:format(webp)/nginx/o/2022/11/01/14934229t1he390.jpg)
Ermo Soobiku teekond õpetaja ametini oli sirgjooneline, lihtsalt sinna vahele mahtus aastakümnetepikkune kõrvalepõige IT-sektorisse. Kui tal mõned aastad tagasi kodulaen makstud sai, võis ta õpetajaametit endale lõpuks lubada. Ja siin ta nüüd on! Soobiku sõnul aitaks õpetajaid kooli tuua ja koolis hoida palga tõstmine ning koormuse ja «jamaga» tegelemise vähendamine.
Soobiku sõnul mängis tema füüsikahuvis suurt rolli tema gümnaasiumiaegne füüsikaõpetaja Vilma Kukrus, aga huvi oli maast-madalast olemas. «Kindlasti ei oleks ma tänasesse Gustav Adolfi gümnaasiumisse matemaatika-füüsika süvendatud õppega klassi õppima läinud, kui ma selle vastu juba eelnevalt ei oleks huvi tundnud, põhikoolis olümpiaadidel osalenud ning Keilast Tallinnasse Noorte Tehnikute Majja arvutiringi sõitnud,» meenutab Soobik. Lisaks oli tema jaoks suur huviärataja populaarteadusliku kirjanduse ning science fiction'i neelamine.
Koolipoisina soovis Soobik pigem teadlaseks või inseneriks saada, ent astus lõpuks sisse hoopis gümnaasiumi füüsikaõpetaja õppekavale. Elu kulges aga omasoodu – ülikooli kolmandal kursusel asus ta kooli kõrvalt tööle IT-alale. Enda sõnul on ta iga 5–6 aasta tagant üritanud karjääri ja elu pöörata, tegeleb vabal ajal saja erineva asjaga meeste rahvatantsust püssilaskmiseni ning võiks elatist teenida ka näiteks pottsepa või raskeveokijuhina.
Suvel tähistas ta abikaasaga kahekümnendat pulma-aastapäeva ja elu on premeerinud teda kahe toreda tütrega, kellest vanem lõpetab põhikooli ja teine alustas kooliteed. Mees tunnistab, et süda kutsus teda vahepealsed aastakümned küll kogu aeg kooli. «Hoidsin end teemadega kursis, andsin eratunde, lugesin Õpetajate Lehte ja kirusin mõttes kurja saatust ning madalat õpetajate palka. Kui majalaen mõned aastad tagasi makstud sai, langes üks õpetajatööd välistav faktor sellega lõpuks ära,» kirjeldab Soobik.
Tänaseks on Ermo alustav õpetaja maailma suurimas eestikeelses koolis ehk Keila koolis. «Kohtun kaks korda nädalas rohkem kui 200 laheda noore inimesega, kelles püüan huvi äratada looduse saladustesse tungimise ja füüsika vastu,» jutustab Ermo. Oma sõnul toob talle kõige rohkem sära silmi õpilaste säravate silmade peegeldus. Kuid ta ütleb, et huvi äratamine ei kipu tal väga õnnestuma ning säravaid silmigi võiks hoopis sagedamini ette tulla.
«Äkki olen ma igav ja ebamotiveeriv õpetaja. Samas kõiki inimesi ei peagi füüsika huvitama,» muigab ta. «Samuti ei saa kesiste matemaatikaoskustega suure osa füüsika õppimise juures silmad särada, sest eduelamus on raske tulema. Lisaks on õpilase tähelepanule pidev konkurents nutimaailmaga selle üsna vähenutikas mõttes. Püüan siis noorte maailmapilti kasvõi veidigi teaduspõhisuse poole käänata ning faktiteadmisi ja nende tõsiasjade omavahelisi seoseid selgeks õpetada,» ütleb Soobik.
/nginx/o/2022/11/01/14934231t1h3ef9.jpg)
Faktiteadmiste osas on Ermo veendumusel, et üle kolmandiku füüsikaõppest praktika olla ei saa: «Teoreetiliste teadmisteta ei ole paraku võimalik füüsikalist maailma mõista ega praktilisi ja teoreetilisi probleeme lahendada. Koolirõõmu suurendamiseks tuleks reaalainete tundide mahtu hoopis suurendada, sest kärbitud, lihtsustatud ja kokkusurutud ainekavad ei lase rõõmu tunda ei õpilasel ega õpetajal.»
Ermo sõnul on õpetajatöös suurimad probleemid palk, töökoormus ning võimatute ülesannete ja «jamaga» tegelemise nõudmine: «Lauri Leesil on täiega õigus, kui ta ütleb, et üle nelja tunni päevas kvaliteetselt klassi ees esineda ja tunde anda ei ole võimalik! Hoog on sees ja silmad säravad umbes esimesed kolm tundi. Ootan juba hirmuga tänast kaheksatunnist päeva, kus tunniplaanis olev ainuke auk on ka asendusega täis topitud,» ütleb Soobik.
Mees toob välja, et riigikogu kultuurikomisjon tegi 2021. aasta kevadel valitsusele ettepaneku langetada õpetajate kontakkttundide arvu 15–16 tunnile nädalas, vähendada õppetööga mitteseotud ülesandeid ning siduda keskmine õpetaja töötasu 1,4-kordse keskmise palgaga. «Uuest aastast on õpetajate töötasu aga 68 protsenti soovitust, ning seda 24, mitte 16 kontakttunni eest.»
«Lihtne arvutus näitab, et õpetaja nädala tööajast jääb peale kontakttunde järele umbes kümme tundi. Selle ajaga peab olema võimalik tegeleda bürokraatiaga, koostada erinevaid õpimaterjale, testküsimustikke ja tunnikontrolle, kontrollida neidsamu küsimustikke/tunnikontrolle, töövihikuid ja muid tagasisideks vajalikke kanaleid ning planeerida õppetööd ja ette valmistada ainetunde. Selle ajaga ei ole võimalik ka kogenud pedagoogil täita kõiki õpetaja kutsestandardis kirjeldatud tegevusi ja nõudeid,» võtab Soobik oma kogemuse kokku.
Kust see koormuse vähendamine siis toimuda saaks, eriti kui reaalainete tunde võiks tegelikult hoopis rohkem olla? «Ei tohi sundida õpetajat jamaga tegelema!» lajatab Soobik otsekoheselt. «Näiteks uurimistööde juhendamine – üks gümnaasiumi lõpueksam asendati uurimistööga, aga raha selleks otstarbeks ehk lisatööaega õpetajale unustati eraldada.»
«22 kontaktunniga töötamise korral on noore alustava õpetaja tegelik nädala tööaeg umbes 60–80 tundi. Veider on seejärel imestada, et noored targad ja aktiivsed inimesed koolist lahkuvad ning omale mõne ameti leiavad, kus töö, eraelu ning töötasu proportsioonid paremini paigas on. Kala otsib, kus sügavam, inimene, kus parem,» nendib Soobik.
Käesolevas artiklisarjas tutvustame kümmet füüsikaõpetajate tunnustusprogrammi «Lae End» nomineeritud põhikooliõpetajat üle Eesti. Programm on mõeldud just neile õpetajatele, keda jäädakse meenutama ka ammu pärast viimast koolikella.
/nginx/o/2023/01/20/15089980t1hd64f.png)