Doktoriõpe tähendab valmidust viie aasta pikkuseks pausiks eraelus

 Täiskasvanu, kes läheb pere kõrvalt doktoriõppesse peab arvestama, et kaotab majanduslikult ning isiklik elu läheb viieks aastaks pausile, vahendas Kuku raadio «Haridusmõtte» saates enda õpingukogemust Tallinna ülikooli haridusteaduste doktor Janika Leoste.

Leoste kaitses tänavu sügisel Tallinna ülikooli haridusteaduste instituudis doktoritöö uudse tehnolooga kasutamisest õppetöös, mille keskseks küsimuseks oli, kuidas toetada õpetajaid, et klassiruumi jõudvad uudsed ja põnevad lahendused jääksid sinna püsima ka peale esmase õhina lahtumist. Leoste sõnul oli doktoritöö teemal pikk ajalugu ja see ulatub umbes kümne aasta tagusesse aega, kui tema lapsed hakkasid mängima robotitega ja käima robootikavõistlustel. «Käisin ka ise koolides õpetajaid robootikapisikuga nakatamas ja sealt tekkiski küsimus, et miks nad seda siis kasutama ei jää, kui see on ometi äge,» rääkis Leoste. «Vajasin arusaama, miks asjad ei lähe, nagu nad peaksid minema ja robootika oli hea näide, et riigi toetatud innovatsioonid ei jõua huviharidusest kooli.» Põhjustena nimetas Leoste õpetajate ajapuudust, et end uute asjadega kurssi viia. «Kui neil ei ole aega, siis ei tundu uuendused kasulikud, ja kui see ei tundu kasulik, siis ei võta nad selle uurimiseks aega,» kirjeldas ta nokk-kinni-saba-lahti olukorda. Töö tulemuseks oli mudeli väljatöötamine, mis toetab õpetajaid uute innovatsioonide kasutuselevõtuks.

Saates julgustas Leoste neid, kes doktorikraadi kaaluvad. Ta meenutas, kuidas ta ise alustas esimesi ülikooliõpinguid 32 aastat tagasi ja tal kulus viie aasta läbimiseks 11 aastat. Doktoriõppesse astus Leoste 2017. aastal ja läbis selle viie aastaga. Ta tõdes, et alustada oli raske, sest kahe ülikooliperioodi vahele jäi 17 aastat, lisaks oli esimene haridus sootuks teisel erialal Tallinna tehnikaülikoolis, samas kui doktoritööd asus Leoste tegema Tallinna ülikoolis ja haridusteaduste valdkonnas.

Samas pidas ta oluliseks aastate jooksul omandatud töökogemust. Seetõttu soovitaks ta neil, kes õpivad ülikoolis järjest, teha doktoriõppe ajal vahepeal tööd, just nimelt elukogemuse hankimiseks. Leoste tõdes, et tegelikult ei kujutanud ta ette, mida tähendab doktoriõpe, sest see osutus eeldatust palju ajamahukamaks. «Sisse astudes tundub neli aastat pikk aeg, kuid tegelikult osutus see aeg väga kiireks. Kõige põhilisem on teadustöö, kus on raske kõiki ette näha,» selgitas Leoste.

Õpingute alustamisest meenutas Leoste doktoriõppe eelkooli, mis oli sissejuhatuseks akadeemilisse teadustööde maailma ning sisseastumiseksameid, kus oli 20 kandidaati viiele kohale. Õppe osas oli vastne doktor aga arvamusel, et doktoriõppes on õppija võrdlemisi üksi. «Doktorantuur ei ole grupitöö, igal õppijal on omad õpirajad, kus ained ei ole mitte selleks, et neid on tore ja huvitav õppida vaid on valitud koos juhendajaga selliselt, et need toetaksid teadustöö tegemist,» sõnas Leoste.

Saadet, mida juhtisid Kristel Rillo ja Indrek Ojamets saab kuulata siin: