mõnest teisest ülikoolist ei ole meil kogu Vene aja vältel, isegi mitte selle kõige kurjemal perioodil laskutud kolleegide tagakiusamiste, pealekaebamiste ja muude tolle aja alatuste hüsteeriasse. Stagnaajal suhtuti kõiksugustesse väljastpoolt ülikooli tulevatesse poliitilistesse veidrustesse pigem huumori ja sarkasmiga, püüdes lasta neil segada tegelikku elu nii vähe kui võimalik. Kuid pole võimatu, et minul parteist eemal hoidnuna oli lihtsam kui mõnel kolleegil lasta paljudel lollustel endast mööda voolata, tundes küll Vene aja iseloomulikku ängi, kuid suutes jääda sisemiselt vabaks.

Ka hilisemal, Eesti ajal ei ole sisekonkurents finantseerimise pärast ega ka muud lahkarvamused tekitanud pingeid, mis katla üle ääre ajama oleksid pannud. Küllap on ühise pere hoiakule kaasa aidanud ka reaalteadlaste ratsionaalne mõtteviis. Muidugi ei tähenda ülal öeldu seda, et üksmeel saaks ja peaks ülikoolis olema kõikjal ja kõiges. Pigem ikka vastupidi.

Soovin siiralt, et Gens una sumus oleks igale akadeemilisele töötajale eetiline imperatiiv!

Ka üheksakümneaastasena on elu ilus, kuid lühike nagu uni!