Lisaraha kõrgharidusse: 3000-eurone õppemaks või naasmine vana süsteemi juurde

Haridus- ja teadusminister Liina Kersna pakkus välja kolm mudelit kõrgharidusse lisaraha leidmiseks. Foto: Remo Tõnismäe

Kõrghariduses on puudu ligikaudu 100 miljonit eurot ja kuigi tasuta haridus on haridus- ja teadusministri Liina Kersna sõnul end õigustanud, käis ta välja kolm võimalust lisaraha leidmiseks: õppemaks kas 100 eurot kuus või 3000 eurot aastas või naasmine tasuta kõrghariduseelse süsteemi juurde, kus tasuta kohtadele pääsu tagasid väga head õpitulemused.

Neljapäeval toimus riigikogus olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelu, kus oli teemaks kõrghariduse rahastamine. 2013. aastast on valdav osa kõrgharidusest ehk õppimine eestikeelsel õppekaval täiskoormuses üliõpilase jaoks tasuta. Kersna sõnul õpib tasuta õppekohtadel rohkem üliõpilasi kui reformieelsel ajal ning seda vaatamata miinusmärgiga demograafilistele muutustele. Samas on kõrghariduse kulud SKTst langenud 1,4 protsendilt ühele protsendile, mis tähendab ministri sõnul seda, et kõrghariduses on puudu ligikaudu 100 miljonit eurot. Ta tõi võrdluseks Põhjamaad ja Austria, kus on Eestiga võrreldav kõrgharidussüsteem, kuid avalik sektor panustab üliõpilase kohta enam kui kaks korda rohkem.

100 eurot kuus

Kersna hinnangul on Eestil valida kolme võimaliku variandi vahel. Neist esimene oleks jätkata mudeliga, kus suurema osa kõrghariduse õppekuludest katab jätkuvalt riik, kuid üliõpilased maksaksid näiteks 100 eurot kuus õppemaksu. See mudel võiks tema sõnul tuua süsteemi täiemahulisel rakendamisel kuni 25 miljonit eurot.

«See süsteem annab erineva taustaga üliõpilastele võrdsemad võimalused saada kõrgharidust. Omavastutus sunnib aga põhjalikumalt otsuseid läbi mõtlema ning mitte kergekäeliselt eriala valima,» tõi Kersna välja süsteemi plussid. Ta lisas, et selline süsteem kehtib paljudes Euroopa riikides, mis vähendaks meie tudengite motivatsiooni minna välismaale kõrgkooli ainult sellepärast, et sealne süsteem on odavam.

Miinustena nimetas Kersna võimalust, et tõenäoliselt väheneb mõnevõrra sisseastumine. «Eriti mõjutab see erialasid, mis ei ole niigi populaarsed. Nendel erialadel tuleb pakkuda õppijatele lisamotivaatoreid ja stipendiume, ka näiteks õppemaksuvabastust,» arutles minister.

3000 eurot aastas

Teine variant oleks oluliselt suurem õppemaks, mis võib olla kehtestatud  õppevaldkondadele erinevalt, kuid oleks keskmiselt 3000 eurot õppeaastas. Haridus- ja teadusministeeriumi arvestuste järgi tooks see kõrgharidusse juurde kuni 60 miljonit eurot aastas. «Suureneb kõrgharidussüsteemi efektiivsus, õppima asuvad teadliku valiku teinud õppurid, kelle motivatsioon õigeaegselt lõpetada on suurem,» loetles Kersna plusse. Samas möönis ta, et see vähendab tõenäoliselt ligipääsu kõrgharidusele. «Kindlasti kasvavad oluliselt kulud toetussüsteemile. Ja kuna lähiriikides on võimalik õppida odavamalt, siis suureneb ka üliõpilaste väljavool välismaa kõrgkoolidesse,» nentis minister.

Tagasi minevikku

Kolmas eraraha kaasamise variant on varasematel õpitulemustel põhinev ligipääs tasuta kõrgharidusele ehk riikliku koolitustellimuse süsteem, mis kehtis kuni 2013. aastani. See võimaldas kõrgkoolidel piiramatult avada tasulisi õppekohti valdkondades, kus oli turunõudlus ja riik tellis teatud arvu tasuta õppekohti õppekavade kaupa. Kersna märkis, et OECD eksperdid soovitasid juba 2007. aastal Eestil sellist süsteemi mitte kasutada. Kunagise süsteemi juurde tagasi tulemine võib tuua süsteemi juurde küll ligikaudu 20 miljonit eurot, kuid oluline miinus on Kersna sõnul see, et osa kõrgkoolidel ja erialadel puudub sellise süsteemiga lisaraha teenimise võimalus. «Plahvatuslikult kasvab populaarsete erialade õpetamine ning süsteem toob kaasa ka kõrgharidusele ligipääsu halvendamise,» märkis ta.

Minister möönis, et kõik pakutud mudelid tähendavad põhimõttelisi muudatusi. Ükskõik millise mudeli kasuks otsustamine eeldab arutelusid, poliitilist tahet ja otsust ning seaduste muutmist. Kuni neid ei ole, saaks kehtivas õigusruumis Kersna sõnul kokku hoida, kui piirata samal kõrgharidusastmel tasuta õppimise võimalusi ja ümbermõtlemise aega. «Lisaks on mõistlik mitte võimaldada samaaegselt õppimist mitmel õppekaval või mitmes kõrgkoolis,» ütles Kersna.