/nginx/o/2018/01/19/7496933t1h8dcb.jpg)
Meie haridus on maailma parimate killas, mida näitavad väga head PISA-testi tulemused, kuid teisalt ulatub haridusliku ebavõrdsuse skaala etteõpetatud eliitkooliõpilastest trepikojas magavate lasteni, kellest nende kodukool ei taha midagi kuulda, tõdeti reedel toimunud Noored Kooli kogukonnakonverentsil.
Hariduslikule ebavõrdsusesele keskendunud konverentsil toodi ebavõrdsuse sagedasemate põhjustena sotsiaalmajanduslikud olud, ehk teisisõnu vaesus ning lapsevanemate kasinad sotsiaalsed oskused, samuti halvendab laste stardipositsiooni vene keel kodukeelena ja sugu: poistel läheb koolis halvemini, neil on kehvem lugemisoskus, nad jäävad tüdrukutest sagedamini klassi kordama või langevad üldse koolist välja.
«Õpilaste haridustulemuste erinevused on seletatavad tunnuste või teguritega, mis ei sõltu neist endast, nagu sotsiaalmajanduslik taust, vanemate haridus või emakeel,» avas haridusliku ebavõrdsuse sisu Praxise haridusanalüütik Sandra Haugas.
Samas vajab ka haridustulemuste mõiste Haugase sõnul alles lahtimõtestamist: kas see tähendab ainealaseid teadmisi või pääsu kõrgkooli, või on oluline hoopis koolist kaasa saadav personaalne õnnetunne ja vaimne tervis?
Noored Kooli kaheksanda lennu vilistlane ja Tartu Descartes'i kooli õppejuht Kaidi Menšikova leidis, et ebavõrdsust haridusest saab vaadelda ka läbi selle, kas kõigil on võrdsed võimalused, õigused ja ressursid hariduse omandamiseks, ehk mida tuleks teha ja kui kaugel oleme sellest, et haridus oleks võrdne.
Maarjamaa Hariduskolleegiumi sotsiaalpedagoogi Gerli Brifki sõnul on juba esimeses klassis näha, et lävepakk lastel ei ole võrdne. «Kooli eesmärk peab olema seda vahet vähendada. Kõik ei pea minema tippkooli, kuid kõik peaksid saama elus hakkama,» leidis Brifk.
Menšikova tõi kurva näite selle kohta, kui erinevad on perede võimalused ja väärtused. Nimelt teab ta perekonda, kuhu kool andis distantsõppe ajaks kasutada arvuti. Kui arvutit tagasi tooma mindi, selgus, et see oli häda sunnil maha müüdud.
«Me jagame peredele toidupakke ja kutsume kooli sööma, aga seda ei lubanud uhkus vastu võtta, kuid võõrast arvutit maha müüa lubas,» võttis Menšikova juhtunu kokku ja tunnistas, et sellised lood teevad väga haiget. «Või kui reedel on lapse mõtted mujal, sest ta ei tea, kas ta saab kodus magada või peab magama trepikojas,» lisas ta.
Samuti tuleb ebavõrdsust otsida keelebarjääri tagant. Menšikova märkis, et tihti on teise kodukeelega vanemate ootused lapsi esimesse klassi tuues väga suured. Nad tõesti loodavad, et laps on lasteaias eesti keele piisavalt selgeks saanud, kuid tegelikkus on pahatihti teine.
Me jagame peredele toidupakke ja kutsume kooli sööma, aga seda ei lubanud uhkus vastu võtta, kuid võõrast arvutit maha müüa lubas.
Kinnise õppeasutuse kogemusega Brifk leidis, et Maarjamaa kooli jõudvate laste päästmine pidanuks algama juba aastaid varem. «Meie juures leiab nii mõnigi oma õpioskused ja motiivi üles,» kinnitas Brifk. Ta lisas, et temalt on tihti küsitud, et kuidas on võimalik, et enne vaid halbu tulemusi saanud laste õpitulemused nende koolis oluliselt paranevad.
Brifk möönis, et on kuulnud lausa süüdistusi, et koolis lastakse õpilased lihtsalt ülejala läbi. «Tegelikult on asi selles, et nad on klassis kolme-nelja-viiekesi, neil on rahulik ja mõnus õppida ja nendega on aega individuaalselt tegeleda,» selgitas Brifk.
Nende laste senise ebaedu taga ei ole vaimsed võimed, vaid nendest endist mitte sõltuvad ja hariduslikku ebavõrdsust põhjustavad tegurid. Brifki sõnul teeb eriti muret see, et peale aastat-paari erikoolis satuvad need lapsed vanasse mustrisse tagasi. «Mitte keegi neid ei oota ega taha. Ehkki nad on tegelikult väga toredad lapsed, kui vaid leiduks inimesi, kes annaks neile võimaluse ja panustaks neisse.»
...nende laste senise ebaedu taga ei ole nende vaimsed võimed vaid needsamad nendest endist mittesõltuvad ja hariduslikku ebavõrdsust põhjustavad tegurid.
