Müksates keskkonnakriisi lahendama?

Tuleb tunnistada, et kui Eesti noored 2019. aasta varakevadel Toompeale kliimakriisi teemal meelt avaldama tulid, muutis see minu elu. Mõtlesin, et kui koolilapsed on plakatitega väljas, on maailm valmis suuremateks muutusteks ja mina ei saa täiskasvanuna enam jääda kõrvaltvaatajaks. Tänu sellele meeleavaldusele vaatasin üle oma prioriteedid ning leidsin inspiratsiooni viivitamatult tegutseda. Jagan siinkohal mõningaid kogemusi ja õppetunde oma senisel teekonnal.

Pärast mainitud meeleavaldust sai mulle kiiresti selgeks, et paljude noorte, aga ka täiskasvanud kliimaaktivistide lahendusettepanekud ja teod on suuresti kantud ärevusest ja teadmatusest. Ühest üleilmsest murest, kliimakriisist, on välja kasvanud teine, kliimaärevus. Ent ärevuses inimene ei ole võimeline probleeme lahendama. Keerukate probleemide lahendamise eelduseks on emotsionaalselt turvaline keskkond.

Seega on arusaadav, et nii kliimakriisi- kui ka kliimaärevuse teemalistes aruteludes räägitakse turvatunde loomisest kui eeldusest. Teisisõnu, alles siis, kui oleme loonud turvalise keskkonna, saame päriselt otsa vaadata koletisele, kes on võtnud mitte ainult keskkonna, aga kogu inimkonna hävingu kuju. Selle koletisega silmitsi seistes tunneb iga tervemõistuslik inimene tõenäoliselt ärevust. Küsimus on selles, kuidas ärevusele reageerime ja millise kvaliteediga on meie järgmised sammud.

Paari aasta eest toimunud MIHUSe veebiarutelul jõuti järeldusele, et kliimakriisi ja kliimaärevusega toimetulekul aitab tegevusteraapia . Tõepoolest, väikestest tegudest, nagu riidest kotiga poodlemine või lambipirnide vahetus, võib kasvada enesekindlus ja veendumus, et muutus juba toimub. Mida suurem on emotsionaalne laeng, seda suurema tõenäosusega tormame tegutsema ning see võib tunduda mõistlik ja võimestav. Nagu üks arutelus osalenu kirjeldas: «Tekkis tunne, et nüüd ma teen ka midagi.» Ent ärevuse vaigistamiseks tehtud väikesed žestid avaldavad probleemile tegelikult minimaalset mõju ning kujutavad endast hoopis varjatud ja salakavalat ohtu. Lisaks võimalikule suhtumisele, et «mina olen oma osa teinud», ignoreerime oma teraapilise tegutsemisega süsteemse muutuse vajadust ning kurname ära oma emotsionaalse ressursi enne, kui jõuame süsteemse muutuse nimel tööle hakata.

Kuidas siis lahendada kliimakriisi nii, et lahendus oleks ka psühholoogiliselt kestlik ja tulemuslik? See küsimus on olnud viimastel aastakümnetel käitumisteaduste (sealhulgas psühholoogia, sotsioloogia, antropoloogia, majandusteaduse) fookuses. Üks popimaid käitumisteaduse teooriaid on välja kasvanud majandusteadusest, mis muide veel 20. sajandi teise pooleni käsitles inimest kui ratsionaalselt ja peamiselt omakasu eesmärgil käituvat ühikut. Lubage tutvustada -– libertaarne paternalism.

Samanimelise essee avaldasid õigusteadlane Sunstein ja majandusteadlane Thaler 2003. aastal ning minu lühikokkuvõte sellest oleks järgmine: riik (aga ka erasektor) käitub seadusi või muid õigusakte luues enamasti ühiskonna huve arvestades heatahtlikult suunavalt ning see on vabas ühiskonnas möödapääsmatu nähtus. Seepärast on kriitiline arutelukoht hoopis see, kui kaugele soovime sellise suunamisega isikuvabaduste arvelt minna. Artiklist leiab muu hulgas head mõtteainest sellest, miks just rikastes ja demokraatlikes ühiskondades on keskkonnakriisi lahendamine nii suur poliitiline proovikivi. Aastal 2008 üllitasid samad mehed sama ideed lahkava raamatu, millesse oli kogutud hulk praktilisi näiteid ning millele oli leitud ka pisut suupärasem pealkiri: «Nügimine».

