Alustav õpetaja: ma tahan maailma muuta
21. juuni 2022, 10:23
Ave Mägi sai värskelt kätte klassiõpetaja diplomi ning asub uuel kooliaastal täiskohaga õpetaja rolli, et anda oma panus maailma paremaks muutmisele.
Ave usub, et noortega tegelemine ja neis õpihimu ja -harjumuse tekitamine on tema jaoks parim viis muuta maailma paremaks paigaks. «Ma leian, et klassiõpetaja ehk esimene õpetaja on see, kes kasvatab õpilastes õpiharjumused. Kui need jäävad kujunemata, on edaspidises elus väga raske. Aga kui õpilasel on selge, kuidas temale saavad asjad kõige paremini selgeks ja miks me ei tuubi asju pähe, vaid püüame neid mõista, on tal ka edaspidi rõõm koolis käia ja teadmisi omandada,» selgitas Ave klassiõpetaja rolli olulisust ja lisas, et suur tähtsus on ka toetaval õhkkonnal – nii klassiruumis, kui ka suhetes klassikaaslastega ning õpetajatega.
Õpetaja positiivne eeskuju loob järelkasvu
Ave kinnitab veendunult, et temast saab õpetaja väga heade eeskujude tõttu. Juba gümnaasiumisse astudes oli ta kindel, et läheb ülikooli edasi õppima laste või noortega seotud eriala. «Mul oli 4.–6. klassini väga elurõõmus, abivalmis ja toetav klassijuhataja. Me käisime klassiga tema kodus väljasõitudel ja saime terve tema perega väga hästi läbi. Meil oli väga palju õppetööväliseid tegevusi. Aga mis kõige olulisem, Kersti Kirs on see õpetaja, tänu kellele saab ka minust õpetaja. Tahan olla nagu tema,» rõhutab Ave positiivse eeskuju tähtsust.
Ave on kindel, et just inspireeriv õpetaja oma kooliajast on peamine, mis noori õpetajaameti suunas mõtlema suunab. «Minul oli juba 10. klassi lõpuks välja mõeldud, et lähen klassiõpetajaks õppima. Lähemalt teemaga tegelema asudes selgus, et klassiõpetajatel pole ülikooli sisse astumiseks vaja kõrgeid tulemusi riigieksamitelt, vaid läbida tuleb erialasobivuskatsed. Seega ei olnud mul lõpuklassis riigieksameid sooritades väga suurt pinget, sest ülikooli sisse astumist ei mõjuta need Tartu ega Tallinna Ülikooli klassiõpetaja erialal.»
Klassiõpetaja roll on vaheldusrikas
Ave valik langes klassiõpetaja koolituse kasuks, kuna selles on tema jaoks kõige vähem rutiini.
«Mõtlesin valiku langetamisel ka aineõpetaja õppekavade peale, kuid minu jaoks tundus rutiinne 40 aastat näiteks matemaatikat õpetada, sest pii on ikka pii ja kaks korda kaks võrdub neli. Klassiõpetajana on mul võimalus väikeseid tulevikutegijaid õpetada igast küljest ning jagada teadmisi alates eesti keelest ja matemaatikast kehalise kasvatuse ja kunstini. See tundub nii põnev ja vaheldusrikas,» kinnitas ta veendunult.
«Väikeste ilmakodanike vormimine algab esimesel kooliaastal ja nii põnev on olla osa sellest olulisest etapist. Kui õpilane jõuab juba teise või kolmandasse kooliastmesse, on tal õpiharjumused välja kujunenud. Kuid esimeses kooliastmes on õpilasi nii lihtne imestama ja uudishimu tundma panna ning sealt algabki maailma muutmine paremaks paigaks,» räägib Ave innustunult.
Õpetajaks õppimine on põnev ja vaheldusrikas
Ave rõhutab oma peagi lõppevatele õpingutele tagasi vaadates, et õpetajaks õppimine on väga huvitav. «Kõik need kaasaegsed meetodid, mida minu kooliajal ei osatud ega julgetud proovida, uute kontseptsioonidega koolimajad, mis muudavad õpetamise ja õppimise kaasahaaravamaks ja muidugi õppejõudude endi köitvad kogemuslood – see kõik annab igapäevaselt kinnitust, et olen õigel teel,» julgustab Ave teisigi õpetajakoolituse poole vaatama ning lisab, et palju toetust saab ka motiveeritud kaastudengitelt, kes tahavad tulevaste õpetajatena samamoodi maailma paremaks muutmisel oma panuse anda.
Õpingute vältel on Ave jaoks kõige põnevam olnud praktikate kogemus. «Mul on olnud võimalus praktikate käigus külastada Tartus ja Tartumaal nelja täiesti erinevat koolimaja. Kui ise käisin 12 aastat samas koolimajas, mis tänastega võrreldes tundub pigem vanamoeline, natuke remonditud, aga igav ja hall, siis kaasaegsed, spetsiaalselt kaasavateks koolideks ehitatud koolimajad pakuvad õppetöö korraldamiseks palju rohkem mänguruumi: värvilised ruumid, liutorud koolimajas, puhkealad, palju avarust ja valgust,» loetles Ave uusi võimalusi.
Praktikad on meeldejäävad ja kutsuvad koolitööga alustama
Ave sõnul on iga praktika talle erinevaid kogemusi ja emotsioone pakkunud. «Kõige soojema tunde tekitas viimane diplomipraktika, kus olin poolteist kuud 2. klassi õpetaja. Kui alguses oli minu peamine hirm, kuidas lapsed mind omaks võtavad ja kuidas nende nimed kiiresti selgeks saan, siis tegelikkuses olid mul kõik nimed nädalaga selged, õpetamine oli suurim rõõm ja tekitas kindlustunde, et olen erialavalikuga astumas õigel rajal.»
«Viimasel päeval tõid lapsed mulle kingitusi ja iga laps oli joonistanud kaardi. Kõik tahtsid kallistada ja koos pilti teha. Mõned isegi nutsid. Ja seda kõike ainult pooleteise kuuga, mis siis veel kolme aastaga saab?» jagas Ave meeldejäävamaid hetki ja tundis rõõmu laste kiire omaksvõtu üle.
Neljanda kursuse praktikat sooritades oli Avel vahejuhtum, kus esimeses tunnis end tutvustades küsis üks tüdruk temalt, kui vana ta on. Ave vastust kuuldes, et ta on 21-aastane, vajusid laste suud pärani ning nende imestuse kohta küsides teatas tüdruk, et Ave on kõige noorem õpetaja, keda ta näinud on. «Sel hetkel mõtlesin, et olen liiga noor, et nad mind kuulaksid ja pole piisav autoriteet neile. Kuid tegelikkuses see hoopis lihtsustas vahetu suhtluse tekkimist ja lapsed võtsid mind kiiresti omaks.»
Ootab positiivse ärevusega esimest kooliaastat õpetajana
Ave on algaval õppeaastal alustamas on esimest aastat õpetaja rollis Tartu erakoolis. «Oma esimeselt kooliaastalt õpetajana ootan kogemuste pagasi kasvatamist ning mõlgutan mõtteid, kuidas kõik need esimese õppeaasta kogemused ja emotsioonid talletada,» avaldas Ave oma idee blogi või päeviku pidamise alustamisest. Lisaks ootab Ave esimeselt kooliaastalt õppimisest huvitatud õpilasi, koostöiseid lapsevanemaid, edukaid ainetunde ja põnevat koostööd kolleegidega.