Kuigi raportite abil saab teha umbkaudse ennustuse selle kohta, kui palju uusi inimesi valdkond lähitulevikus vajab, siis ei oska keegi täiesti täpselt öelda, millised konkreetsed oskused peaks neil inimestel selleks ajaks olema. Jah, me teeme midagi arvutitega, kirjutame mingisugust koodi, aga see, mis on peamine täna, ei pruugi seda enam olla viie aasta pärast. Seetõttu on kriitiline, et kõik valdkonnas tegutsevad inimesed oleksid suutelised käigu pealt veelgi uut õppima, et pakkuda seda, mida turg tegelikult nõuab.
Muidugi ei tähenda eelnev seda, et (kõrg)koolid ja haridustee kuidagi oma olulisust kaotaks. Omal käel õppides on tihtipeale raske just teoreetilise vundamendi ladumine, samuti võib õpimotivatsiooni hoidmine keeruline olla. Siiski on tihti näha, et kui inimesed on veetnud aastaid kolm või rohkem kõrgkoolis, järginud vaid ettenähtud õppekava ja pole seejuures mingit huvi üles näidanud väljaspool klassiruumi õpitut praktikas proovile panna – olgu see tudengiprojektide, praktika või lihtsalt mõne hobiprojekti näol – võib neil reaalses arenduskeskkonnas hakkama saamine üksjagu keerukas olla.
Õppimine ei saa kunagi läbi
Seega olgu taustaks iseõppimine või (kõrg)kool, arvestades valdkonna kiiret muutumist, uute trendide ja vajaduste pealetulekut ning järjest kasvavat komplektsust, on oskus ise areneda iga päevaga aina kriitilisem. Mida varem ennast sellega harjutada ja mõista, et ühegi arendaja õppimine ei lõppe ühe programmeerimiskeele alustalade selgeks tegemisega, seda lihtsam on valdkonnas ka tõeliselt läbi lüüa. See tähendab ka seda, et tegu on valdkonnaga, kus on väga hõlpsalt võimalik ise asjadega algust teha ja teha oma karjääris just need sammud, mida ise soovid – ava vaid Google või YouTube ning saad alustada täpselt nii kiirelt või aeglaselt, kui ise soovid.