/nginx/o/2022/09/26/14857797t1ha847.jpg)
Kevadel avapaugu saanud füüsikaõpetajatele suunatud programmi «Lae end» on tänaseks välja valitud 10 osalejat Eesti eri paigust. Nemad hakkavad koostöös Eesti Füüsika Seltsi ja mitme ettevõttega katsetama praktilisi tegevusi, mida saaksid koolides kasutada kõik füüsikaõpetajad, et aine omandamine põnevamaks ja elulisemaks teha. Üheks nende seast on Tartu Karlova koolis õpetav Annika Kumar, kelle teekonda õpetamiseni tutvustab oma blogis projektipartner Praktikal.
Annika Kumar on elupõline tartlane, kes on pärast kümmet aastat jõudnud ringiga tagasi oma vanasse kodukooli Karlovas. Hariduselt bioloogia ja biomeditsiini taustaga Annika tunneb, et murrab füüsikaõpetajana heas mõttes stereotüüpe ning ei vahetaks tähendusrikast haridusvaldkonda enam millegi vastu.
Annika möönab, et mitmel õpetajal oli tema väärtuste ja huvide kujunemisel suur roll, siis ise ta kooliajal seda karjäärivalikut isegi ei kaalunud: «Noorem Annika oleks mind klassi ees nähes päris üllatunud. Tol ajal polnud õpetajaameti maine just kõige kõrgem ja ma ei mäleta ka noori säravaid eeskujusid, kellega oleksin end saanud samastada. Ka täna ei ootaks inimesed, et üks lokkis juuste, roosade huulte ja lillelise seelikuga naine võiks olla füüsika õpetaja. Nii juhtuski, et veel 2020. aasta alguses polnud ma õpetajatööle kordagi mõelnud,» ütleb õpetaja.
Selleks ajaks olid Annikal biomeditsiini magistriõpingud lõpusirgel, aga lõputöö teema teda enam ei kõnetanud. Enda jaoks tähendusrikast teed otsides jäi talle ette Noored Kooli järjekordse lennu kutse ning ta otsustas väljakutse vastu võtta. Tänaseks jääb Annikal üle vaid tõdeda, et elu on üllatusi täis: «Esimesest seminarist peale pole ma oma otsust kahetsenud ega tagasi vaadanud. Õpetaja töö on tähenduslik, väärtuslik, suure mõjuga, loominguline ja väljakutsuv.»
Annika räägib, et füüsikaõpetajaks sai ta eneselegi ootamatult, sest kandideeris ikka mõttega saada bioloogia või loodusõpetuse õpetajaks. Mäetaguse Põhikool Ida-Virumaal, kuhu ta kandideeris, vajas aga ka füüsikaõpetajat ning väikese värinaga Annika selle klassi ette ka astus.
«Ütleme, et lemmiktunnid need just polnud. Esimesel aastal pidin ikka palju vaeva nägema, et füüsika andmisel enesekindlust kasvatada. Ehkki loodusvaldkonnas oli mul ülikoolist tegelikult tugev põhi olemas, oli õpetamine ikkagi raske – eriti praktiliste tööde planeerimine, sobivate katsete leidmine, teemade näitlikustamine ja igapäevaeluga sidumine,» jutustab Annika.
Aasta lõpuks oli tal aga juba palju ideid ning mõtteid kogunenud ja teisest aastast nautis ta füüsika õpetamist juba täiega: «Eriti katsete planeerimist, põnevate näidete leidmist ning teemade lõimimist muude loodusainetega nagu näiteks bioloogia.»
Pärast kahte aastat Mäetagusel on Annika tänaseks tagasi oma vanas koolis Karlovas: «Sügise algus on olnud väga põnev – olla tagasi oma kodukoolis, tuttavates klassiruumides hoopis teises rollis ning harjuda oma endiste õpetajatega, kellest on saanud kolleegid.»
Igapäevaselt õpetab Annika põhikooliõpilastele loodusõpetust, bioloogiat ja füüsikat ning hakkab edaspidi juhtima ka teadusringi. Oma vaba aega sisustab ta aga kõigega, mis pakub rõõmu – olgu selleks siis looduses uitamine või logelemine, väikekandle mängimine või moejooniste visandamine.
Rõõmu pakub muidugi ka töö ise. Annika näeb haridusvaldkonnas lõputult võimalusi ning on järgmiseks eesmärgiks võtnud haridusteaduste magistrikraadi. Muu hulgas huvitab teda projekt- ja avastusõpe, kus õpilased saavad õppida mingi projekti käigus või läbi praktiliste tegevuste. «Haridus on täiega minu teema. Tahan rohkem uurida, kuidas saaksin õppetööd nendel põhimõtetel planeerida ja läbi viia. Praegu pole ma veel nii kaua füüsikaõpetaja olnud, et suudaks igaks tunniks praktilisi tegevusi planeerida, aga see on midagi mille suunas ma sihipäraselt töötan.»
Kõige rohkem inspireerivad teda uudishimulikud ja avatud noored tema klassipingis. «Kolleegid inspireerivad mind meetodite ja nippidega ning kogun inspiratsiooni ka enda kogemustest ja maailmas toimuvast. Ent kõige nauditavam on jälgida õpilasi iseseisvalt ja ennastjuhtivalt tegutsemas, küsimustele lahendusi otsimas, üksteist aitamas, loominguliselt lähenemas. See on nii äge,» ütleb ta.
Annika nendib, et kahjuks pole eelkirjeldatud inspireerivat pilti koolis küll väga tihti näha, sest nii õpetajad kui õpilased on suurest koormusest väsinud ning nende vaimne tervis, sotsiaalsed oskused ja enesejuhtimine saaksid olla paremad. «Vaimse tervise toetamine algab muidugi turvalisest koolikeskkonnast, kus igaüks tunneb end hästi ja vabalt, toetatakse kõigi eneseväljendusõigust ning aktsepteeritakse neid sellisena nagu nad on,» räägib Annika.
Stressi vähendamise võtmena näeb ta ülekoormatud õppekavade kärpimist. Samuti võiks õpilaste motivatsiooni suurendada tänapäevasemate ja tulevikkuvaatavate teemade kasutamine ning siiras arvestamine nende huvidega.
Lisaks tuleks haridussüsteemis tervikuna ümber mõtestada õpetajate koormus, ülesanded ja tegevused. «Paljudes koolides käib õpetaja töö arvestamine endiselt kontakttunni järgi, aga tunni andmine on vaid üks väike osa õpetaja tööst. Töökoormus võiks olla paindlik, et õpetajal oleks aega ja jaksu ennast täiendada – seda eriti alustavatel õpetajatel, kelle osas kipub vanematel olijatel mõnikord meelest minema, kui keerulised algusaastad tegelikult on. Ja et need noored kooli jõuaksid, on oluline tasakaal õpetajatöö maine, tasu ning koormuse vahel – ilma kõigi kolmeta ei veena vaid missioonitunne tegusaid inimesi haridussüsteemi jääma,» ütleb Annika.
/nginx/o/2023/01/20/15089980t1hd64f.png)