:format(webp)/nginx/o/2022/05/11/14543659t1h8b7e.jpg)
Kasvav vajadus maapõueressursside järele survestab arendama ka kaevandamiseks mõeldud tehnikat. «Me ei saa teha keskkonnamõju olematuks, aga liigume selles suunas, et jalajälge vähendada ja kiiremini endist elukeskkonda taastada,» kinnitab mäeinsener Erki Niitlaan.
«Maavarade kaevandamine on kirgi küttev teema, aga tegelikult toimub mingil tasandil kaevandamine kogu aeg,» tõdeb Eesti suurima mäeinseneribüroo Steiger asutaja ja juht Erki Niitlaan. Põhjused on puhtalt elulised - ilma ei saa.
Esimese tasandi näitena toob ta ehitusmaavarad, mida on igal riigil mõistlik kaevandada kohapeal, sest mida lähemal on karjäär kasutuskohale, seda odavamaks kujuneb materjal ja väiksemaks terviklik ökoloogiline jalajälg. Teise tasandi moodustavad väiksemad ja keskmised piirkondliku tähtsusega tootmised. Eesti näiteks on tehnoloogiline lubjakivi, millest põletatakse lupja või toodetakse tsementi, lisaks ka turba ja põlevkivi kaevandamine.
«Kolmas tasand on päris suur mäendus ja sellised tööstusettevõtted, kellel on mitmeid väga suuri karjääre ja kaevandusi näiteks mitmetel kontinentidel. Eestis neid pole, kuid paljud teavad kindlasti suurimat maa-alust rauamaagikaevandust Rootsis Kirunas,» kirjeldab Steigeri juht erineva tasandi mäetööstusettevõtteid.
Kuigi praegu räägitakse palju näiteks rohepöördega seotud toorainevajadusest, on inimkond juba aastatuhandeid maapõueressurssidest sõltunud. «Koos tehnoloogia arenguga see sõltuvus aina süveneb,» kinnitab Niitlaan. «Samas jääb vajadus ka igapäevasemate toormete järele. Võtame sellesama ehitusmaavarade kaevandamise, siin kehtib selge seos - mida rikkam riik, seda rohkem tarbitakse ehitusmaavarasid. Seda laiemaks ja mitmetasandilisemaks lähevad teed, seda rohkem tuleb elamispinna ruutmeetreid ühe inimese kohta. Nende soovide täitumiseks vajalik toore tuleb maa seest,» kinnitab Niitlaan.
«Mõningat leevendust pakub ringmajandus, kuid üksnes väheses ulatuses. Siia lisanduvad veel uued väljakutsed - haruldased muldmetallid, tööstusmineraalid, energeetilised maavarad. Seda rongi enam tagasi ei keera, kui me just pole kogu inimkonnaga nõus pöörduma kiviaja eelsesse aega.»
Kui palju on aga muutunud ja arenenud maavarade kaevandamise protsess ise? «Mäetehnika ajaloos on olnud mitu suurt hüpet. Esiteks üleminek puhtalt käsitöölt mehaanilistele lahendustele. Sealt edasi on tõusnud nii tehnika võimsus kui ka tootlikkus ja automatiseerituse aste,» kinnitas Niitlaan.
«Mida aeg edasi, seda enam minnakse kõikides tehnoloogiates järjest efektiivsemaks. Püütakse saavutada seda, et võimalikult suur osa protsessi sisse pandud energiast teeks kasulikku tööd. Tänapäevane kaevandustehnika on seega efektiivsem. Heaks paralleeliks on pesumasina energiaklassid. Tänased pesumasinad on hoopis säästlikuma energiaklassiga, kui 20 aastat tagasi. Kulub vähem vett, elektrit, pulbrit, aga pesevad ikka korraga 3 kilo riideid puhtaks,» selgitab Niitlaan.
Järgmine suur arenguhüpe vähendas inimese rolli kaevandamisel. «Üha rohkem tööd tehakse algoritmide järgi. Masin on täpne, pole juhuslikku käeliikumist ja selle arvelt saavutatakse efektiivsus. Pluss asjaolu, et üks inimene võib opereerida mitut masinat.»