Nügimine, mida on tõlgitud ka kui „müksamine“ tähendab autorite käsitluses „valikuarhitektuuri ükskõik millist külge, mis juhib inimeste käitumist soovitud suunas, keelamata talle samas muid võimalusi ning muutmata oluliselt majanduslikke stiimuleid. Et sekkumist pidada vaid müksamiseks, peaks seda olema lihtne ja odav vältida. Müksamine ei ole võimu kasutamine. Puuvilja asetamine pilgu tasandile läheb kirja müksamisena, rämpstoidu keelamine aga mitte“. Valikuarhitektuuri all mõeldakse mõjutamise praktikat, kus kujundatakse keskkonda, milles inimesed valikuid teevad. Valikuarhitektuur sisaldab palju erinevaid tööriistu, mis mõjutavad otsuseid, nagu vaikeseaded (ingl defaults) või raamistamine (ingl framing).

Müksamist on eri liiki ja laadi ning definitsiooni järgi peaks see olema väike, lihtne ja vähese kuluga sotsiaalne „häkk“. Populaarne müks on näiteks kõiksugu vaikeseadete kasutamine: selle asemel et öelda kassapidajale, et sa ei soovi tšekki, mille ta juba välja printis, tuleb Selveri kassades teha valik ja märgistada kast linnukesega, juhul kui sa tšekki soovid. Ka see on müksamine, kui Eestis liigutati aastate eest kommilett kassade juurest eemale, et sabas seisvad lapsevanemad ei peaks pidama avalikku vägikaikavedu oma võsukestega, kelle impulsikontrolli keskused ajus pole veel välja arenenud. Eesti avalikus sektoris on palju tõhusaid ja toredaid müksamisi korraldanud Riigikantselei innovatsioonitiim. Rohkelt elulisi näiteid leiab nende kodulehelt.

Kokkuvõtlikult on tegemist vabatahtelise ja heatahtliku suunamisega füüsilise või psühholoogilise keskkonna kujundamise kaudu, mille me vaba ja demokraatliku riigi kodanikena heaks kiidame ning kus osaleja on tavaliselt passiivne pool. Kas müksamine võiks lahendada kliimakriisi? Minu lühike vastus on, et jah, aga müksudest üksi ei piisa – need peavad olema osa süsteemsest sekkumisest, kus inimesed võtavad aktiivse rolli oleviku heaolu kõrval ka tulevikupõlvkondade eest hoolt kanda.

On oluline täpsustada, et kliimakriis, millest me palju kuuleme, on osa laiemast keskkonnakriisist, mis peale kasvuhoonegaaside hulga kriitilise tõusu atmosfääris hõlmab ka näiteks elurikkuse kadu, muldade viljakuse vähenemist ja muid probleeme, mis on seotud planetaarsete piiride ületamisega. Samuti ei ole minu lähenemise eesmärk näidata näpuga tavalise inimese suunas, sest nagu eespool kirjutasin, on meie ees suured ja süsteemsed probleemid, milles üks supermarketist ostmata jäänud kilekott ei mängi eraldiseisva nähtusena niivõrd olulist rolli. Küll aga on väga tähtis see, et meil oleks ühiskonnas tõenduspõhine võimekus pidada dialoogi keskkonnakriisi mõõtmetest, ning praegu on selle diskussiooni alustamiseks parim vahend süsinikujalajälg ehk CO2 ekvivalent. Isikliku jalajälje arvutamine on minu kogemusel esimene reaalsete arvuliste väärtustega arutelu, millega tavakodanik on kokku puutunud ja mis kannabki just seda tõenduspõhise diskussiooni alustamise eesmärki.

