Piret Päär: jutuvestmise anne on kingitus

Jutuvestja Piret Päär on kasvanud kodus, kus lugude jutustamine oli suur osa elust. Foto: Erakogu/Kerttu Kruusla

Jutukooli asutaja, jutuvestja ja koolitaja Piret Päär nimetab jutuvestmisoskust andeks, mis on jumalalt saadud kingitus. Samas julgustab ta seda kingitust lahti pakkima, sest nagu iga oskus, on ka jutuvestmisoskus arendatav.

Sattusin mõni aasta tagasi Sinu jutuvestmiskoolitusele ja olin lummatud ning natuke kade. Ma ei olnud varem kogenud, et muistendite ja rahvajuttude jutustamine võib olla korraga nii lõbus kui mõtlemapanev ning et jutuvestja on see, kes teeb jutust jutu, mis ka jutt on. Mis üldse on jutuvestmisoskus?

Sellel küsimusele põhjalikult vastamiseks võiks raamatu kirjutada. Aga kui natuke lühemalt, siis ma arvan, et iga inimene on kuulnud oma elus head jutustajat, nautinud kõneleja soojust, sõna ilu, sõnumit loo sügavates kihtides. Kui lugude jutustamine või kuulamine on aidanud meil endast ja teistest inimestest paremini aru saada, muutnud ehk kellegi elus mingit olukorda, andnud vastuse mõnele keerulisele ja olulisele küsimusele, lohutanud, julgustanud, lootust andnud, siis ongi tegemist hea jutustamisega.

...lugude jutustamine või kuulamine on aidanud meil endast ja teistest inimestest paremini aru saada...

Kui öeldakse, et Sa loed jutte, siis Sa alati parandad, et see ei ole lugemine, vaid jutustamine. Ühelt poolt, kas sellist parandamist tuleb tihti ette ja kas see näitab, et meil loetakse küll ette, aga ei jutustata? Või miks Sa pead vajalikuks täpsustada?

Nad on ju erinevad lugude vahendamise viisid. Ettelugemine lapsele või kellele tahes on juba väga hea. See on kummardus teise inimese poole, temale aja pühendus. Aga jutustamisega kaasneb sügavam suhtlemine. Esiteks oled looga rohkem seotud, aga ka oma kuulajaga. Temalt saad sa inspiratsiooni edasijutustamiseks. Ma arvan küll, et siin võib olla tegemist sellega, et lastele pigem loetakse ette lugusid ja raamatuid ning pean vajalikuks täpsustamist, sest nõnda saan ma parandada seda mõtteviga. Jutustamine on üks asi, ettelugemine on teine ja ise lugemine on veel hoopis midagi muud.

Oled valinud enda tegemisele nimeks jutukool, kas see tähendab, et jutuvestmine on oskus, mida saab õppida nagu iga teistki oskust?

Nii nagu iga kunst, on ka jutuvestmise anne jumala poolt antud kingitus. Aga nagu igat kunsti, on ka seda võimalik arendada, parendada, lihvida. On vaja natuke hõõgvel süsi, mida siis õpetaja või juhendaja võiks aidata lõkkele puhuda. Ilma selleta ei saa.

On inimesi, keda peetakse väga headeks vestjateks, mis neil on, mida teistel ei ole?

Loomulik anne, karisma. Armastus selle kunsti vastu, pühendumus. Armastus inimese vastu ka. Ilma selleta ei saa.

Kuidas õppida juttu vestma? Millest tuleks alustada ja millele tähelepanu pöörata?

Küsimus on, kus, mida ja miks sa tahad jutustada? Kodus oma lastele jutustades tuleb lihtsalt hakata kuskilt otsast peale. Just äsja ilmus Postimees Kirjastuselt raamat «Kuidas lastele lugusid jutustada». Igal leheküljel innustavad autorid lapsevanemaid ja täiskasvanuid lugusid looma ja jutustama – sa oled jutuvestja, kinnitavad nad. Hakka ainult peale! Kirjutasin raamatule väikese eessõna ja loodan väga, et see raamat pakub nii mõnelegi isale ehk emale, vanavanemale inspiratsiooni oma lugusid looma hakata.

Rahvajuttude jutustamiseks tuleb natuke vaeva näha, lugeda, otsida, meelde jätta. Oma lugude tegemiseks on vaja vaid avatud meelt ja armastust oma lapse vastu. Tolle raamatu autorid ütlevad, kui laps küsib sinult lugu või juttu, ei oota ta perfektset muinasjutuesitust, tegelikult otsib ta lähedust. Ja nii lihtne see ongi. Kui me seda teame, siis me ei vasta lapse palvele lugu rääkida enam nii kergekäeliselt, et mine vaata parem televiisorist multikaid.

