/nginx/o/2019/03/01/11833655t1h4c78.jpg)
Mõned nädalad tagasi teatas Tallinna ülikool rahastamise puudumise tõttu infoteaduse erialale vastuvõtu lõpetamisest. Eriala õppiv tudeng omistas ERRis ilmunud arvamusartiklis aga suurema osa süüst raamatukogudele, mis on tema hinnangul stagneerunud ning mille töötajad on ajast maha jäänud ja asendatavad tehisintellektiga. Selline arvamus puudutas paljusid raamatukoguhoidjaid, kellest ühe vastulause autori loal ka avaldame.
Viljandi linnaraamatukoguhoidja Nele Grosthal: «Jumal õnnistagu TLÜ infoteaduse üliõpilast Ats Millerit silmi punni ajava arvamusartikli eest! Tema veidi ootamatu raevupuhang muuseumide, raamatukogude ja arhiivide aadressil on küll veidi kummaline, kuid muus osas on artikkel tänapäeva avalikule arutelule kohaselt elegantselt ebakompetentne ja stiilipuhtalt lahmiv. Tunda on nõtket ulmekirjaniku sulge ja ümber kirjutatud kohti koolikonspektist ning siirast kõhuvalu selle ilma nõmeduse pärast.
Muide, mina olengi üliõpilane Atsi määratletud maailma igavama elukutse esindaja ehk raamatukoguhoidja, kelle taandumist kohe-kohe saabuva raamatukoguroboti ees härra vangaliku kindlameelsusega ennustab. Enne viimast hingetõmmet tahaksin siiski oma tolmuse suu avada ja öelda, mis mina asjast ja Atsist arvan.
Enne viimast hingetõmmet tahaksin siiski oma tolmuse suu avada ja öelda, mis mina asjast ja Atsist arvan.
Küpse üliõpilasena võiks Ats siiski juba teada, et ühelgi teadusalal ei panda postulaati paika ühele faktile või kogemusele tuginedes. Üheainsa rahvaraamatukogu virtuaalse külastuse alusel ei tohiks üliõpilane Ats teha kogu Eesti raamatukogude kohta nii põhjapanevaid järeldusi, nagu ta seda oma arvamusloos teeb. Kopituse lõhnast tingitud anafülaktilist šokki kartmata võiks ta julgelt oma lihakeha vedada mõnda igapäevarutiinis tegutsevasse raamatukokku, näiteks Viljandi linnaraamatukokku, et vaadata, millega seesinane asutus tegelikult tegeleb. Ühtlasi saaksin talle oma stagneerunud käega korraliku kõrvakiilu laksatada. Ehk aktiviseeriks mõnus pauk vastu kolpa ka mehe tehisintellekti ootuses suikuva loodusliku intellekti.
Kultuuri, sealhulgas rahvuskultuuri digiteerimine pole riigis midagi üleloomulikku, sellega tegeldakse juba paarkümmend aastat. Kõik ju teavad, et Rooma linna ühe päevaga ei ehitata. Ats, anna aega atra seada!
Inimesed kasutavad digiseadmeid, loetakse e-raamatuid jne? Milleks küll selline nutt ja hala? Eriti huvitaks mind, millises raamatukogus on üliõpilane Ats näinud tohutuid kaartide raskuse all vankuvaid kataloogikappe, mida puuvillastes sukkades tolmuste juuksekrunnidega raamatukoguhoidjad aevastades usinasti täiendavad?
Eriti huvitaks mind, millises raamatukogus on üliõpilane Ats näinud tohutuid kaartide raskuse all vankuvaid kataloogikappe, mida puuvillastes sukkades tolmuste juuksekrunnidega raamatukoguhoidjad aevastades usinasti täiendavad?
Ühes asjas olen aga üliõpilane Atsiga ühte meelt. Vaimse kultuuri kogumise, säilitamise, töötlemise ning rahvale kättesaadavaks tegemisega seotud spetsialistide koolitamisega on asjad Eesti Vabariigis väga hapusti. Raamatukogunduse äraviimisega Viljandi Kultuuriakadeemiast algas järsk allakäik ja nüüd on juhtunud nii, et surnud on nii ema kui laps. Pikalt piineldes läks raamatukogundus ja nüüd ka tema pojake infoteadus.
Raamatukogunduse äraviimisega Viljandi Kultuuriakadeemiast algas järsk allakäik ja nüüd on juhtunud nii, et surnud on nii ema kui laps.
Õnneks on elus veel mõned vanad targad raamatukoguhoidjad, kes suudavad infokillustikuhunnikust ilma igasuguse erikoolituseta sobiva killu välja sõeluda ja soovijale edastada. Ootame ära tehisintellekti tuleku ja raamatukogunduse automatiseerimise ja siis räägime edasi. Seniks loll jutt suhu tagasi!».