HARIDUSMÕTE ⟩ Konkurentsile keskendunud koolist ei tule maailmapäästjaid

Roheline mõtlemine koolis ei alga prügi sorteerimisest vaid tähendab võistlemisest ja hinnetega karistamisest loobumist ning väikeseid koole, kus kasvatatakse endale taimne toit ise. Nii kirjeldasid tulevikust hoolivat kooli Kuku raadio „Haridusmõtte“ saates roheteemadel arutlenud Tallinna ülikooli haridus- ja keskkonnapsühholoog Grete Arro ja Sandra Kartau noorte keskkonnaalgatusest Fridays For Future.

Arro sõnul tähendab rohepööre tema jaoks mõistmist, et planeedi piirid on käes ja senine tarbiv eluviis ei saa jätkuda. «Looduse peale ei tasu solvuda, see lihtsalt on nii,» kinnitas Arro. Kartau, kes nimetab end kliimaaktivistiks, kelle üheks regulaarseks tegevuseks on reedesed protestimaskäigud, nimetas rohepööret sootuks lörtsitud mõisteks, mis seostub üha enam rohepesuga, mille tegelik eesmärk on ikkagi vaid majanduskasv. Nii Arro kui Kartau olid seda meelt, et rohelisema elu kasvlulavaks peaks olema kool, kust saaks alguse mõtteviisi tõeline muutus. «Haridus peaks praeguse majandusmudeli ringi mõtestama. Enamik meist, kes me elame palgast palka ei arva, et on mõistlik kulutada esimese kümne päevaga oma palk ära ja siis vaadata, kas kas saab naabrilt juurde. Samamoodi on ka planeediga,» ei ole Arro hinnangul mõistlik selle ressursse ette ära kasutada ja loota, et kõik siiski kuidagi sujub. Väärtustena, mis peaksid koolist kaduma nimetas Arro tootmisele ja teenimisele keskendumist. Kartau lisas sellele konkurentsi, mis sunnib juba lapsena üksteisega võistlema, ehkki elus on märksa enam vaja koostööoskust.

Tuleviku kool kui väike ökoüsteem

«On levinud arvamus justkui tuleks konkurents loodusest, ehkki see on vaid murdosa suhtevormides. Loodus toimib märksa enam tänu koostööle ja sümbioosile,» selgitas Arro. Tulemustele keskendumine õpetab Arro sõnul end väärtustama läbi selle, kas ollakse teistest parem. «Ka täiskasvanuna määratletakse end läbi välise. Selles süsteemis on kõigil, ka tippudel halb olla ja sealt tuleb otsida ka meie laste vaimse tervise probleemide põhjuseid,» rääkis Arro. Kiirustav ja seostamata faktidel põhineb õppimine tuleks tema sõnul asendada aeglase õppimisega, sest tõeline areng toimb pikkamööda. «Kui me õpime kõike pinnapealselt, siis ei saa me ka loodusest aru,» tähendas ta.

Kartau tõi selle väite kinnituseks enda koolikogemuse, kus tema koolikaaslaste jaoks olid väga olulised hinded. «Neil puudub üldplaan oma elust,» nentis ta. Tuleviku roheline kool on tema kirjelduse järgi kindlasti väike kool, kus ei käi kogu linn koos. Seal süüakse ise kasvatatud ja taimset toitu, katuse asemel on roheaed, sorteeritakse prügi, vesi on korduvringluses ning kogu koolimaja on nagu omaette väike ökosüsteem.

Arro nägemuses on roheline kool õppimistark kool, kus tunnid ei alga enne kella üheksat ja kus võetakse aega õppimiseks. «Faktid ilma mõtlemiseta on sama mõttetu kui mõtlemine ilma faktideta,» märkis ta. Samuti oli Arro seda meelt, et kool peaks julgustama õpilasi kodanikuaktiivsusele, sest praegune 50 protestivat noort, on selgelt liiga vähe. «Roheline kool peab õpetama vähendama tarbimist,» rõhutas Arro ja leidis, et prügi sorteerimine erinevatesse kastidesse on pelk pinnavirvendus, mis ei lahenda maa probleeme.

Koolidel on arvatust suurem võim

Arro oli veendunud, et kool on muutusteks õige koht ja ei nõustunud levinud stamparvamusega, et laps on kodu peegel. «Kui kool ei saa midagi teha, siis võiks need ju üldse kinni panna. Kodud on niikuinii erinevad, me ei saa kõiki kodusid muuta, kuid sõltumata sellest, milline on kodu, on koolil väga suur mõju lastele,» kinnitas Arro. Ta viitas sellele, et tõmmates võrdusmärgi kodu ja lapse vahele lähtume arvamusest, et aju ei muutu. «Mul on rõõmusõnum: aju on muutuv ja ajaloost on tuua palju näited, kus lapsed viivad koolist koju muutunud suhtumist. See protess on kogu aeg olnud, sest enamus vanemaid tahavad oma lastele meeldida,» tõdes Arro.

Rohelise kooli loomiseks eraldi ainet Kartau vajalikuks ei pidanud. «Koolis on juba olemas keemia, füüsika, loodusõpetus,» märkis ta. Küll aga peaks neid aineid õpetama nii, et õpilased õpitust ka aru saaks. «Sain ise alles hiljuti reaalselt aru, mis on kasvuhoonefekt ja mis osoonikiht ning see oli nii lihtne. Koolis ei tohi neid õpetada kui abstraksteid, eraldiseisvaid ained, kui tegelikkuses on see kõik meie ümber olemas,» leidis Kartau. Arro lisas, et ta mõistab, et õpetajad on ülekoormatud ning see ei ole õpetajate vaid ülisuurte ootustega õppekavade süü. «Õpetaja allub ühiskonna diktaadile, kes ütleb, millist oratööjõudu koolist on vaja välja lasta,» märkis Arro ja lisas, et seesama ühiskond võiks nüüd öelda, et tahame rahulikke, aeglaseid ja õnnelikke inimesi, kelle põhiväärtus siin elus ei ole suurem auto.

Saadet, mida juhtisid Kristel Rillo ja Indrek Ojamets saab järelekuulata siin: