VISIOON ⟩ Tuleviku keskhariduses on ühe ukse taga rohkem õpiteid

Ülle Matsin asus üldharidusvaldkonda juhtima gümnaasiumi direktori kogemusega. Foto: Marko Saarm

Haridus- ja teadusministeeriumis on töös ühtse keskhariduse disainimine selliselt, et see oleks rohkem lõimitud päris elu ja kutseõppega ning võimaldaks õppijal luua oma huvide ja võimete arendamiseks sobivaim õpirada. Sarnaselt Soomega koolikohustusliku ea pikendamine 18. eluaastani võib samuti tõusta arutelu teemaks.

Naaberriik Soome otsustas koolikohustuslikku iga pikendada 18. eluaastani praegusest õppeaastast, mis tähendab seda, et noored peavad põhikooli järel jätkama õppimist kas gümnaasiumis või kutsekoolis. Soome eesmärk on, et kõik noored jätkaksid õppimist ning seda põhjusel, et tänapäeva ühiskonnas on üha raskem saada hakkama teise astme hariduseta ning alla 18-aastane ei ole piisavalt ettevalmistatud tööelus edukaks läbilöömiseks.

Kohustusliku ea pikendamine väärib arutelu

Eestis, mis peaks president Alar Karise väljaöeldu põhjal pürgima haritumaks rahvaks, lõpeb koolikohustuslik iga 16-aastaselt. Soome eeskuju järgimisel ollakse riigi tasandil esialgu veel ettevaatlik, kuid idee ise ei ole haridus- ja teadusministeeriumis täiesti võõras. Hiljutisel Noored Kooli hariduskonverentsil möönis haridus- ja teadusministeeriumi asekantsler Liina Põld, et keskhariduse muutmine kõigile kohustuslikuks võiks olla teema, mida avalikkuses arutada. «See on mõttekoht, sest põhikooli lõpetav noor ei ole veel küps ja on liiga mõjutatav ning kindlasti peab sellega tegelema, et haridustee katkestamine ei tuleks liiga kergelt põhjusel, et noor peab ennast vähemväärtuslikuks ja arvab, et haridus ei ole tema jaoks,» põhjendas Põld.

Kui vaadata üldarve, siis ei ole Eesti haridusnäitajad iseenesest halvad. Üle poole täiskasvanutest on keskharidusega, mis on OECD riikide näitajate seas keskmisest näitajast parem tulemus. Kuid medalil on ka teine külg: põhikooli lõpetamise järel asub küll suur osa õpilastest (mullu 97,2 protsenti) õppima kas gümnaasiumis või kutsekoolis, kuid enne lõpetamist jätab liiga suur osa neist kooli pooleli. Igal aastal läheb kutsekoolidest või gümnaasiumitest enne lõpetamist kaduma ligikaudu paartuhat noort inimest: võrdluseks eelmisel aastal lõpetas põhikooli 12 368 õpilast.

«Eesti on nii väike riik, et peame märkama ja südant valutama iga noore pärast, kes on oma haridusteel hätta sattunud ja selle katkestanud,» tõdes haridus- ja teadusministeeriumi üldhariduspoliitika osakonna juhataja Ülle Matsin, kes siirdus riigi hariduspoliitikat mudima Viljandi riigigümnaasiumi juhi kohalt. Ta leidis, et olukorra muutmiseks on vaja vaadata sügavalt sisse, mis ühes või teises haridusastmes toimub. «Kas omandatav pädevuste palett on see, mis kõlab kokku nüüdisaegse ühiskonna vajadustega,» märkis Matsin ja täpsustas, et just üldised pädevused, nagu näiteks enesemääratlus-, õpi- ja sotsiaalsed oskused on need, mis peaks aitama kiirelt muutuvas ühiskonnas toime tulla.

Keskharidus vajab suuremat muutust

Matsin leidis, et koolikohustusliku ea pikendamine üksi, ilma keskharidussüsteemi toimimisse ja sisusse sisse vaatamata, oleks liiga lihtne ja pealiskaudne lahendus. Muutus peaks olema tema hinnangul komplekssem ja seda komplekssemat nägemust üldkeskharidusest tema sõnul just praegu ministeeriumis visioneeritaksegi. Lähtekohaks keskhariduse kui terviku mudeldamisele on äsja valitsuses kinnitatud Eesti haridusvaldkonna arengukava 2021 – 2035, mis seab eesmärgiks sidusa ja erinevate õpiradade põhise hariduse. Tõsi, nagu rõhutas Matsin, on esialgu tegemist ideedega, mis vajavad koostöös selgeks- ja läbirääkimist koolijuhtidega, õpetajatega ja ühiskonnas laiemalt. «Muutused hariduses ei ole kunagi kiired, need võtavad aega. Kui paarteist aastat tagasi tänast riiklikku õppekava arendati, tundus ka siis nii mõnigi sinna sisse kirjutatud kontseptsioon esialgu rakendajatele võõras,» tõdes ta ja lisas, et isegi kui ühtse keskhariduse rakendamiseks läheb mitmeid aastaid, on alanud aruteludest juba kasu, sest «võimalusi hakatakse nägema alates probleemipüstitusest».

Uueks haridusmudeliks on keskhariduse tervikvaade, kus on kandvaks ideeks see, et keskharidus arvestab õppija huvide ja võimetega. Matsin võttis selgitamiseks appi pildikeele: kujutage ette, et põhikooli lõpetaja astub sisse ühest keskhariduse uksest, tema senine õpitee on tagasisidestatud, ta on oma huvidest ja võimetest lähtuva teadliku valiku tegemiseks toetatud. Keskharidusse sisenedes ei avane tema ees üks pikk koridor, vaid on mitmeid õpiteid, kus keskharidust omandada. On uksi, mida ta võib vajadusel avada siis, kui eesmärgid näiteks aasta jooksul muutuvad.

