Mustad stsenaariumid või helge tulevik? Ärevusest ja rahustamisest

Sellisena kirjeldas Laura liikumise «Reeded tuleviku nimel» (ingl Fridays for Future ehk FfF) peamissiooni. Oma emotsionaalsetes kõnedes on Greta Thunberg alates 2018. aastast korduvalt rääkinud kliimamuutusest kui õigluse küsimusest ja juhtinud tähelepanu noorte põlvkondade kaotatud tulevikule. 

Nimetades kliimamuutust just kliimakriisiks, on kliimaaktivistide liikumine pälvinud meedia ja poliitilist tähelepanu üle maailma ning innustanud kümneid tuhandeid noori end sellel teemal harima ja poliitilisi muutusi nõudma. Liiga mustade tulevikustsenaariumide edastamise eest on aga just kliimakommunikatsiooni valdkonnas hoiatatud aastakümneid, eeldades, et sellest tekkiv masendus viib apaatiani, paneb inimesi kliima- ja keskkonnamuutuse teemat ignoreerima või ekstreemsel juhul isegi inimtekkelist kliimamuutust eitama. Selles kontekstis tundub päris üllatav ja intuitsioonivastane, et sõnum kliimakriisist tõi ka Eestis 2019. aasta märtsi ülemaailmsele kliimastreigile streikima üle poole tuhande noore.

Norra Bygdaby kogukonnas püüti ärevusega toime tulla nn kogukondliku ignoreerimise (ingl social denial) strateegia abil.

Kliimamuutuse eitamise ja ignoreerimise põhjuseid võib olla mitu: puudulikud teadmised, eksitavast informatsioonist lähtumine, hirm kaotada saavutatud heaolutaset ja palju muud. Üks tuntud uuring Norra Bygdaby kogukonnast on ilmekalt tähelepanu juhtinud asjaolule, et ka liigne mure kliima- ja keskkonnamuutuste pärast võib põhjustada passiivset käitumist. Kuidas nii? Kas mure ei peaks justkui panema meid tegutsema, nõudma lahendusi, muutma oma igapäevast asjaajamist keskkonnasäästlikumaks? Teadlikkus kliima- ja keskkonnamuutustest ning tulevikust võib esile kutsuda tugevaid emotsioone, nagu kurbus, ärevus, ängistus, lein, viha, depressioon või stress (Stanley, 2021).

Kroonilist hirmu keskkonna hävimise pärast nimetatakse ka öko-, rohe- või kliimaärevuseks. Tegemist on väga häiriva emotsiooniga (Norgaard, 2011), mida on pika aja vältel raske taluda. Norra Bygdaby kogukonnas püüti ärevusega toime tulla nn kogukondliku ignoreerimise (ingl social denial) strateegia abil. See tähendab, et ühest küljest teati kliima- ja keskkonnamuutustest palju ning mure oli suur, kuid inimesed ei rakendanud neid teadmisi ega väljendanud oma muret igapäevaelus. Sellise strateegia tagajärjeks oli aga lihtsalt passiivsus.

Kui soovida Bygdaby stsenaariumi vältida ehk hoiduda häirivate emotsioonide negatiivsest mõjust käitumisele, tuleks kliima- ja keskkonnamuutustest rääkides keskenduda pigem positiivsetele ja inspireerivatele lugudele, mis rahustaksid ja annaksid lootust – nii väidab kliimakommunikatsiooni teooria (Hall, 2014). Kuigi enese rahustamine on tõepoolest vajalik toimetulekustrateegia, mis aitab inimestel tugevaid emotsioone hallata, kaasnevad sellega ka ohud.

Ühest küljest võib see osutuda kliimarahustamiseks, mis tähendab, et kliima- ja keskkonnakriisiga seonduvaid ohte esitatakse leebemana kui need tegelikult on. Kliima- ja keskkonnamuutusega kaasnevate probleemide lihtsustamine ning leevendamine toidab aga usku veel mitte olemasolevatesse tehnoloogilistesse ja turupõhistesse lahendustesse (ingl technofix), mis lükkab tegutsemisvajaduse tulevikku ning vähendab üksikisiku osa selles.

Teisalt võidakse neid, kes kliima- ja keskkonnamuutuse probleeme täies ulatuses esile tõstavad, sildistada ärevaks või hüsteeriliseks. Nii seatakse kahtluse alla kliima- ja keskkonnamuutuse tagajärgede tõsidus ning selle pärast muretsemist kujutatakse psüühilise probleemi või häirena.

Annist jt (2023) kirjeldavad, kuidas kliimaaktivistidesse suhtutakse kohati kui ärevil ja paanikas gruppi, kelle pärast ühiskond muretsema peaks, ning kardetakse, et nende ärevus suurendab üldist ärevust. Kindlasti ei ole hirm, mure ja lein võõrad tunded ka kliimanoortele (Seemel, 2021).

See, mis aitab murest ja ärevusest jagu saada, pole mitte emotsioonide rahustamine või pisendamine, vaid hoopis võimalus neid väljendada.

Oluline on aga see, et neist häirivatest emotsioonidest on välja kasvanud suur liikumine, mis on võimaldanud välja kujuneda kliimaagentsusel (Pearse jt, 2018). Kliimaagentsus on võimekus üheskoos tegutseda kliimamuutuse pidurdamise nimel. Erinevalt Bygdaby juhtumist astuvad kliimanoored oma väljaütlemistega isegi kliimarahustamisele vastu, tuletades meelde kliimamuutuse tõsiseid tagajärgi keskkonnale ja ühiskonnale ning nõudes tegutsemist nüüd ja kohe.

Kliimaärevus pole individuaalne häire, vaid sotsiaalne nähtus.

Liikumise «Reeded tuleviku nimel» näide räägib meile tegelikult väga olulise loo kliimaärevusest. See, mis aitab murest ja ärevusest jagu saada, pole mitte emotsioonide rahustamine või pisendamine, vaid hoopis võimalus neid väljendada. Liikumine on andnud platvormi, kus oma murest avalikult rääkida ja seda teistega (vähemalt liikumise liikmetega) jagada, kartmata, et oma kaaslastele keskkonnateemasid peale surutakse ning neid sellega ära tüüdatakse, nagu mõned aktivistid muretute sõprade või pereliikmetega suheldes pelgavad.

Kui jagamata mure tekitab ärevust, siis kliima- ja keskkonnaliikumises osalemine annab võimaluse muret jagada ning leida aktivismi kaudu tegutsemisvõimalus. Just see vähendab märgatavalt abituse tunnet. Kliimaärevus pole individuaalne häire, vaid sotsiaalne nähtus, mis pakub võimalust kasvada inimkonnana kokku, muretsedes ja tegutsedes koos meie ja meie planeedi Maa tuleviku nimel.

Artikkel ilmus Erasmus+ ja Euroopa Solidaarsuskorpuse agentuuri väljaantavas Eesti noortevaldkonna digiajakirjas MIHUS.