PILK AJALUKKU ⟩ Kehalise kasvatuse eelkäija turnimistund hoidis lapsi üleannetustest eemal

Lasteaialapsed palli mängimas. Pilt on illustreeriv. Foto: Sille Annuk

Eesti koolmeister Juhan Kurriku sulest ilmus 1879. aastal turnimise õpik, mida võib pidada esimeseks kehalise kasvatuse ainekavaks. Õpiku kirjutamisele eelnes 1875. aastal artiklite sari Postimehes, mis kandis pealkirja «Turnimine – tähtjas ja tarvilik kooliasi».

1875. aastal ilmunud artiklites tõi Kurrik turnimise juures välja neli olulist omadust, millest esimene oli füüsiline tervist. «Terve keha on vaese mehe kapital, seda teab igaüks, kes haigena voodis olnud,» kirjutas Kurrik ja lisas, et seda, mis on inimese kasvamise ajal tegemata jäänud «ei paranda pärast soolapuhujad ja terveksvihtujad, ei hõbevalge, ega muu rohi». Kurrik oli veendunud, et parim ravim on turnimine, kuna «see parandab vereringet ja tugevdab hingamist, rikastab keha vajaliku hapnikuga ning aitab üleliigse ja halva kehast välja».

Teiseks pidas Kurrik oluliseks harjutuste järjepidevust, mis oli tema silmis sama oluline kui pidev mõistuse treenimine. «Kui mees tahab härja üles tõsta, siis peab ta poisikesena vasikat tõstma,» õpetas ta. Kolmandaks andis turnimine Kurriku nägemusel olulise lihvi inimese kõlbelisele arengule. «Tahad kivi, mis sobiks müüriladumiseks, tuleb nurgad enne maha lihvida. Sama inimesega, tedagi tuleb enne vormida, kui ta inimeste sekka päriselt sobib ja seda tahumist peab alustama lapsepõlves,» leidis koolmeister.

Neljandana nimetas Kurrik vaimu tugevdamist. «Koolielule on turnimine hea tugi. See õpetab distsipliini ja sõna kuulamist, see teeb julgeks ja rõõmsaks. Ülennatusi teevad lapsed vaid sellepärast, et nende rõõm tahab välja tulla ja kui seda ei juhatata, siis otsib see meel kõveraid teid. Turnimise tunnis saab aga see meel koolmeistri juhatusel õigesti kasutatud,» uskus Kurrik

Tunnis võis mitmel viisil karata

Turnimistunni jagas Kurrik kolmeks osaks. Esimeses läks tarvis vaid keha ning harjutusi võis teha paigal seistes, esmalt peale ja seejärel kätele ning jalgadele. Samuti võis joosta ja «mitmel viisil karata». Teises osas olid harjutused, kus läks tarvis erinevaid abiavahendeid. Kolmas osa turnimistunnist oli Kurriku hinnangul mõistlik kasutada erinevateks liikumismängudeks, mida lapsed saaksid vahetundide ajal vallatuste asemel mängida.

Artiklite ilmumisest möödus veel neli aastat kui 1879. aastal ilmuski Kurriku kirjutatud Eesti esimene kehalise kasvatuse aine sisu tutvustav õpik, mis kandis nime «Turnimise raamat». Õpiku esimene osa "Üleüldised õpetused" sisaldab õppemetoodikat, teine osa pealkirjaga «Iseäralised õpetused» selgitab ja õpetab tekstis esinevaid oskussõnu, mänge ja harjutusi. Näiteks saab õppida mängu rong, kus koolmeister seisab lasterea ees ja kui ta hõikab: "koost ära!", siis peavad lapsed laiali jooksma, kui siis aga järgneb hõige: "Paigale!", peavad lapsed ruttu oma kohale tagasi saama. Sirgelt seismie õpetuses on aga kirjeldatud millise nurga all vaatavad varbad väljapoole ja kus asuvad seisja käed ning 

1849. aastal sündinud Kurrik oli ise lapse ja noorukieas nõrk ja viletsa füüsilise tervisega. Noore mehena oli ta Tarvastu kihelkonnakoolis abiõpetajaks, kus pidi ta õpetajatöö kõrval tassima köstri aiamaale kaevust vett ning abistama köstri maja renoveerimisel. 1870. aastal avati valla koolmeistrite pedagoogilise ettevalmistuse seminar Tartus, mida asus juhtima Rõuge õpetaja Hollmann, kes kutsus Kurriku oma kaastööliseks. Kuid ametikoha saamiseks pidi Kurrik end esmalt Preisimaal seminaris täiendama. Sealt naases ta aasta hiljem vaimult ja füüsiliselt tugevamana, olle seljatanud teda haua veerele viinud rinnahaiguse. Seal töötas ta kuni 1887 aastal venestamine seminari sulges. Tema töökohaks kuni elu lõpuni sai seejärel Tartu Maarja kogudes köstri ja organisti amet.

Lisaks turnimise õpikule kirjutas Kurrik õpikud «Arvuvald - algebra alusõpetus» ja «Laste arvuvald», neid kasutati pikalt mitte ainult Eesti vaid ka vene koolides.

Turnimise raamatu digiversiooniga saab tutvuda siin. Artikkel on kirjutatud 1870. ja 1922. aastatel «Postimehes» ilmundu artiklite ja Juhan Kurriku «Turnimise raamatu» põhjal