K, 17.08.2022

Õpetaja: ka viiruskriisis saab vältida õpilünkade teket

PM Haridusportaal
Õpetaja: ka viiruskriisis saab vältida õpilünkade teket
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Veronika Grigorjev
Veronika Grigorjev Foto: Kristina Maser

Jätkuvalt on Eestis koole, kus õppetöö toimub veebi vahendusel, sest noorte seas möllab koroonaviiruse omikrontüvi, mis tekitab küsimusi, kuidas õpilased kooliprogrammi omandamisega hakkama saavad. «Viiruseajastu on meile suurepärane õppetund, kuidas õpetada ja õppida nii, et õpilünkasid ei tekiks,» leiab mullune aasta gümnaasiumiõpetaja nominent, matemaatikaõpetaja Veronika Grigorjev.

Põlva gümnaasiumi matemaatikaõpetaja Veronika Grigorjev kinnitab, et õpilünkadega õpilasi on koolides alati olnud. Koroona ajal on neist lihtsalt hakatud rääkima, sest vahepeal kodudesse kolinud õpe viis lapsed õpetajatelt silma alt ära. Siis tekkiski mure mahajääjate pärast, sest e-õpe oli uus kogemus ka õpetajate jaoks.

Veronika Grigorjev tunnistab, et algus oli tõepoolest keeruline, sest polnud virtuaalkeskkonnas õpetamise metoodikaid ja ka oskusi. «Praegu, kaks aastat hiljem, on aga kõik koolipered leidnud toimivad lahendused. Ja kui mõni haigestunud või lähikontaktne õpilane või isegi kogu klass peaks vahepeal e-õppele jääma, siis õppetöö sellest ei tohiks enam kannatada,» leiab Grigorjev.

Edasilükkamine kasvatab lumepalli

Õpilünkadega hädas olevatest õpilastest rääkides kinnitab rohkem kui 20-aastase töökogemusega matemaatikaõpetaja, et tuleks eraldada need, kes on päriselt hätta jäänud neist, kes kasutavad olukorda lihtsalt ära. «Nad ütlevad, et ei saa ega oska, kuid tegelikult on kõik tingimused materjali omandamiseks olemas. Sellisel juhul ei saa rääkida koroonast kui ainukesest põhjusest õpilünkade tekkimisel. Tõsi on see, et e-õppe ajajärk tõi probleemid nähtavale ja nendega tuleb tegeleda. Nii õpilastel kui ka õpetajatel.»

Mis siis on mahajäämuse peamised põhjused? «Minu esimene soovitus õpilastele on, et ärge lükake koolitööde tegemist edasi,» toonitab Grigorjev. «See on tänapäeva õpilaste hulgas väga levinud trend ja kodus õppides kipub probleem teravnema. Mõeldakse, et küll jõuab, ma teen õhtul, ma teen homme. Ja siis jääbki õppimata. Matemaatikas piisab juba ühest-kahest edasilükkamisest, et lumepall hakkaks veerema ja õpilane hakkab aines maha jääma,» selgitab õpetaja.

Ta palub ka lapsevanematel võsukeste päevaplaanil silm peal hoida, et koolitööd saaks tehtud ning ülesanded ei kuhjuks.

Inimestega tuleb rääkida

Väga oluline on see, et õppimine toimuks efektiivselt ja siin on võtmeroll just õpetajal, kelle võimuses on viia info õpilasteni nii, et nad saaks sellest aru ja et oleks motiveeritud õppima. Veronika tunnistab, et alati see ei õnnestugi ja siis tasub seda tunnistada nii endale kui õpilastele. «Kahe koroona-aasta jooksul on tulnud mitu korda öelda, et see vahend ei tööta, proovime teisiti. Näiteks päris alguses hakkasid õpetajad katsetama tervet hulka programme ja keskkondi, kuidas e-kanalites õppetööd korraldada. Toimusid koolitused, omavahel vaieldi, mida koolis kasutusele võtta,» meenutab õpetaja, kelle sõnul ei läinud paljud esialgu katsetatud lahendused lõpuks käiku. «Meie testisime õpikeskkondi koostöös õpilastega. Kirjutasin neile, et panin materjalid ja kodutöö üles, vaadake, kas leiate, kas on hea kasutada ja kui ei sobi, siis mis ei sobi. Praeguseks on meil kõik juba nii hästi paigas, et kui ka õpilane on sunnitud koolimajas kohalkäimisest eemale jääma, on tal täpselt teada, kuidas e-kanalite abil õppimises järje peal püsida.»

Koroonaaegne kodus õppimine näitas, kui oluline on õpetaja-õpilase omavaheline suhtlemine. Kui klassiruumis õpilaste ees seistes oskab kogenud pedagoog juba näha, kuhu pinki selgitatu ehk nii hästi kohale ei jõudnud, siis veebis on õpilaste tunnetamine keerulisem. «Emotsioonid läbi ekraani ei tulnud, isegi kui veebikaamerad töötasid,» kinnitab Veronika Grigorjev.

