Liina Põld: igal lapsel on õigus väga heale haridusele

Haridus- ja teadusministeeriumi asekantsler Liina Põld. Foto: Erakogu/Haridus- ja teadusministeerium

Iga laps väärib parimat haridust. Hariduslikku ebavõrdsust on Eestis teiste riikidega võrreldes õnneks siiski vähe ning suur roll selles haritud ja kultuurlilembestel lapsevanematel, leiab Noored Kooli haridusliku ebavõrdsuse konverentsil riiki esindanud haridus- ja teadusministeeriumi üldharidus- ja noortepoliitika asekantsler Liina Põld.

Konverentsilt jäi kõlama, et meil on kolme sorti hariduslikku ebavõrdsust – sotsiaalmajanduslik, sooline ja keelepõhine. Milline neist on suurim probleem?

Noorte teadmiste ja oskuste uuringu PISA 2018 põhjal saame öelda, et kodune taust mõjutab õpilaste tulemusi väga vähe. Võime tõlgendada, et meie haridussüsteem suudab elimineerida kodudest tuleneva erisuse õpilaste pädevustes vähemalt põhikooli lõpus. Kuid siin tuleb arvestada seda, et meie õpilaste vanemad, eriti emad, on võrreldes paljude teiste maade õpilaste vanematega haritumad ja kultuurilembesemad, millel kindlasti on mõju meie õpilaste pädevustele. Lisaks tuleks arvestada, et Eesti ühiskond ei ole oma jõukuselt teiste arenenud riikidega samavõrra polariseerunud.

Soolises ebavõrdsuses on hea märk see, et tüdrukute ja poiste erinevus lugemises on aastate 2009 ja 2018 võrdluses Eestis oluliselt vähenenud ning nii poiste kui ka tüdrukute tulemused on oluliselt tõusnud. Viimase PISA uuringu järgi on Eesti poiste tulemus lugemises tüdrukutest maas 30,7 punkti. PISA järgi on 39 punkti võrdsustatud ühe õppeaastaga. Samas on poiste tulemused matemaatikas tüdrukute tulemustest 9 punkti võrra kõrgemad. Kuid et lugemisoskus on õppimisel üks olulisemaid pädevusi, vajab poiste kehvem lugemisoskus kindlasti tähelepanu.

Ka õppekeelepõhine erinevus on meie jaoks riigisiseselt oluline sekkumiskoht, kuigi vene õppekeelega koolide tulemused Eestis on teiste riikide muu õppekeelega koolide õpilastega võrreldes paremate tulemustega riikide hulgas. Meil on detsentraliseeritud ja võrdlemisi autonoomne haridussüsteem ning seda peetakse OECD riikide võrdluses suureks edulooks. Samas on riigi huvides, et piirkondlikud ja õppekeelega seotud erisused hariduses ei domineeriks. Igal lapsel on õigus väga heale haridusele ja tema arengu toetamisele.

Kui need kokku panna, siis kas saab öelda, et kõige hullem, mis ühe lapsega hariduse mõttes saab juhtuda, on olla vaesest ja sotsiaalselt keerulisest ning venekeelsest perest pärit poiss?

Seda kindlasti öelda ei saa. PISA põhjal ei tohi teha järeldust, et kõik venekeelsest perest pärit õpilased on madalamate tulemustega eesti emakeelega õppuritest või et kõik poisid on lugemises tüdrukutest nõrgemad. Kindlasti ei saa kõrvale jätta erinevate poolte – sotsiaalsüsteemi, kohaliku omavalitsuse, koolikultuuri, professionaalse õpetaja, perekonna – panust ebavõrdsuse vähendamisel ning küsimuses näiteks toodud last saab väga edukalt tema õpingutes nii toetada, et ta saavutab suurepärased tulemused.

Kuivõrd teid konverentsil toodud elulised näited puudutasid? Näiteks kaks äärmust – ühel pool pere, kus müüakse maha koolist laenuks saadud arvuti ja teisalt etteõpetatud lapsed eliitkoolis, kel on juba enne kooli parim stardipositsioon?

