Füüsikaõpetaja: võiks kaaluda õppekavade põhjalikku kärpimist

Ruth Rumask Foto: Erakogu

Ehkki Ruth Rumask aimas juba koolilapsena, et temast võib ühel hetkel saada õpetaja, siis füüsikat õpetamas – või isegi mõistmas – ta end ette kujutada ei suutnud. Konnafoobikust loodusteadlasena inspireerub ta ümbritsevas maailmas üha uute vaatenurkade avastamisest. Seda kurvem on tal aga näha, et kooliõpilaste silmis jääb päris maailm lihtsale ja kiirele nutimaailmale üha enam alla.

Rumask kasvas üles väikeses Turba alevikus ja ja lõpetas seal gümnaasiumigi. Õpingud viisid teda vahepeal ka Tallinna, kuid linnakära, kiire elutempo ja päris oma kodu rajamise soov tõid ta peagi maale tagasi. Tänaseks elab ta oma mehe ja kahe pojaga taas Turbas ning töötab nii Turba Koolis kui naaberkoolis Nissi Põhikoolis keemia- ja füüsikaõpetajana.

Rumaski õpetajaks saamise lool oli suur mõju tema esimesel õpetajal. «Tahtsin väga tema moodi olla, mängisin sageli kooli ja õpetasin parema puudumisel oma nukke ja kaisuloomi. Otsuse õpetajaks – ja veel kindlasti loodusainete õpetajaks – õppima minna tegin aga põhikooli lõpus oma toonase keemia ja geograafia õpetaja eeskujul. Ta kohe oskas oma ainet huvitavalt edasi anda ning kõike väga lihtsasti arusaadavaks teha. Mulle tundub, et ta oli ise oma valdkonna fänn ja see ongi võti, mis aitab õpetajal õpilasteni jõuda. Sa pead ise ainet armastama, siis naudid ka selle õpetamist ja õpilane tahab sinu tunnis õppida,» räägib Rumask õhinal.

Pea ees raskustesse

Tegelikult pidi Ruthist saama geograafiaõpetaja, kuid õpingute käigus kõrvaleriala valides komistas ta füüsika otsa. «Valisin alguses selleks keemia, kuid lõin siis kõhklema, kas tahan seda ülikooli tasemel õppida. Nii hakkas mõte liikuma füüsika suunas. Mul puudus füüsikaga igasugune suhe, sest gümnaasiumis õppides vaheldusid füüsikaõpetajad sageli ning oli perioode, kus õpetajat sisuliselt polnudki. Seega mul tegelikult puudus ettekujutus, mis õppeainega tegu on. Olen alati väga püüdlik ja töökas olnud ning arvasin, et mis see füüsika siis ära ei ole. Kui oleksin tol hetkel teadnud, kui keeruline teekond mind ees ootab, poleks minust füüsikaõpetajat iial saanud,» meenutab Rumask.

Täna on füüsikast saanud Rumaski põhieriala ning ta on ülimalt õnnelik, et 16 aastat tagasi pea ees tundmatus kohas vette hüppas. «Ehkki õpetaja amet on minu kutsumus ja ma ei kujuta ennast ette üheski teises rollis, poleks ma varem eales kujutanud ennast füüsikat õpetamas – või isegi mõistmas. Füüsika on avanud mulle täiesti uue maailmapildi ja see pilt on väga äge ja kohutavalt huvitav,» ütleb ta.

Iga aastaga paremaks õpetajaks

Rumaskit laeb ja inspireerib maailm tema ümber ning tunne, et ta teeb oma tööd hästi. «Ma püüan iga aastaga saada aina paremaks õpetajaks. Selleks leian ainest kõigest, millest tekib mõni uus vaatenurk või lähenemine. Mõnikord on selleks mõne õpilase huvitav küsimus või ägeda ideega kolleega, vahel mõni uus vidin, põnev video või artikkel. 

Siiski pole tal võimalik teha kõike päris nii, nagu sooviks. Tema hinnangul võiks ideaalis teooria ja praktika suhe olla 50–50, aga ta ei pea end üheks neist  õpetajatest, kes seda suudaks. «Ajast jääks puudu ja siinkohal ei pea ma silmas ainult õppetunni aega, vaid ka praktikumitundide ettevalmistusaega. Praktikumi ettevalmistamine on oluliselt aeganõudvam kui n-ö tavalise teooriatunni ettevalmistus,» ütleb ta. 

«Siin tulevad mängu õpetaja töökoormus ja vääriline tasu. Kooli jõuab tarku, tegusaid ja säravaid inimesi, kuid suure pinge ja töökoormuse tõttu tuhmub see sära kiiresti. Kahjuks paljud neist lahkuvad,» nendib Rumask.

Raamide nihutamine on meie enda asi

Rumask võrdleb õpetaja tööd müügimehe tööga. «Pead oskama õpilastele teema või aine maha müüa. On suur rõõm näha, kuidas noor naudib ümbritseva maailma avastamist läbi füüsika. Kahjuks on seda sära noorte silmadesse aina keerulisem tuua, sest nende maailm on kolinud ekraanidesse. Nutimaailma mõistmine on lihtsam, sealne info ja teadmine jõuavad nooreni kiiremini. Päris elu ja päris maailm meie ümber äratavad kahjuks aina vähem huvi, sest selle mõistmine on keerulisem ja aeganõudvam.»

Seda näeb ta sümptomina laiemast pildist. «Räägitakse koolistressist ja ärevusest, aga vaimse tervise probleemid ei ole enamasti vaid koolist või õppimisest tingitud – need lihtsalt avalduvad või neid märgatakse koolikeskkonnas. Siinkohal tasub küsida, miks on tänases Eesti ühiskonnas see probleem nii suureks kasvanud. Noorte harjumused ja kasvukeskkond ehk nutiseadmete kuritarvitamine, mängude ja sotsiaalmeedia maailmas elamine, vale toitumine, vähene liikumine, sõltuvusainete tarvitamine jmt on siin palju määravamad kui see, mida koolis tehakse või tegemata jäetakse.»

Rumask möönab, et pingeid võivad põhjustada ka õppekava, kodu või õpetajate liigkõrged ootused – sund aga sisemist õpimotivatsiooni ei toeta. «Matemaatika eksam on põhikoolis ajast aega kohustuslik olnud, aga see ei ole huvi või teadmisi matemaatikas kuidagi rohkem toetanud. Ühe abinõuna võiks kaaluda õppekavade põhjalikku kärpimist. Samuti võiks iga õpetaja ka iseenda seatud nõudmisi analüüsida. Kas kõik, mida me nõuame, on tõesti vajalik ja kas igalt õpilaselt peab nõudma ühepalju. Vahel mulle tundub, et oleme ise loonud endale mingid piirid või raamid ning ei märka, et neid saab nihutada.»

Käesolevas artiklisarjas tutvustame kümmet füüsikaõpetajate tunnustusprogrammi «Lae End» nomineeritud põhikooliõpetajat üle Eesti. Programm on mõeldud just neile õpetajatele, keda jäädakse meenutama ka ammu pärast viimast koolikella.