Kaameratest oli tema arvates pigem tüli ja tunnieelsest nägupidi ülesrivistamisest loobus ta üsna kohe, sest see võttis väärtuslikku aega. Selle asemel, et õpilaste näoilmeid lugeda, palub ta anda tagasisidet. «Ma küsin tunnikontrolli lõpus alati: mis sa arvad, kuidas sul läks. Mis ei õnnestunud ja mis sa arvad, miks?» toob Griorjev näite. «Ka nüüd, kus õppetöö juba jälle koolis kohapeal toimub, teeme õpilastega aruteluringe, kuidas nad saaksid tulemuslikumalt õppida. Kui tuleb kasvõi 1–2 proovimist väärt ideed, siis see on suurepärane.»

Uutmoodi õpilood

Viimati sai õpetaja Veronika Grigorjev idee, millega ta osales lõpuks haridus- ja noorteameti konkursil «Minu innovaatiline tund». Alguse sai kõik kümnenda klassi ärevusest eelseisva esimese arvestustöö pärast. «Matemaatika arvestust kardetakse. Tegu on mahuka tööga ja õpilased pole kindlad, kuidas nad hakkama saavad ja mida see üldse endast kujutab,» mõistab õpetaja. «Ja siis õpilased pakkusid, et võiks teha sarnaselt proovieksamiga ka proovitöö arvestuseks valmisoleku kontrollimiseks.»

 Idee polnud laita, küll aga tekkis õpetajal mure, kust leida vaba aega kõikide prooviarvestuste kontrollimiseks, tagasiside andmiseks ja hindamiseks. Väikese nuputamise järel sai paika järgmine plaan: prooviarvestus toimub, aga õpetaja teeb iga ülesande kohta videolõigukese ja õpilane parandab oma töö selle järgi ise ning värviliselt, et oleks õige lahenduskäik silmahakkavalt nähtav. Eksperiment õnnestus! Õpilased andsid õpetajale üle korralikult parandatud proovitööd ning ka päris arvestused läksid keskmisest paremini. Kusjuures proovitöö said sooritada samaaegselt koolis viibinud õpilastega ka sel hetkel distantsõppel olnud, kes said kodus teha vigade analüüsi videote järgi. Seega ei jäänud katsest eemale ükski õppija. Lisaks jõudis Põlva gümnaasiumi ja Veronika Grigorjevi ühine õpilugu konkursil 10 parima hulka.

Veronika Grigorjevil on enda metoodikate kontrollimiseks veel üks hea nipp, mida ta soovitab ka teistele õpetajatele: «Kutsuge kolleeg tundi! Las ta istub koos õpilastega koolipingis, see annab tunnile hoopis uue tasandi. Õpilased näevad, kuidas teine õpetaja materjalist aru saab, see innustab ka ennast pingutama. Ja loomulikult võiks kolleeg olla mõne muu aine õpetaja, siis on hea näha, kas ta sai tunnis õpitule pihta.»

Lapsevanem kodus õpetama ei pea

Kuidas aga aidata õpilast, kel on õpilüngad tekkinud? «Siis tuleb kindlasti õpetajaga rääkida või talle kirjutada. Kui õpilane ise pelgab, siis jääb see vanemate ülesandeks. Igatahes on oluline probleemiga nii kiiresti kui võimalik tegelema hakata. Kui õpilane juba jõuab minu juurde, siis on algus tehtud,» julgustab õpetaja.

Aines maha jäänud õpilasi aitab Veronika Grigorjev eraldi järje peale. Kui silmast silma tundi teha ei saa, siis tuleb teha videote abil, kuid need on siis sihitud just täpselt konkreetse õpilase murekohale. Vahel tuleb suhelda ka õpilase ema-isaga, et koos aru saada, mis põhjusel laps hätta jäi. Küll aga ei arva matemaatikaõpetaja, et vanemad ise peaks kunagi õpitud siinuse saladused või lineaarvõrrandi lahendamise meelde tuletama, et kodus lapsi õpetada. «Õpetamine on ikka meie töö, aga lapsevanem saab suunata ja jälgida, kas õpilane tegeleb kodus koolitöödega,» leiab õpetaja.

Nüüd, kus koroona puhkemisest on peagi möödas kaks aastat, on õpetaja Veronika Grigorjevi süda oma õpilaste pärast suhteliselt rahulik. «Need, kes on tahtnud õppida, on seda saanud ja saavad edaspidigi,» kinnitab Grigorjev, lisades veel ühe hea nõksu: «Me alustame igal esmaspäeval matemaatikatunde küsimusega «Kas oskan?». Annan ette teatud ülesanded, kõik lahendavad 10 minuti jooksul ning saabki selgeks, kus puudujääk. Kui ei oska, arutame läbi – miks ei oska, miks ei tulnud meelde. Ja teeme seda alati, olgu õpilased klassis või kodudes ekraani taga.»

Märksõnad
Tagasi üles