Rohkem muret teeb muidugi see esimene näide, mis nõuab kindlasti kiiret reageerimist ning lapse ja kogu perekonna abivajaduse väljaselgitamist. Kindlasti ei tohi last ja peret nende muredega üksi jätta.

Teise äärmuse puhul ütleksin, et kui etteõpetamine ja elitaarsus ei toimu lapse vaimse ega füüsilise tervise arvelt, on lapsele ja noorele jõukohane, tema loomulikku arengut toetav ning tal jääb õppimise kõrvalt aega pere, sõprade ja oma hobidega tegeleda, pole kõrgemale seatud sihtides probleemi.

Mis oleks need peamised sammud haridusliku ebavõrdsuse vähendamiseks, mis tuleks kohe ette võtta?

Igal tasandil, kus ebavõrdsuse ilmingud on nähtavad, on meie igaühe kohus sekkuda ja muredest teada anda. Seal, kus kooli või koolipidaja võimekus on madalam, tuleb riigil appi minna. Covid-pandeemia olukord on toonud sääraseid olukordi välja ning materiaalse keskkonnaga seotud ebavõrduse tasandamist on viimase pooleteise aastaga jõudsalt tehtud – abivajavatele peredele arvutid, koolidele ja õpetajatele vajaduspõhiselt ligipääs internetile, toetused koolidele ventilatsiooniseadmete paigaldamiseks ning õpilünkadega tegelemiseks.

Riigi mitmed pandeemiaeelsed tegevused on aidanud ebavõrdsust vähendada – koolijuhtide ja õpetajate professionaalsuse tõstmine, kaasava hariduse põhimõtete rakendamine, lasteaedade ja koolide tugispetsialistidega kindlustamine, muukeelsete õppijate toetamine, kvaliteetse õppevara loomise toetamine jpm. Kõigi nende tegevustega tuleb jätkata.

Kui palju võib ebavõrdsust põhjustada suhtumine, et haridust pole vaja, sest head sissetulekut need ei taga, selle saab niisama ka?

Jah, sellest oli konverentsil juttu, et sellised näited on olemas. Sellegipoolest saab Eesti elanike kohta öelda, et oleme pigem hariduseusku rahvas.

Konverentsi mainiti ka seda, et keskhariduse omandamine on vähenenud. Vähe küll, aga siiski. Mida tegelikult tähendab see riigile ja inimesele endale, kui ta jääb tänapäeva ühiskonnas vaid põhiharidusega?

OECD riikidega võrreldes ei ole meie keskharidusega midagi väga valesti. Ligi pooled 25–64-aastastest on omandanud keskhariduse, OECD keskmine jääb 41 protsendi juurde.

Keskharidusega elanikkonnast on omakorda kõrghariduseni jõudnud samast eagrupist 42,2 protsenti, mis on samuti kõrgem OECD keskmisest. Seejuures ei ole Eestis kohustuslikku keskhariduse nõuet, vaid kultuuriruum, mis soosib igati edasiõppimist pärast põhikooli.

Aga olemasolevad numbrid ei näita muidugi seda, mida meil tulevikus vaja on. Tööturg, samuti igapäevane elu on suuresti infotehnoloogia toel muutunud komplekssemaks ja see trend jätkub. OSKA tulevikuoskuste raport rõhutab tulevikuvajadusena eeskätt üldoskuste kriitilist rolli. Ka Cedefop avaldas sel aastal uuringuraporti, kus keele- ja arvutamisoskusele markeeritakse kolmanda tuumoskusena suutlikkus digitehnoloogiaga toime tulla.

Haridussüsteemi väljakutse on luua motiveeritud enesearendajaid. Ka on uuringutega tõestatud, et iga lisanduv aasta formaalharidussüsteemis on riigile kui tervikule kasulik, muu hulgas väheneb vaesusriski sattumine, kuritegelikule teele sattumine ning inimese panus majanduskasvu tõuseb.