Jagan siinkohal üht meetodit, kuidas kasutada müksamist osana suuremast süsteemsest muutusest, mida olen katsetanud Eesti Kunstiakadeemia tudengitega rohemüksamiseteemalisel kursusel. Usun, et asjakohaste lihtsustustega sobib see meetod ka teise ja kolmanda kooliastme noortele.

Kursusel läbime viis verstaposti.

1. Konteksti mõistmine. Esmalt teeme selgeks, mis on meie hinnanguline kasvuhoonegaaside jalajälg, uurides oma eluviisi eluaseme, transpordi, toidu ja tarbimise kriteeriumide põhjal. CO2 ekvivalendi kasutamisel jalajälje arvutamiseks on oma puudused, kuid see on siiani parim reaalsete suhtarvudega mudel. Siit leiab ühe arenduses oleva rakenduse, mis aitab Eesti kontekstis oma jalajälge mõõta: https://pslifestyle-app.net.

2. Soovitud tulemuse defineerimine. Valinud meelepärase väljakutse, asuvad tudengid alustuseks oma käitumist analüüsima, vastates järgmistele küsimustele. Miks see väljakutse on mulle oluline (sisemise motivatsiooni leidmine)? Mis on siiani olnud minu jaoks takistavad tegurid (väljakutsete kaardistamine)? Mis aitaks mul käitumist muuta (isikliku valikuarhitektuuri mõistmine)? Kuidas ma tean, et muutused on õnnestunud (mõju mõõtmine)?

3. Isikliku sekkumise kujundamine. Seejärel võtame appi müksamismudeli ja koostame isikliku käitumise muutmise kava. L.A.A.S.-mudeli on välja töötanud Ühendkuningriigi valitsuse juures tegutsev Behavioural Insightsi tiim ning see on leidnud laia kasutust avalikus sektoris. Mudeli järgi peab tõhus müksamine koosnema neljast käitumise muutust toetavast elemendist. See peab olema lihtne, ajakohane, inimesele atraktiivne ja sel peab soovitavalt olema sotsiaalne mõõde. Selle mudeli kohta on saadaval mitu head juhendit11 ja tööpõhja. Isiklikus plaanis seatavad eesmärgid on järgmised: kuidas mitte vett raisata, kuidas süüa rohkem taimset toitu, kuidas käia rohkem jala või kuidas ohjeldada ostlemiskirge.

4. Testimine, õppimine ja kohandamine. See osa protsessist on kõige huvitavam, sest igal inimesel tekib ainulaadne taipamine oma käitumise tagamaade kohta. Kodused kombed, harjumused, asendustegevus – need on vaid mõned märksõnad taipamiste kohta, mis ilmnevad empaatilises, emotsionaalselt turvalises keskkonnas ja mis inspireerivad oma käitumise allhoovusi uurima.

5. Avaliku müksu disain. See on meie kursusel läbitava teekonna viimane osa, kus püüame oma kogemuse põhjal leida viise, kuidas isiklikke taipamisi ka teistega jagada. Siinkohal on asjakohane õpilastega arutada, milline on parim viis oma kogemuste jagamiseks. Toetava materjalina julgen soovitada hariduspsühholoog Grete Arro koostatud käsiraamatut sellest, kuidas tegeleda inimeste valearusaamadega nii, et see neid inspireeriks.

Lõpetuseks ärge uskuge jutte, mis müüvad müksamist kui lihtsat, kiiret ja odavat manipuleerimismeetodit. Indiaanlastel on kõnekäänd, et teisele inimesele ei tohiks hinnanguid anda enne, kui on käidud päev tema mokassiinides. Usun, et isiklike kogemuste pinnalt rääkides ja tegutsedes kõnetame ja inspireerime rohkem inimesi kui siis, kui püüame teisi üht või teistpidi käituma panna. Tõeliselt kvaliteetne, tõhus ja kestlik müksamine algab meist endist.

Artikkel ilmus Erasmus+ ja Euroopa Solidaarsuskorpuse agentuuri väljaantavas Eesti noortevaldkonna digiajakirjas MIHUS.