Õpetaja Viivika Keskküla: toreda kooli märk võiks hinnete asemel olla kogukonnatunne

Viivika Keskküla Foto: Erakogu

Õpetajal oleks oma kogukonnale pakkuda mitmeid erinevaid pädevusi, mis aitaks kaasa piirkonna näo kujundamisele ning ühtsustunde tekkimisele, kinnitab Tartu Tamme kooli loodus- ja inimeseõpetuse ning käsitööõpetaja Viivika Keskküla, lisades, et koostöö saab sündida aga siis, kui aktiivsete inimeste panust hinnatakse.

Keskküla sõnul on ta põline Tammelinna tüdruk. «Mul on oma kodukoha üle lihtne rõõmus olla, sest Tammelinn on omanäoline kant – vaikne, roheline ja sõbralik. Meie linnaosa nägu on paljude aastate jooksul välja kujunenud. Kui ma võrdleks ühte kogukonda suure puslega, siis ma usun, et meie kool sobitub siia pilti kenasti ja haakub kuhugi Tammelinna seltsi, raamatukogu, kohalike elanike vahele,» on Viivika kooli rolli ja mõjuga oma kodukandis rahul.

See, kui ühtehoidev kool oma piirkonnaga on, oleneb Viivika kinnitusel kohalikest inimestest, eelkõige mõistagi lapsevanematest – kas nad tahavad oma lapsi tuua just sellesse kooli. «Koolide mainest rääkides on mul kahju, et see kujuneb väga suures osas hinnete järgi. Sellele aitavad kaasa iga-aastased eksamite põhjal koostatavad edetabelid,» tõdeb õpetaja Keskküla, kes ise julgustab oma õpilasi hindest enam väärtustama uute teadmiste omandamise protsessi. «Kui kooli näo oma kogukonnas kujundavad ainult kõrged hinded, toob see pingeid nii õpilastele kui õpetajatele. Ootused lähevad väga suureks ja kui mingil põhjusel hakkavad selles koolis tulemused langema, ei olegi kogukonnal enam nagu millegi üle uhke olla. Ja õpetajad põlevad läbi, sest nad ei suuda ootustele vastata.»

Kinoõhtud ja lemmikloomanäitus

Millega saaks kool kogukonnas mainet hoida, kui hinded kõrvale jätta? «Mina vaataks kohalikku haridustemplit kogukonnatunde tekitamise aspektist. Kool saab olla erinevate ürituste ja algatuste juures hinnaliseks partneriks – oleme oma kooliga näiteks korraldanud Tammelinna päevadel kooliõuel lemmikloomanäitust ning aulas filmiseansse. Vanematel on võimalik kohtuda lapse õpetajatega hoopis teises olukorras kui tavaliselt, vaadata koolis ringi ja näha, et meil on siin tore,» räägib Viivika, kes on oma tööaastate jooksul vahel tajunud lapsevanemate endi kunagisi koolitraumasid ja -hirme.

Siis ongi eriti tore, kui õpetaja saab vanemaga kokku puutuda sundimatus õhkkonnas, näiteks mõnes töötoas midagi koos nokitsedes. Sellised olukorrad, kus korraks astutakse oma tavarollidest välja ja ollakse lihtsalt koos kui ühe kodukoha pereliikmed, aitavad inimestel üksteist paremini mõista, usub õpetaja Viivika.

Ta on veendunud ka selles, et õpetaja saab kogukonnaelu elavdamisel olla väga väärtuslik partner – on ju tal organiseerimise pädevus, juhtimise pädevus, kommunikatsioonipädevus. «Koolid on aktiivseid õpetajaid täis, kes hea meelega teeks ka midagi töövälist, sageli jääb asi tunnustuse ja julgustuse taha. Kui õpetajad tunnevad, et nende panust väärtustatakse ja ka kooli juhtkonna toetus on suurem kui lihtsalt sõnad: «Kui tahate, siis tehke!», on ka tegutsemissoov suurem. Paljud head algatused vajuvad lõpuks ära sellepärast, et seda vedanud inimene jääb oma tegevusega üksi ja väsib. Kui aga kool aktiivsete õpetajate ühiskondlikku tegevust julgustab, mingil moel motiveerib, võidab sellest terve kogukond, kaasa arvatud kool kui kogukonna üks osa,» leiab Viivika ja lisab, et just ägedad ettevõtmised ja ühtehoidmine on kodukooli tunde tekitamise kvaliteedimärk.

Uhkus oma kodukandi üle

Viivika ise on samuti oma kodukohta jõudumööda panustanud – osalenud Tammelinna päevadel, olnud abiliseks kodukohvikus ja juhtinud videosaadet «Tammelinna ringvaade». «Mind kutsuti sinna intervjueerima meie kooli direktorit Vallo Reimaad, kes rääkis Tamme mõisa ajaloost ja meie koolist. Sai väga huvitav jutuajamine,» meenutab õpetaja Viivika, kes mängib mõttega kutsuda ellu kogukonna podcast.

Saatekülalistest ja -teemadest puudust ei tekiks. «Meil kooliski on nii põnevaid inimesi, keda tutvustada. Kogukonnainimeste lood on nagu suur raamatukogu. Me ei saa lugema hakata aga enne, kui kaaned pole avanenud. Ma väga tahaks, et need põnevad inimesed-raamatud jõuaks oma lugudega teiste Tammelinna inimesteni,» loodab Viivika ühel päeval oma mõtte teoks teha. Mitte ainult sellepärast, et saatejuhtimine talle väga meeldib, vaid ka kindlas usus, et kui oma elupaika väärtustada, tekib selle vastu huvi ja edasi juba uhkus oma kodukandi üle.

Oma kodukoha ja kodukooli armastus viib selleni, et Tamme koolis käiakse põlvkondade kaupa. Vahepealsed ümberkorraldused ja nimemuutused pole takistuseks saanud – Tamme kool on ikka Tamme kool.

Viivika Keskküla on ise ehe näide, samas koolis, kus ta nüüd õpetab, käis tema isa, käis ta ise ja käis ka üks tema lastest. «See on koolile paim tunnustus, kui kunagised õpilased oma lapsed meile toovad. Kui võtame taas teemaks kooli mainekujunduse, siis vilistlastel on siin kindlasti oluline sõna kaasa rääkida – kuidas nemad koolist räägivad, võib saada kaalukamaks iseloomustuseks kui hinded. Ja koolipere on omakorda uhke oma vilistlaste üle. Tegelikult ongi tore, kui saab mõne kunagise õpilase kohta öelda – koolis ei olnudki mingi viieline, ehk jäi mõnes aines lausa suvetööle, – aga hiljem sai temast tubli inimene. Kool andis talle kogemused, millega ta sai elus väga hästi edasi ja sellistest inimestest on rõõmu tervel kogukonnal.»