Toidutööstus otsib koos koolidega leevendust spetsialistide põuale

Simmo Kruustük Foto: Nõo Lihatööstus

Kohalik toidutööstus on koos koolidega asunud otsima lahendust, et leevendada heade spetsialistide põuda ja tagada kodumaise toidutootmise edu.

«Toidutööstuses on tublidest spetsialistidest ehk tehnikutest ja tehnoloogidest krooniline puudus,» kinnitas eelmisel aastal Eesti parimaks pereettevõtteks valitud Nõo Lihatööstuse nõukogu esimees Simmo Kruustük.

«Otsime noori tikutulega taga, et neile tutvustada kodumaise kvaliteetse toidutootmise muresid ja rõõme. Usun, et meil on ka päris hea lojaalsus- ja boonusprogramm, põnev ning eluline valdkond. Saame kohalikule inimesele igati sisukat tööd pakkuda, aga tööturg liigub praegu hoopis teises rütmis,» rääkis Kruustük.

Oluline on noorte väljaõpetamine

Tema sõnul tuleb senisest palju rohkem keskenduda noorte väljaõpetamisele, et kindlustada kohaliku toidu tootmise edu ka tulevikus. «Oleme selleks valmis koos koolidega märkimisväärselt panustama. Saame pakkuda praktikakohti, projektiõppe jaoks tudengitele anda praktilisi ülesandeid, kaasjuhendada lõputöid, osaleda õppetegevuses, uurimis- või arenduskoostöös ülikoolidega ja nii edasi. Esimese sammuna käivitasime koos maaülikooliga selleks näiteks Lihahäkatoni.»

Tallinna Tehnikaülikooli (TalTech) toidutehnoloogia ja -arenduse õppekava programmijuht Katrin Laos märkis, et 2017. aastal toimus TalTechis esimese astme õppekavade konsolideerimine, mille tulemusena liideti kolm eraldiseisvat, sarnase õppega kava üheks laiapõhjalisemaks rakenduskeemia, toidu- ja geenitehnoloogia õppekavaks.

Huvi toidutehnoloogia vastu kasvab

Kuigi õppekava jäi sarnaseks, vähenes järsult toidutehnoloogia peaerialale õppima tulijate arv: 2017.–2020. aastal asus toidutehnoloogia peaerialale õppima 3,5 korda vähem tudengeid, keskmiselt 13 tudengit aastas. «Tänavu avati üle viie aasta uuesti eraldi vastuvõtt toidu- ja biotehnoloogia erialale, mis tõi kaasa viimase viie aasta suurima eriala tudengite arvu,» selgitas Laos.

TalTechis asub tänavu toidu- ja biotehnoloogia erialal õppima 31 uut bakalaureusetudengit.

Laose sõnul lõpetab toidutehnoloogia eriala aastas keskmiselt 10 tudengit, kellest umbes pooled lähevad edasi ka magistriõppesse. Toidutehnoloogia ja -arenduse magistriks tullakse TalTechi õppima ka Tartu Ülikoolist, Maaülikoolist kui ka Tallinna Ülikoolist. Sel aastal kokku 11 tudengit.

Bakalaureuseõpe annab laiapõhjalise baashariduse ja praktilised kogemused läbi erialaste praktikumide, et asuda tööle valdkonnaga seotud ettevõttes või ametis. Laose sõnul saadakse peamised erialased teadmised aga siiski magistriõppes, mille lõpetajatest peaaegu 100 protsenti asuvad erialasele tööle.

Eesti Maaülikoolis kandideeris tänavu toiduainete tehnoloogia eriala õppekohale keskmiselt 3,6 tahtjat ning tehnika ja tehnoloogia erialale 2,1 pürgijat. Bakakalaureuseastme tudengite konkurss toiduainete tehnoloogia õppekavale on pärast motivatsioonikirja nõude kehtestamist varasemast väiksem, kuid eriala õppima asuvad tudengid on teinud oma valiku teadlikumalt ega loobu selle omandamisest kergekäeliselt.

Õppurid kardavad tehnikaalasid

«Tehnikaalad ei ole kahjuks noorte seas väga populaarsed, sest nende õppimist peetakse raskeks. Eks nad natuke on ka, filosofeerimise kõrval tuleb midagi päriselt ära õppida,» tõdes Eesti Maaülikooli toiduteaduse ja toiduainete tehnoloogia õppetooli dotsent Ivi Jõudu. «Tehnikaalasid õppides on kindlasti suurem väljavaade saada tasuv töökoht.»

