/nginx/o/2023/01/20/15089980t1hd64f.png)
/nginx/o/2009/09/29/242201t1he367.jpg)
Euroopa Komisjoni värske uuring kinnitab, et tõenduspõhist hariduskorraldust juurutades ei tohiks karta eksperimenteerimist.
Euroopa haridusuuring: ei tohi karta eksperimenteerimist
Uuring «Investeering tulevikku: kvaliteetsed investeeringud haridusse ja koolitustesse» analüüsib nelja peamist valdkonda, mis avaldavad hariduse kvaliteedile kõige suuremat mõju: need on õpetajad ja koolitajad; hariduse infrastruktuur; digitaalne õpe ning haridusõiglus ja kaasatus. Aruanne hõlmab ka Covid-19 pandeemia pikaajalisi tagajärgi ning üliõpilastest sisserändajate integreerimist ühiskonda.
Rõhuasetud tõenduspõhisusel
Eestit esindas rahvusvahelises töörühmas EBS-i majandusprofessor Kaire Põder. «Raporti fookus on tõenduspõhistel praktikatel, nii eksperimentaalsete meetoditega leitud tõendusel, selle puudujääkidel, kui ka poliitikate elluviimise kuludel ja tuludel,» selgitab Põder, lisades, et just tõenduspõhisus eristab raportit varasematest.
Uuringu tulemusel tuvastasid Euroopa Komisjoni eksperdid EL-i liikmesriikides mitmeid paljutõotavaid haridus- ja koolituspraktikaid, aga ka valdkondi, kus teadmisi kvaliteetsete haridusinvesteeringute kohta saaks tugevdada. Lõpparuandes toodud soovitused aitavad kaasa uue hindamiskultuuri ja tõenduspõhise poliitikakujunduse loomisele hariduspoliitikas, ent panustavad ka Euroopa rohe- ja digipöörde läbiviimisesse ning kaasava ühiskonna ja majanduskeskkondade arendamisse.
Haridusökonoomikale spetsialiseerunud professor Põdra uuringute keskmeks olid peaasjalikult haridusõigusele suunatud teemad: koolivalik, konkurents hariduses, meritokraatia toimimispõhimõtted hariduses, eesti ja vene koolide problemaatika ning kõrghariduse rahastamine.
Hariduse hea mõju kogu ühiskonnale
Uuring kinnitas, et haridus on positiivselt seotud tervisega, eluga rahuloluga, kaasatusega ühiskonda ja teiste hea elu tunnustega. Ent ka seda, et haridus pole ainult isikliku arengu ja heaolu aluseks, vaid selle kasutegurid ulatuvad palju kaugemale üksikisikust, mõjutades kogu ühiskonda.
«Andmed näitavad, et keskmine ühe täiendava kooliaasta tasuvus on umbes üheksa protsenti aastas,» selgitab Põder. «Need tulud ei ole aga ainult eratulud, vaid haridusel on ka ühiskondlik tulu ehk tulu kõrgemast maksulaekumisest, innovatsioonist, suuremast lisandväärtusest ehk niinimetatud hariduse positiivsest välismõjust. See on eratuludega võrreldes pea sama kõrge, ulatudes kesk- ja kõrghariduse tasemel üle 10 protsendi aastas.»
Põder märgib, et paraku näitavad mitmed uuringud, et haridusse on sageli sisse ehitatud mehhanismid, mis süvendavad hariduslõhet ehk vähendavad madala sotsiaalmajandusliku staatusega õpilaste võimalusi haridust omandada. «Sellisteks probleemseteks poliitikateks on näiteks varajane hariduse rööpastamine kutse- ja akadeemilisse haridusse, aga ka õppekorraldus, näiteks klassikursuse kordamine, või kõrghariduse tulemustepõhine rahastamine.»
Julgus toob edu
Seega ei tähenda tõenduspõhine poliitikakujundamine ainult õigete asjade tegemist, vaid ka valede asjade tegemata jätmist, rõhutab professor. «Selleks, et tõenduspõhist hariduskorraldust juurutada, ei tohiks karta eksperimenteerimist. Seda tohiks aga teha vaid eetiliste ja metoodilistelt läbipaistvate uuringute käigus, kus loodud tõendusmaterjal annab kinnitust poliitika rakendamiseks või tagasilükkamiseks.»
Selleks on Euroopa Komisjon loomas uut initsiatiivi «Learning Lab», mille tegevuspõhimõtete tutvustamine jääb 2023. aasta algusesse. «Loodame, et Eesti koolid ja poliitikakujundajad on agarad uute väljakutsetega rinda pistma,» sõnab Põder.