Minule pole kunagi selliseid väljamõeldud lugusid jutustatud. Kasvasin üles vanade rahvajuttude ja pärimuslugudega. Aga kui ma küsisin inimestelt, kuidas neil selliste lugude lood on, siis selgus, et lapsepõlvest mäletatakse pigem vähem rahvajutte, aga rohkem just fantaasialugusid. Ja mälestused neist jutustamishetkedest kestavad ka kõige raskemad ajad üle.

Kui me aga tahame juba kellelegi väljaspool «omasid» jutustada, tuleb natuke rohkem lugude jutustamisest teada. Kuidas leida ja kodustada lugusid, jutuvestmiseks vajalikku ruumi luua, publikuga suhelda jne. See, kes valib lugude jutustamise tee, peab teadma, et see on pidev töö iseendaga.

Kindlasti on väga erinevaid teid, kuidas jutuvestmise juurde jõuda. Minu üks lemmikjutustaja Võrumaalt, Helju Kalme, oli kaua aastaid Kreutzwaldi muuseumi giid. Jutukoolitustel, kuhu Helju tuli huvist veel midagi juurde õppida, selgus, et ta oli ka väga hea jutuvestja. Võib olla väga hea giid, aga jutustamine on sammuke veel sealt edasi…

Vahel öeldakse, et kui tahad hästi rääkida, siis muuda lugu enda omaks. Mida see tähendab?

Enda omaks ei saagi muuta. Juhul muidugi, kui ise loo välja mõtled, siis on ta tükike sinust. Lugusid saab kodustada, nagu mulle on meeldinud öelda. Nendega saab sõbruneda. Mõneks ajaks. Kui kauaks, see on juba loo enda valik. On ka väga metsikuid lugusid, ei nemad ennast lase kodustada, tulevad ja lähevad, kuna ise tahavad. Lugu tahab hoolimist, jutustaja kogu tähelepanu, pisiasjade märkamist. Ka tausta tundmist, kust lugu pärineb, millega on seotud, kes seda on varem rääkinud jm. Jututöötubades ja suvelaagrites otsimegi teid ja viise, kuidas jutustaja ennast lugudes kindlamalt tunneks.

Lugu tahab hoolimist, jutustaja kogu tähelepanu, pisiasjade märkamist.

Kes olid vaarisade ja -emade ajal head jutuvestjad, kas kõik või ikkagi vähesed?

Eks ikka sama küsimus siingi, oleneb sellest, kus ja kellele kõneldi. Kodus oli see igaühe õigus. Väljaspool juba hinnati head pajatamisoskust. Teadjad ütlevad, et just mehed olevat olnud head muinasjutuvestjad. Nemad olid ju ka need, kes oma rännuteedel lugusid ühest paigast teise kandsid. Ja eks ühe pika imemuinasjutu puhul oli vaja loomupärast jutuvestjaannet, et sind kuulataks. Naised rääkisid kodus ja külakogukonnas ja pigem muistendilist rahvajuttu. Perepärimust. Tõestisündinud lugusid.

Mina mäletan oma külas pigem vähesid, keda rahvas headeks jutustajateks pidas. Aga kui mõni külamees meile külla tuli ja köögis, paku peal suitsu tegi, siis võis selliseks pajatamiseks minna, et mõnigi tähtis töö pidi oma aega ootama. Samas, too mees kunagi näiteks ei kõnelenud suurema kuulajaskonna ees.

Mis on jutuvestmise mõte, kas meelelahutus või õppimine läbi jutu?

Huvitav on, et tänapäeva inimesele on omane kõiges mõtet ja tähendust otsida. Minu kodus jutustasid kõik mulle lugusid ja nad ei mõelnud, mis on selle kõige mõte. Kui inimesed hoolivad üksteisest, siis pole mõtet vajagi. Siis see ongi elu.

Muidugi võivad lood meelt lahutada, aga nad võivad ka meelt koondada. Hea lugu toimib vastavalt kuulaja vajadustele.

Õppimine – igal juhul. Iga lugu, kaasa arvatud muinasjutt, on kogemus. Vanasõnagi ütleb, et tark õpib teiste kogemusest ja see teine siis, enda omadest.