«Kuna on päris suur surve meelitada just tehnikavaldkonna noori juba õpingute ajal tööle, siis kahjuks ei jõua neist kõik lõpudiplomini,» ütles Jõudu. Lõpetajaid on kummalgi erialal aastas suurusjärgus 15–20. Paljud noortest jätkavad ka Eesti Maaülikooli magistriõppes.

«Siin saaksid ettevõtted omalt poolt panustada, võimaldades bakalaureusekraadiga töötajatel õpet magistris jätkata või suunata varasemalt lõpetanuid edasi õppima. Eesti Maaülikoolis on selleks loodud võimalus sessioonõppe vormi näol,» rääkis Jõudu.

Tema sõnul on õppimise kõrvalt väga raske täiskoormusega töötada. Selle lahendamiseks võiksid ettevõtted pakkuda töötavatele magistrantidele omapoolseid uurimisteemasid. Ehk siis nende töökoormust vähendatakse, et nad saaksid samal ajal lahendada tööstuse mingit probleemi.

Jõudu sõnul ei soodusta magistrikraadi omandamist ka kutsestandardi puudumine. Kui teatud ametipositsioonil töötamiseks oleks nõutud vähemalt magistrikraad, siis see kindlasti motiveeriks õpinguid jätkama. Iga-aastane vilistlaste küsitlus näitab, et üle 90 protsendi Eesti Maaülikooli lõpetajatest läheb erialasele tööle.

Koolid on huvitatud koostööst

Nii TalTech kui ka Eesti Maaülikool on väga huvitatud koostööst ettevõtetega. Ivi Jõudu sõnul aitavad toiduainetetööstuse erialade populariseerimisele kaasa tudengite ja ettevõtete ühisüritused nagu näiteks Nõo Lihatööstuse korraldatud lihahäkaton ja ka sihtstipendiumid.

Jõudu hinnangul on ettevõttesse tööleminekul kaalukeeleks tore kogemus praktika ajal. Eesti Maaülikooli arvates seoks noori oma erialaga rohkem, kui toidutööstuse ettevõtted pakuksid omalt poolt huvitavaid uurimisteemasid või projekte, mida siis tudengid koos nendega lahendama asuksid.

«TalTechi tudengid saaksid ülikooli teadlaste juhendamisel lahendada ettevõtetes tekkivaid probleeme ning luua uusi toidutooteid lõputööde või erinevate ainete projektitööde raames. Samuti võiksid ettevõtted jätkuvalt lubada tudengeid tööstustesse ekskursioonidele ning pakkuda praktikakohti,» nägi Katrin Laos mitmeid koostöövõimalusi.

TalTechi ettevõtluskoostöö koordinaatori Anu-Mai Levo arvates võiks valdkonna tutvustamist alustada juba gümnaasiumides, alates erialaliidu infopäevast kuni ettevõtete külastusteni välja. Kuna mitmed õpilasfirmad valivad oma tooteks just toiduaine, siis saaksid toiduainetööstuse ettevõtted ka läbi mentorluse neid kõnetada.

«Noortele tasuks tutvustada, et toiduainetööstus ei ole ainult vorst, hakkliha, kommid, juust ja muu selline, vaid see hõlmab ka andmeid ja nende analüüsi tulemustel põhinevaid juhtimis- ja kvaliteediotsuseid, tarkvara, valgustust, töötavaid seadmeid, roboteid, logistikat, kvaliteedi juhtimist ja muud sellist,» pakkus Levo välja üht võimalust selle eriala propageerimiseks. Ta tõi näitena insenerierialasid tutvutava «Noore inseneri programmi».

Levo arvates võiksid ettevõtted osaleda TalTechi õppetegevuses, näiteks spetsiifilise loenguga toiduainetööstusest. Tudengid saaksid selle võtta valikainena.

Levo rõhutas huvi tekitamisel ka stipendiumide tähtsusele. Ettevõtte või siis erialaliidu tasemel saaks panna välja kindla statuudiga stipendiumid – SA Tallinna Tehnikaülikooli Arengufond korraldab kaks korda aastas stipendiumi konkursi, kus osaleb ligi 400–500 tudengit.