Õpetajaks õppiv Joosep Heinsalu: kooli tööle jõudes seisab ees kohanemine

Joosep Heinsalu Foto: Erakogu

Õpetajakoolituse magistrant Joosep Heinsalu leiab, et lõpuni ette valmistada ei saa algajat õpetajat ükski ülikool ning olgu praktikat ja teooriat rohkem või vähem, on ikkagi lõpuks iga kool, klass ja õpilane ikkagi omamoodi ning õpetaja peab kohanema vastavalt inimestele ja olukordadele.

Esimene töökogemus õpetajana on 25-aastasel Joosep Heinsalul Jõgeva põhikoolist, kus ta andis üle kahe aasta inglise keele tunde. Nagu iga õpetaja, mäletab ka tema neid kõige esimesi kordi, kus tuli klassi ette astuda. «Teatud ärevus oli kindlasti sees – ikkagi suur vastutus!» meenutab ta.

Samal ajal tunnistab Joosep, et tundis ka veidi põnevust. «Sain hakata katsetama õpitud meetodeid ja nippe ning mis oli eriti tore, sain hakata kujundama enda isiklikku käekirja õpetajana!» selgitab ta. «Esimesed tunnid kulusid mul õpilastega tutvumiseks: ühise keele leidmiseks, reeglite kokkuleppimiseks. Seda sammu ei tasu kindlasti alahinnata – alguses käest lastud õpilasi on hiljem palju keerulisem endaga ühte paati saada.»

Kuri olevus tahvli ees on kadunud

Õpetajaameti maine on aasta-aastalt tõusnud ja Joosep kinnitab, et õpetajakoolituse tudengite endi seas on õpetajaameti kuvand valdavalt väga positiivne – mõistetakse, et tegemist on ametiga, mis eeldab teatud mõttes missioonitunnet ning selle tundega on ka õppima tuldud. «Aina enam süveneb arusaam, et tänapäevane õpetaja on lapse arengu juures üks koostööpartneritest. Kadumas on pilt õpetajast kui kurjast olevusest, kes tahab iga päev kontrolltöid teha ning nende eest ainult halbu hindeid panna,» tunneb Joosep rõõmu.

Ameti kuvandimuutus on tema sõnul kasvatanud noorte hulgas huvi õpetajaks õppimise vastu. Tõsi, Joosep juhib tähelepanu, et mitte kõik õpetajakoolituse tudengid ei ole värsked õpetajakutse huvilised – küllaltki arvestatav hulk on juba töötavaid õpetajaid, kes tulevad end erialaselt täiendama, kuid ka gümnaasiumist on sisseastujaid üha enam. Noor õpetaja on rahul ka sellega, et rohkem räägitakse alustavate õpetajate toetamisvajadusest, koormuse reguleerimisest ning läbipõlemisjuhtumitest. «See, et need teemad on ühiskonnas nähtaval, tähendab, et saab hakata olukorda parandama ja on lootust, et ajas asjad ikka paremaks lähevad. See vähendaks selliste algajate õpetajate arvu, kes mõne aasta pärast ameti maha jätavad.»

Vanemad, sõbrad ja õpetaja

Miks aga ikkagi väga paljud õpetajaameti valivad ja sellele valikule ka kindlaks jäävad, on tööga kaasas käiv pidev vaheldus ja eneseareng. Ehk nagu Joosep ise kinnitab – igav juba ei hakka! «Lisaks on laste ja noortega töötamises midagi sellist, mis tõesti teeb teatud mõttes raskeks enda mandumise – vahetu ja siiras tagasiside ning ühised eduelamused on midagi, mis rikastavad igat tööpäeva. Ning just need kogemused jäävad tagantjärgi kajama ja aitavad ära puhuda ette tulnud raskused ja konfliktid.»

Mida arvab ta mõttest, nagu saaks just õpetaja oma ametiga maailma paremaks muuta? «Maailma muutmine on üks suur ettevõtmine – üksi seda ära ei tee,» ütleb Joosep. «Kuid kindlasti oma panus ning oluline panus õpetajatel selles suhtes on. Ja kindlasti on igal õpetajal otsene võimalus ulatada abikäsi lastele nende isiklike maailmade muutmises. Õpetaja on lastele lisaks perele ja sõpradele üks järgmisi peamisi mõjutajaid ning eeskujusid.»

Esmalt õppeaine, siis õpetajakoolitus

Enam kaugel pole aeg, mil tuhanded gümnaasiumi lõpetanud noored peavad valima elutee järgmise etapi. «Kes oma ülikooliõpinguid alles alustamas ning ei ole veel kindlad, kas õpetajaamet on nende peamine kutsumus, soovitan esialgu valida erialaks mõne õppeaine, nagu bioloogia, inglise filoloogia, matemaatika või mõni muu aine. Siis on võimalik pärast bakalaureuse lõpetamist valida magistriõppekava, kus spetsialiseeruda vastava aine õpetajaks,» soovitab Joosep.

Neile, kes juba õpetajakoolitust rihivad, kinnitab ta, et õppekavad on huvitavad ja mitmekesised. «On olemas enesestmõistetavat sisu: psühholoogia, didaktika ehk kuidas õpetada, ainealased õpingud ning praktika. Puutumata ei jää ka viimastel aastatel aina enam kõlapinda saavad ettevõtlikkus, digitaalne kirjaoskus ning kaasav haridus. Palju arendatakse ka akadeemilist keelekasutust ja uurimistööks vajalikke oskusi. Kõik õppekavad koos oma ainetega on ülikoolide kodulehtedel kättesaadavad – kindlasti soovitan nendega tutvuda ja ka ainete kohta sealt lähemalt lugeda.»

Noor õpetaja leiab, et ega lõpuni ette valmistada ülikool õpetajatudengit saagi ja lõplikud tuleristsed saab algaja ikka reaalses olukorras õpilaste ette astudes, olgu praktikat ja teooriat rohkem või vähem. «Kui ma peaks tegema ettepaneku õpetajakoolituse õppekavade täiustamiseks, siis minu arust võiks olla kohustuslik häälehoiu- ja kõneõpetus, lisaks ka üldine avalik esinemine, sest see on klassi ees hädavajalik oskus.»

Küsimusele, kas õpetajaks sünnitakse või õpitakse, vastab Joosep, et eks tõde ole kuskil keskel. «Kindlasti on kaasa antud isikuomadusi, mis teevad õpetajast hea õpetaja, kuid kindlasti on ka omadusi ning veel enam teadmisi ja oskusi, mida on võimalik juurde õppida. Üks on kindel, kui noortega ja lastega töötamine ei meeldi ja kannatlikkust selles osas ei ole, siis on väike tõenäosus, et koostöö kummagi poole jaoks midagi liialt elutervet olema saab. Kui sul aga on soov anda enda poolt noortele inimestele kaasa positiivne pagas ja hoog eluteele, kui sind ei hirmuta pidevale enesearengule tõukavad väljakutsed ning võimalused, siis usun, et õpetajaamet võib olla just sulle!»