Brifk tõdes, et õpilaste sotsiaalne taust on tugevalt seotud nende sattumisega kinnisesse kooli: valdavalt kasvatavad neid üksikemad või on nad pärit asenduskodust. «Ja neid lapsi tuleb juurde aina noorematena, isegi kümneaastaseid tahetakse saata,» sõnas Brifk, kelle sõnul ei saa olla lahendus kinniste koolide lisandumine. «Need lapsed vajavad turvalist kohta, sest praegu ei oota neid keegi tagasi.»
Eesti ühiskonnas ei olda varmad hariduslikku kihistumist tunnistama. Pigem armastatakse mõelda, et oleme võrdne ühiskond, kus kihistumist ei ole. Ka Eesti õpilaste väga head PISA-testide tulemused ei tõesta justkui haridusliku ebavõrdsuse olemasolu.
«See on tõsi, et nende testide seos õpilaste sotsiaalmajandusliku taustaga on väga nõrk, kuid sellest on tehtud liiga julged järeldused, sest tegelikkus on teine,» rääkis Haugas. Tema sõnul võiks pigem vaadata ülikoolide poole, kus on näha, et tudengeid, kelle sotsiaalmajanduslik taust on madal, on proportsionaalselt märksa vähem, kui on nende esindatus kogu populatsioonis, ehk teisisõnu kasinatest oludest pigem kõrgkooli ei jõuta.
Samuti on Haugase sõnul hariduses esindatud sooline ebavõrdsus, mis väljendub mitmeti: tüdrukute paremas lugemisoskuses ning poiste suuremas koolis väljalangevuses ning klassikordamises. «Tööturule jõuab see ebavõrdsus aga ümberpöördult: ülikoolis on küll rohkem naisi, aga tippjuhtide seas vähem,» märkis Haugas.
Teatud vahe haridustulemustes on siiski täheldatav ka PISA-testides: nimelt on maakoolide ja venekeelse õppekeelega koolide tulemused madalamad, ehk siis paremaid tulemusi tuleb pigem linnadest. Haugase sõnul ongi hariduslikus ebavõrdsuses oma roll ka eliitkoolidel, mis valivad välja heal järjel, haritud peredest pärit ning hästi etteõpetatud lapsed ning seda juba esimesse klassi.
«Pole ime, et sealt tulevad paremad tulemused, kuid see loob ebavõrdsust koolide lõikes,» leidis Haugas. Eliitkoolide probleemile head ja kiiret lahendust ei ole, sest elukohajärgseks kooliks muutmine tähendaks ikkagi lapsi, kelle vanemad on piisavalt jõukad ostmaks kodu kesklinna hinnatud elupiirkonda. «Keerulisem lahendus oleks, et eliitkool ei tohi ise lapsi valida vaid see õigus oleks omavalitsusel, kes teeb valiku õiglaselt välja töötatud kriteeriumite järgi,» pakkus Haugas.
Haridus- ja teadusministeeriumi asekantsler Liina Põld tõdes, et maakoolide ja muukeelsete laste hariduse erisus on märk riigile, koolile ja omavalitsustele, et midagi on valesti. «Ei piisa sellest, et oleme maailmas parimad. Kui õpilase intellekt ja psüühika on riikliku õppekava alusel õppimiseks piisavad, siis ei tohiks neid erisusi olla,» möönis Põld.
Lahenduste otsimiseks tuleks tema sõnul vaadata iga probleemi sisse. «Näiteks poiste ja tüdrukute erinev lugemisoskus, mis on selle taga?» küsis Põld ning tõi välja, et uuringute järgi on väiksem vahe lugemisoskuses neis klassides, kus õpilased tunnevad, et õpetajat huvitab nende õppimine, samuti kummastava faktina on paremad tulemused ka stressis ja läbipõlemise äärel olevatel ning poiste puhul veel meesoost õpetajatel.
«Me peaks tulema paremini toime, sest tegelikult on meil päris hea perede sotsiaaltoetustesüsteem, meil on tugev kolmas sektor oma programmidega, omavalitsuste tugi ja alusharidus, mis elimineerib suurema ebavõrdsuse juba lasteaias,» leidis Põld.
Mis aga peaks Põllu hinnangul muutuma on mõtteviis. «Ei ole last, kellel ei ei ole tulevikku ja kes ei ole milleski andekas. Kui mõtteviis on see, et ma ei saa hakkama, ma ei ole midagi väärt, siis see on see koht, millega peaks tegelema,» rõhutas Põld.
Mõtteviisi muutust pooldas ka Haugas: «Lapsi ei tohi ette lahterdada sünnilt andekateks või andetuteks, ega öelda, et poistel ongi parem matemaatika-aju. Esiteks ei vasta see tõele ja teiseks kahjustavad need stereotüübid lapsi, dikteerides neile ette nende tulevikku.»
Ei ole last, kellel ei ei ole tulevikku ja kes ei ole milleski andekas.
Menšikova sõnul oleks abi ka sellest, kui linnadesse gümnaasiumi minevad maanoored ei peaks kooli kõrvalt töötama. «See on sage põhjus, miks jäetakse õpingud pooleli, sest arvatakse, et mul on ju juba sissetulek ja töökoht olemas,» märkis Menšikova.
/nginx/o/2021/08/10/13981780t1hfb53.jpg)