Indoneesias käinud füüsikaõpetaja: palgad on seal maailma ühed madalamad, aga ometi töötab seal supervõimetega inimesi

Rakvere Reaalkooli füüsikaõpetaja Laura Herm. Foto: Erakogu

Kevadel avapaugu saanud füüsikaõpetajatele suunatud programmi «Lae end» on tänaseks välja valitud 10 osalejat Eesti eri paigust. Nemad katsetavad koostöös Eesti Füüsika Seltsi ja mitme ettevõttega praktilisi tegevusi, mida saaksid koolides kasutada kõik füüsikaõpetajad, et aine omandamine põnevamaks ja elulisemaks teha. Üheks nende seast on Rakvere reaalkoolis õpetav Laura Herm, kelle teekonda õpetamiseni programmi blogis tutvustatakse.

Rakverest pärit Herm lõpetas omal ajal ise selle sama (tänase nimega) Rakvere reaalkooli, kus ta juba viimased 10 aastat füüsika, keemia ja loodusõpetuse õpetajana on töötanud. Õpetajatööle eelnesid aga teaduslikud ja hingelised rännakud nii bioorgaanilise keemia doktorantuuris kui saatuslikul misjonitööl Indoneesia kristlikus koolis. Teadlikult pole Herm kunagi õpetajaks saada tahtnud, sest nägi oma õpetajast ema kõrvalt piisavalt, kui palju muret ning kaasaelamist töölt koju võetakse ja kui palju selle arvelt öösel vähem magatakse – eriti klassijuhatajana.

Samas puistab ta kui varrukast õpetajaid, keda ta väga armastas ja austas: «Kui minu gümnaasiumiosa keemiaõpetaja Mare Murs seda peaks lugema, siis kallistused talle! Imetlen siiani tema vaikset aga emotsionaalset olemust ja seletamisvõimet. Lisaks olid mul vapustavad eesti keele õpetajad, kes tekitasid huvi kirjanduse ja lugemise vastu. Ja otse loomulikult klaveriõpetajad! Neid oli kaks ja esimene neist ühel hetkel targalt loovutas mind teisele – nähes, et tema käe all areneksin ma kiiremini. See on samm, mis on mulle jäänud eeskujuks. Loodan ise sarnaselt käituda nende õpilastega, kel on potentsiaali jõuda kaugemale – usaldada lahti lasta, et nad saaks särada.»

Elult enamat otsimas

Pärast doktorantuuri töötas Herm Tartu Ülikoolis teadurina. «Oleksin võinud rahumeeli seal karjääri jätkata, aga tahtsin ja lootsin midagi enamat. Töö kõrvalt tabasin end mõttelt, et kas kellelgi kunagi sellest teadusejupikesest kasu ka saab või on see kõik üks tühi töö – «tühisuste tühisus», nagu tark kuningas Saalomon Koguja raamatus ütleb,» räägib Herm.

Herm nimetab ühe väga olulise ennast defineeriva aspektina kristlust. Tänu sellele avanes tal ka võimalus pooleteiseks aastaks Indoneesiasse füüsikat ja keemiat õpetama minna. «Seal tundsin esimest korda, et tegelikult võiks minust saada ka õpetaja. Sealne kool on osa suuremast evangeelsest liikumisest ja seal tõesti juhtuvad igapäevaselt asjad, mida reaalteadusliku loogikaga hästi ära seletada ei saa. Arvan, et see oli parim kombinatsioon, mis kujundas minust just selle, kes ma täna olen: keegi, kes püüab kogu hingest mitte ehitada jäiku kaste ümber oma arusaamade sellest, kuidas maailm töötab,» ütleb Herm.

Pärast Indoneesias käiku küpses Hermis otsus õpetajana jätkata ning kokkusattumuse või saatuse sõrmena tuligi tema vanast koolist kutse füüsikat õpetama tulla. Ehkki ka õpetajatööl tuleb eksistentsiaalseid kriise ette, on kasufaktor Hermi sõnul siiski selgemini tunnetatav. Õpilased inspireerivad teda tema töös iga päev. «Ma ei suuda enam üles lugeda, kui palju muutusi ja ideid olen ma oma õppetöösse võtnud õpilaste väikse lausejupikese «aga õpetaja, ma tegin selle asja hoopis nii...» või «õpetaja, kas sa oled kuulnud/näinud, et...» põhjal,» ütleb Herm. Inspiratsioon on kahtlemata vastastikune, sest Hermi õpilastest on juba 4 proovinud füüsika- või keemiaõpetaja tööd ja mõni selles valdkonnas isegi ülikoolis doktorantuuri jõudnud.

Keskkond viib meid edasi või surub mugavustsooni

Herm on oma suguvõsas täheldanud noorema põlvkonna erilist kaldumist reaalainete poole, aga siiski ei oska öelda, kuidas sellised noored kooli tööle meelitada. «Mida ootab tänane abiturient, kellel õpetamine tegelikult päris hästi välja tuleb, aga kelle ees seisab kümneid valikuid, mida õppida ja millist karjääri teha? See võimaluste virvarr, mis praegu 12. klassi lõpetajate ees seisab, on ikka üsna stressi tekitav. Ma arvan, et peaks alustama nende julgustamisest ja arvamuse küsimisest. Mida nemad ootavad? Mida nad kardavad? Milline palk ja milline keskkond neid motiveeriks? Kui küsida ekspertidelt või siis nendelt, kes juba mõnda aega koolis töötanud, siis need vastused ei ole enam need,» arvab Herm.

Ehkki aega ja raha võiks Hermi sõnul alati rohkem olla, siis raha pärast tema sõnul karjääri valida ei tasu. «On tõsi, et õpetajate palk võiks olla suurem, kuid kogu selle rahajutu taha võib minna kaotsi see, et me ei lähe tegelikult kooli raha teenima. Kui sisemist motivatsiooni ja tahet ei ole, siis võid palga ka kolmekordseks tõsta, aga mingit head tulemust sellest ei tule,» ütleb Herm.

Ta toob näiteks, et Indoneesias oli õpetajate palk maailma madalamate hulgas, aga ometi töötab seal koolides sõna otseses mõttes supervõimetega inimesi. «Miks? Võib-olla seetõttu, et see ühiskond austab õpetajat palju enam, ei süüdista teda õpilaste kehvades tulemustes ja käitumises. Kui Eestis öelda, et oled õpetaja, vaadatakse sind vahel sellise veidi haletseva pilguga. Olen näiteks ühistranspordis kuulnud, kuidas õpetajaid sarjatakse ja taga räägitakse – ja mitte laste poolt.»

Ta toob välja, et elu on näidanud, et ka õpetajate omavaheline tugi pole paraku sugugi iseenesestmõistetav. «Olen väga tänulik, et mul on loomingulised kolleegid, kellelt saab sageli tuge ja uusi mõtteid. Meil kõigil on üksteisesse austava ja lugupidava suhtumise koha pealt veel palju areneda. Heas keskkonnas tahetakse erinevaid väljakutseid proovida, mahategevas keskkonnas aga jäädakse mugavustsooni. Ja see ei käi ainult õpetajatöö kohta, vaid kehtib nii klassis kui ühiskonnas,» mõtiskleb Herm.

Käesolevas artiklisarjas tutvustame kümmet füüsikaõpetajate tunnustusprogrammi «Lae end» nomineeritud põhikooliõpetajat üle Eesti. Programm on mõeldud just neile õpetajatele, keda jäädakse meenutama ka ammu pärast viimast koolikella.