«Võimekas ja ülikooli pürgiv õppija peab saama valida akadeemiliselt nõudliku õpiraja. Miks mitte pakkuda võimalust läbida gümnaasiumi ka kiiremini kui kolme aastaga. Samas õpilane, kes vajab rohkem aega, võib õppida ka kauem kui kolm aastat. Võimalikud peaksid olema üld- ja kutseharidust lõimivad õpirajad, aga ka näiteks moodulid õppijale, kes vajab oma valiku tegemiseks lisaaega,» kirjeldas Matsin tulevikku, kus hariduse märksõnadeks oleks paindlikkus ja mitmekülgsed õppimisvõimalused. «Kutse- ja üldkeskhariduse sidustamine ja paindliku õpiraja võimaluse rakendamine laseb jõukohaselt õppimist jätkata ka noorel, kes täna raskustesse sattudes otsustab oma keskharidusõpingud katkestada,» uskus Matsin.

Üle Eesti võiks paikneda keskhariduskeskused

Tervikvaade tähendaks tulevikus ka keskhariduskeskuseid, kus näiteks füüsiliselt lähestikku asuvad gümnaasiumid ja kutsekoolid lõimivad oma õppekavad tervikuna. Samasugust ühendatud õppimisvõimalust saavad rakendada ka üksteisest kaugemal asuvad koolid. Matsini sõnul ei tähenda keskhariduskeskuste teke hariduse koondumist suurematesse keskustesse. «Vastupidi, neid koostöömudeleid peabki looma piirkondlikke vajadusi silmas pidades. Konkurentsivõimeline ja mitmekülgne haridus peab olema õppijale ligipääsetav. Hariduse sidusus peaks võimaldama ka seda, et kasutame piirkonna haridusasutuste võrgustikku, lõimime üld- ja kutseharidust, aga ka formaalset ja mitteformaalset õppimist.» Matsin uskus, et erinevate haridusliikide sidustamine ning õppekorralduse paindlikkus muudab keskhariduse õppijat toetavamaks.

«Juba praegu on näiteid kutse- ja üldkeskhariduse koostööst ja kõik see hea ja tore, mida tänastes koolides tehakse, saab olla ühtse keskhariduse kontseptsiooni loomisel see, millele haridussüsteemis hoogu anda,» rääkis ta. Kokkuvõttes tähendaks keskhariduse tervikvaade keskharidust, mis sisaldab praeguse süsteemi häid külgi, nagu akadeemilist tugevust, millele lisandub suurem paindlikkus nende õpilaste jaoks, kes praegu keskharidusse püsima ei jää.

Paindlikumale ja sidusamale keskharidusele peab Matsini arvates eeldused looma põhiharidus, kus väga oluline on noorte enesemääratluse, õpioskuste ja motivatsiooni ning karjääriplaneerimise pädevuse süsteemne toetamine. «15-aastane noor ei pea teadma, kellena ta tööle hakkab, kuid ta peaks teadma, mis teda huvitab ja mida ta oskab, mis talle meeldib ja mida ta tahaks õppida,» tõi ta välja küsimused, millele peaks põhikooli lõpetav noor vastata oskama. Matsin leidis, et kui noori toetada nendele küsimustele vastuste leidmisel, on see abiks ka noorte vaimsele tervisele, sest arusaamine iseenda vajadustest ja teadlikkus oma õppimisest aitab noortel ületada motivatsioonilangust õpingute teekonnal.

Joosep Norma: Koolikohustusliku ea pikendamine oleks õige samm

Haridusealgatuse Noord Kooli koolitusjuht Joosep Norma nimetas haridustee varajast katkestamist haridussüsteemi üheks olulisemaks probleemiks, mille lahenduseks võiks olla kohustusliku kooliea pikendamine 18- eluaastani.

Joosep Norma Foto: Mattias Malk

Norma hinnangul on 20 protsenti ehk paartuhat noort, kes jäävadki vaid põhiharidusega, näitaja, millega ei saa kuidagi rahul olla. «Kui Euroopa Liidus keskmiselt on nooremates vanusegruppides vähemalt keskharidusega inimesi varasemast rohkem, siis Eestis on trend vastupidine. 20-24-aastaste hulgas on madalama haridustasemega inimeste osakaal kõrgem kui vanemates vanusegruppides,» viitas Norma murettegevale faktile. Vähene haridus ei ole vaid inimese enda mure, Norma tõi välja, et kui iga õpitud aasta tähendab paremat toimetulekut ja oskusi, tugevamat tervist ja aktiivsemat osalemist ühiskonnaelus, siis haridustee varajane katkemine tähendab rahaliselt igal aastal ligi sadat miljonit eurot kaotust riigi maksutulus ja rahvatervises.

Norma pooldas koolikohustusliku ea pikendamist 18 eluaastani või põhikoolile järgneva haridustaseme omandamiseni. «See oleks minu arvates samm õiges suunas,» leidis ta. Ta nõustus, et sellest üksi ei piisa, kui samal ajal ei tegeleta senisest enam ka nende põhjustega, mis viivad noorte haridustee katkemiseni. Norma koostatud vajalike tegevuste loetellu kuuluvad õpioskuste arendamine, õpimotivatsiooni ja -uskumuste kujundamine, riskirühma kuuluvate perede ja noorte varajase toetamine, õpilaste nõustaminea haridus- ja kutsevalikute langetamiseks ning õpingute jätkamiseks. «Ka idee gümnaasiumi ja kutsekooli ühendamisel loodavast hariduskeskusest väärib katsetamist, sest praegu on kõige suurem väljalangevus just kutsekoolides,» tõdes Norma.