Igal tasandil, kus ebavõrdsuse ilmingud on nähtavad, on meie igaühe kohus sekkuda ja muredest teada anda. Seal, kus kooli või koolipidaja võimekus on madalam, tuleb riigil appi minna. Covid-pandeemia olukord on toonud sääraseid olukordi välja ning materiaalse keskkonnaga seotud ebavõrduse tasandamist on viimase pooleteise aastaga jõudsalt tehtud – abivajavatele peredele arvutid, koolidele ja õpetajatele vajaduspõhiselt ligipääs internetile, toetused koolidele ventilatsiooniseadmete paigaldamiseks ning õpilünkadega tegelemiseks.
Riigi mitmed pandeemiaeelsed tegevused on aidanud ebavõrdsust vähendada – koolijuhtide ja õpetajate professionaalsuse tõstmine, kaasava hariduse põhimõtete rakendamine, lasteaedade ja koolide tugispetsialistidega kindlustamine, muukeelsete õppijate toetamine, kvaliteetse õppevara loomise toetamine jpm. Kõigi nende tegevustega tuleb jätkata.
Kui palju võib ebavõrdsust põhjustada suhtumine, et haridust pole vaja, sest head sissetulekut need ei taga, selle saab niisama ka?
Jah, sellest oli konverentsil juttu, et sellised näited on olemas. Sellegipoolest saab Eesti elanike kohta öelda, et oleme pigem hariduseusku rahvas.
Konverentsi mainiti ka seda, et keskhariduse omandamine on vähenenud. Vähe küll, aga siiski. Mida tegelikult tähendab see riigile ja inimesele endale, kui ta jääb tänapäeva ühiskonnas vaid põhiharidusega?
OECD riikidega võrreldes ei ole meie keskharidusega midagi väga valesti. Ligi pooled 25–64-aastastest on omandanud keskhariduse, OECD keskmine jääb 41 protsendi juurde.
Keskharidusega elanikkonnast on omakorda kõrghariduseni jõudnud samast eagrupist 42,2 protsenti, mis on samuti kõrgem OECD keskmisest. Seejuures ei ole Eestis kohustuslikku keskhariduse nõuet, vaid kultuuriruum, mis soosib igati edasiõppimist pärast põhikooli.
Aga olemasolevad numbrid ei näita muidugi seda, mida meil tulevikus vaja on. Tööturg, samuti igapäevane elu on suuresti infotehnoloogia toel muutunud komplekssemaks ja see trend jätkub. OSKA tulevikuoskuste raport rõhutab tulevikuvajadusena eeskätt üldoskuste kriitilist rolli. Ka Cedefop avaldas sel aastal uuringuraporti, kus keele- ja arvutamisoskusele markeeritakse kolmanda tuumoskusena suutlikkus digitehnoloogiaga toime tulla.
Haridussüsteemi väljakutse on luua motiveeritud enesearendajaid. Ka on uuringutega tõestatud, et iga lisanduv aasta formaalharidussüsteemis on riigile kui tervikule kasulik, muu hulgas väheneb vaesusriski sattumine, kuritegelikule teele sattumine ning inimese panus majanduskasvu tõuseb.