Erki Niitlaane sõnul kasutatakse juba selliseid lahendusi, kus maa all toimetavad iseliikuvad sõidukid. «Need liiguvad oma trajektooril ja operaator sekkub ainult teatud hetkedel, näiteks kui on vaja kopp täis laadida. Seejärel antakse juhtimine taas arvutile üle. Hiljem, kui masinad õpivad rohkem, on operaator ainult jälgija ja eriolukordade lahendaja. Mistõttu ei pea inimesed olema enam füüsiliselt maa all ja karjäärides kohal, vaid saavad oma tööd teha kontorilaua tagant. Lisaks efektiivsusele paraneb nii kindlasti töökeskkond.»
Niitlaan teab rääkida, et sellised tehnoloogilised uuendused on juba maailmas käiku võetud, kuid väiksemad kaevandused peavad veel ootama. «Esialgu on tegu veel väga kalli tehnoloogiaga ja uuendused hakkavad pihta siiski suurtest mahtudest, kus arendustegevus ära tasub. Kui need muutuvad odavamaks, tekivad laiatarbefunktsioonid, jõuavad ehk robotid kunagi ka meie külakärjääridesse,» usub ta.
Kaevandamise juures on põhiliseks mureks alati keskkonnamõju, see on ka peamine põhjus, miks on uute maardlate avamine üldjuhul ühiskonnas ebapopulaarne samm. «Maavarade kaevandamisel on alati väga selge keskkonnamõju, nullini viia polegi seda võimalik. Keskkonnatehnika areng suudab aga seda mõju osaliselt vähendada - töö muutub efektiivsemaks, saab kiiremini valmis, masinad on energiasäästlikumad. Osa tehnikat töötab juba praegu biodiisliga või elektriga, see trend on kindlasti jätkuv.»
Erki Niitlaane hinnangul peab jaguma ka tarku inimesi, kes oskaksid ja suudaksid õigesti planeerida, nii et keskkonnamõju oleks võimalikult väike ja lühiajaline. Et korrastamine algaks niipea kui saab.
Erki Niitlaan ise õppis omal ajal Tallinna Tehnikaülikoolis mäendust. Nüüd kannab sama kooli geoloogia instituudi õppekava nime «Maa süsteemid, kliima ja tehnoloogiad». Õpet viib geoloogia instituut läbi koostöös meresüsteemide instituudiga. «Selle valimisel saab noor inimene ise mõjutada maailma, kus ta elab ja panustada selle arengusse,» on ta veendunud.
«See on kehtinud ka minu enda kohta - olen saanud rääkida kaasa Eesti ja Euroopa Liidu maavarapoliitika kujundamisel. Töötades rahvusvahelise konsultandina on mäeinseneri amet võimaldanud läbi reisida praktiliselt kõik maailma nurgad, alustades Põhjamaadest kuni Myanmari ja Tšiili lõunatipuni välja, ning külastada kohti, kuhu tavainimene kunagi ei satu, näiteks kilomeetri sügavusele maapõue, kus on füüsiliselt tunda maatuuma soojust.»
Kontakt loodusega ja selle mõistmine on Erki Niitlaane kinnitusel geotehnoloogias ülioluline. «Sellepärast on mul väga hea meel, et TalTechi õppekava ühendab inseneriõppe loodusteadustega. Maavara tuleb ju looduskeskkonnast ja me peame seal tegutsema ühest küljest loodust väärtustavalt kuid samas ka keskkonda tundvalt. Näiteks on isegi nii lihtsas asjas, kui liiva- kruusa karjäärides oluline nõlva stabiilsus - kuidas looduslik materjal inimese töö tagajärjel käitub. Või põhjavesi - kuidas vältida oma tegevustega selle kahjustamist. Lõpetades kaitsealuste liikide tundmisega ja pesarahu arvestamisega. Selle ala inimene peab olema väga mitmekülgne,» kinnitab Erki Niitlaan.
/nginx/o/2023/01/20/15089980t1hd64f.png)