Sten Ärm: Kõrgharidus peab koroonakriisile lisaks võitlema ka ühe kroonilise kriisiga

Sten Ärm. Foto: Remo Tõnismäe / erakogu

Koroonakriisiga kaasnenud piirangud on takistanud kõrgharidusasutustel tavapäraselt tegutseda ning kahjustanud omandatava kõrghariduse kvaliteeti. Selle kõrvalt on lihtne unustada ka teise kriisi olemasolu, mis on Eesti kõrgharidust vaevanud juba aastaid ning mille nimi on kõrghariduse alarahastus, leiab Eesti Üliõpilaskondade liidu volikogu liige ja TalTechi üliõpilaskonna esimees Sten Ärm.

Kaksteist aastat tagasi jõustunud kõrgharidusreform ühtlustas kõigi sisseastujate jaoks tasuta kõrghariduse omandamise võimalused. Praegu ei kujuta enam ükski üliõpilane ette Eestit, kus kõik peaksid enda kõrghariduse eest ise maksma. Tänu tasuta kõrgharidusele on ülikoolid avatud kõigile võimekatele ja motiveeritud tudengitele, olenemata nende enda või nende vanemate rahakoti paksusest. Igal üliõpilasel on võimalus vahetada eriala, et leida just enda jaoks õige amet, ning üha väiksemaks on jäänud ka igaveste tudengite arv. Paberil kõlab peaaegu kümnend tagasi jõustunud reform kui ideaalne mudel kõrghariduse rahastamiseks Eestis. Ilusat pilti rikub aga fakt, et riigi vähene huvi kvaliteetse ja piisavalt finantseeritud kõrghariduse vastu on pannud meie ülikoolid väga nukrasse olukorda.

Alarahastuse tõttu kannatab hariduse kvaliteet

Alates 2013. aastast on kõrghariduse rahastus kõikunud pidevalt 1,1 ja 1,2 protsendi vahel SKTst. Kui kaheksa aastat tagasi võis see summa olla kõrgkoolide jaoks piisav, siis igapäevaelu pideva kallinemise tõttu ei vasta praegused summad enam sugugi tegelikele vajadustele. Pideva rahapuuduse tõttu on õppejõudude palgad mõeldamatult madalad, õpperuumid ja -tehnika ajast maha jäänud ning õppemeetodite innovatsioonile suunatud ressurss nii madal, et see toimub tihti vaid ülikooli töötajate vabatahtliku panuse kaudu. Seda tõestab ka lause TalTechi 2020. aasta majandusaasta aruandes: «Külmutasime enam kui pooleks aastaks töötasude muutmised ja võimaldasime palkasid muuta üksnes väga põhjendatud juhtudel.»

Kui kõrghariduse rahastus ei ole ka tulevikus kooskõlas üldise elukallidusega, võime selliseid otsuseid veel näha ja seda olenemata sellest, kas parasjagu on olukorda mõjutamas koroonakriis või mitte. See kõik mõjutab ka üliõpilasi ja nende õppe kvaliteeti – sest kui palju saab õppejõud keskenduda õpetamisele, kui mõtteis on eelkõige järgmise kuu arved ja õpingukaaslaste parem elujärg.

Kaasaegne õpe kui eest libisev unistus

Aktiivse tudengiesindajana olen tegutsenud mitme tegevustoetuste komisjoni töös. Väga kurb on näha, et kõigist lahedatest õppetööd arendavatest tegevustest, mis võiksid olla tavapärane osa iga õppejõu tööst, saavad finantsilist toetust vaid vähesed väljavalitud. Kokkuvõttes jääb alles kurb reaalsus, et aktiivsed õppejõud, kes tegelikult ka soovivad enda õppeainetele lisaväärtust luua, peavad seda tegema kas enda vabast ajast või ootama järgmist aastat koos järgmise tegevustoetuste vooruga. Kõrghariduse külmutatud rahastuse tõttu jääb juba niigi väiksele tegevustoetusele igal aastal üha vähem finantsilisi ressursse. Pikemas perspektiivis tekitab see olukorra, kus üliõpilaste unistused modernsetest ja ajaga kaasas käivatest õppeainetest võivad unistusteks jäädagi.

Kõrgharidus on vaieldamatult väga tähtis osa Eesti innovaatilisest ja tulevikku vaatavast ühiskonnast. Kõrgkooli lõpetanud spetsialistide oskused ja pädevused sõltuvad väga tugevalt antava kõrghariduse kvaliteedist, mida aga kahjuks hoiab tagasi riiklik kõrghariduse alarahastus. Kui see peaks lähiaastatel niimoodi jätkuma, võime end peagi leida kümne aasta tagusest olukorrast, kus kõrghariduse eest maksid üliõpilased ja nende perekonnad. Sellisel teel tekkiva vähenenud ligipääsuga kõrghariduse tulemus oleks omakorda ühiskonnas vajalike spetsialistide, oskustöötajate ja aktiivsete ühiskonnaliikmete arvu kahanemine.

Eesti tuleviku edu huvides peame suurendama kõrghariduse rahastust – nii meie kodanike aktiivsus tulevikus kui tööturg sõltuvad paljuski kogemustest, sidemetest ja teadmistest, mis saadakse ülikoolides ja kõrgkoolides. Seega riik peab suurendama kõrghariduse rahastust ja seadma selle prioriteediks, sest see on meie kõigi ühistes huvides.