Tuntud muinasjutud on ajas muutunud leebemaks, algupäraselt olla need olnud hoopis karmimad, et õpetada õiget ja turvalist käitumist, mis oli Eesti rahvajuttude eesmärk ja mis nendega ajas on juhtunud?

Karmimad küll jah, aga see tulenes ka sellest, et muinasjutte vesteti täiskasvanute hulgas. Lastel oli pelgalt õnn pealt kuulata, ma kahtlustan. Vendade Grimmide talurahva hulgast kogutud lood ei saanudki olla eriti pehmekesed, kui mõtleme tagasi ennast tolleaegsesse külakogukonda. Kui lugeda meie vanu rahvajutte, ka need on väga otsekohesed ja ausad. Ja ikka ma tulen selle juurde, et kui jutustad omadele, on selleks üks viis, omadele jutustades tead sa täpselt, kui palju ja mida. Kui lapsi hakati lasteaedadesse koguma, kus kasvatajaks oli võõras inimene, siis tema käes hakkas lugu paratamatult muutuma «lastesõbralikumaks».

Eesti rahvajutul on veel kõik ees, ma arvan. On väga häid vanu kogumikke ja folkloorirahvas pakub lugemiseks aina uut materjali. Sügisel ilmus juba kolmas eesti muinasjuttude antoloogia, varasematele imemuinasjuttudele lisandusid loomajutud.

Kas rahvajutud on jäänud sinna aega, kus need olid ja saame neist pigem õppida oma esivanemate kohta või saame midagi neist ka kaasajal õppida?

Maailm meie ümber muutub, inimene jääb ikka samaks. Need vanad rahvajutud aitavad meil mõista, kes me oleme. Tuletavad meelde, mida oleme unustanud. Ja ehk näitavad ka, et kui nii või naamoodi käituda, tegutseda, siis ootab meid selline tulevik.

Eelmine aasta oli Eesti rahvajutu aasta, mida vedasid, tõuke selleks andis osalt ka see, et teadmised rahvajuttudest ei olnud kuigi head ja osati nimetada üsna vähe muinasjutte. Kuidas tulemus oli, kas nüüd küsides osatakse rohkem nimetada?

Asi pole pelgalt nimetamises. Intelligentsete inimestena me peaksime teadma oma pärimust, oma kultuuri tüvitekste. Ja rahvajutud seda kindlasti on. Eesti rahvajutu aasta 2020 eesmärk oli tutvustada vähemalt ühteteistkümmet eesti rahvajutu kogumikku ja seeläbi ka siis neid lugusid, mida need raamatud sisaldasid. Ja muidugi mind rõõmustab, et selle tohutu pika projekti ja töö tulemusel tuntakse rohkem meie rahvapärimust ja raamatuid, kust seda leida.

Intelligentsete inimestena me peaksime teadma oma pärimust, oma kultuuri tüvitekste.

On Sul mõni selline jutt, mida võiks lähenevate jõulude ajal jutustada?

Minul algavad jõulud juba palju aastaid sellise vana mälestusega aastast 1895.

Jutustaja räägib: «Olin 4–5 aastane, mäletan selgest, kui toodi meile tuppa esimene jõulukuusk. Väike kuusekene riputadi nööriga lakke, kambrikene oli nõnda väike, mujal ruumi es ole. Kuuse külge seoti kandilisi suhkrutükikesi niidiga. Üks poolik jämedam küünal otsiti kapist, lõigati veel pooleks ja seoti okstele. See oligi kõik.

Isa käsk küll emat, et tuu üits väike vorstirõngas ka kuuse otsa, aga ema es tuu….

Kuuseke oli mu meelest kui ime, maailmatu ilus ja uudne.

Ta oli mu sängi lähiksen, kui öösi ärani, siis siliti neid rohelisi oksakesi sängist käega ja kaesi esi hirmuga, et kas om iki alles siin. Kuuse vaigust lõhna, just selle edimese jõulukuuse lõhna tunnen viil praegu, sii ei läägi meelest.» (M. Helimets Karksi 1969.a.)

Kui vähe, aga kui kauaks...Ajal, kui kõike on, ja palju, siis see lugu kuidagi aitab hoida tasakaalu.

Piret Päär on vabakutseline jutuvestja, koolitaja, lugude jutustamise valdkonna eestvedaja ning Jutukooli ja MTÜ Jutumaja asutaja. Ta lõpetas 1986. aastal Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri (12. lend). Lugude jutustamisega on Päär nüüdseks tegelenud kolmkümmend aastat. Tema tegemistel saab hoida pilku peal jutukooli FB lehel ja kodulehel.