Ühtse Eesti kooli sündi pidurdab kasin keeleoskus ja saadavad hirmud

Ühtse Eesti kooli keeleõppe töörühma kuuluv ja Tartu ülikooli eesti keel teise keelena didaktika kaasprofessor Mare Kitsnik usub, et ühtsest koolist võidavad kõik. Foto: Erakogu

Ühtse Eesti kooli sünniaastaks on määratud 2035. aasta, kuid selleks peab oluliselt paranema õpilaste ja õpetajate keeleoskus, ehk järelejäänud 14 aastaga tuleb teha teoks see, mis ei ole õnnestunud möödunud kolmekümne aasta jooksul.

Pooldajad loodavad ühtsest Eesti koolist kahe siiani pea ristumatute sirgetena kulgenud kogukonna lähenemist ja vene noorte identiteedile eesti keele ja kultuuriruumi lisandumist. Kahtlejad näevad ohtu põlisrahva kultuurile ja keelele ning hariduse kvaliteedile. Lootuste ja hirmude tõeks saamist saab hinnata aga siis, kui 14 aastaga jõutakse siluda need kitsaskohad, mis on takistanud ja pidevalt edasi lükanud eestikeelsele haridusele üleminekut kogu iseseisvusaja: meil ei ole piisavalt häid õpetajaid, kes õpetaks teise emakeelega õpilastele eesti keelt, ja õpilaste motivatsioon ning keeleoskuse tase on madal.

RITA-RÄNDE projektis toodud definitsiooni järgi on ühtne Eesti kool selline kool, kus õpivad ühtse riikliku õppekava alusel koos erineva keele- ja kultuuritaustaga õpilased, kellele tagatakse nüüdisaegse õpikäsituse põhimõtetest lähtuv peamiselt eestikeelne õpe, mis toetab Eesti riigiidentiteedi kujunemist ja eneseteostust ühiskonnas ning väärtustab õpilaste kultuurilist identiteeti.

Õpetejate keeleoskus ei parane üleöö

Haridus- ja teadusministeeriumis on eestikeelse hariduse teemal viimaste kuude jooksul toimunud üle tosina kohtumise erinevate huvigruppidega omavalitsustest, lasteaedadest ja koolidest, ülikoolidest ja integratsiooniasutustest ning novembri jooksul peaks eestikeelse hariduse tegevuskava jõudma valitsuse lauale. Ministeeriumi üld- ja kutsehariduse keelepoliitika valdkonna juhi Ingar Dubolazovi sõnul ongi üks kesksemaid küsimusi õpetajate probleem, seda nii õpetajate keeleoskuse kui järelkasvu osas. Samuti pidas Dubolazov oluliseks koolipidaja rolli, ehk kohalikke omavalitsusi, kelle tööks oleks juhtida enda haridusasutuste keelevaldkonda teadlikult.

«Kindlasti ei saa üleminek toimuda nii, et kuni 2034. aastani on kõik nagu seni ja siis toimub hüpe. Tuleb seada vahetähtajad ja, mis siin salata, on asju, mida oleks pidanud tegema juba eile,» möönis Dubolazov, viidates paarile tuhandele vene õppekeelega kooli- ja lasteaiaõpetajale, kes paraku ei valda veel piisaval tasemel eesti keelt.

«See number ei tee rõõmsaks, seda enam, et see ei ole aastatega eriti paranenud ja kui keeleoskuse taset ei tõsteta, võib see suurusjärk ka 2035. aastaks samaks jääda,» sõnas Dubolazov, viidates sellele, et õpetajate keeleoskuse tase peab kehtivate nõuete järgi eestikeelses õppes olema vähemalt C1. Vene õppekeelega koolis vene keeles õpetavatel õpetajatel on nõutud praegu keeleoskuse tase B2.

Kindlasti ei saa üleminek toimuda nii, et kuni 2034. aastani on kõik nagu seni ja siis toimub hüpe. Tuleb seada vahetähtajad ja, mis siin salata, on asju, mida oleks pidanud tegema juba eile.

Põhjusi, miks see olukord on väga pikalt ja ilma suuremate muutusteta kestnud, on erinevaid. Dubolazov tõi nende seast esile kutsekindluse, mis tähendab, et ka siis, kui õpetaja keeletase ei vasta nõuetele, võib ta ikkagi edasi töötada, sest parema keeleoskusega õpetajaid ukse taga palju ootamas ei ole. Selle tõestuseks on keeleameti andmed, mis näitavad, et ettekirjutuse saanud õpetajatest parandab oma keeleoskust vaid väga väike protsent õpetajaid, keskmiselt 3–5 protsenti aastas.

Ühtse Eesti kooli keeleõppe töörühma kuuluv ja Tartu Ülikooli eesti keel teise keelena didaktika kaasprofessor Mare Kitsnik tõdes, et olukord õpetajatega ei ole kiita ning õppejõuna näeb ta, et praegu ettevalmistatavatest õpetajatest ei piisa tuleviku olukorra parandamiseks. «Mullu sooritas meil eesti keele kui teise keele koolipraktika kümmekond tudengit, kuid enamikul oli eesti keel lisaeriala. Kuigi mitu neist töötab praegu koolis, siis mitte eesti keele õpetajana,» tõi ta mõtlemapaneva näite. Eesti keele õpetamine vene õppekeelega koolis ei tundu noortele õpetajatele piisavalt ahvatlev ja seda mitmel põhjusel. Näiteks on eestlastest noortel õpetajatel Kitsniku sõnul raske venekeelses koolis kohaneda, kuna suur osa koolielust võib jääda keele- ja kultuuribarjääri tõttu arusaamatuks. Kitsniku sõnul oleks hea lahendus ühtse kooli teemat käsitlenud RITA-RÄNNE projektis pakutud lahendus, et noored õpetajad võiks minna koolidesse meeskondadena ja seal üksteist samuti toetada, nagu see toimib «Noored kooli» projektis. «Muidugi ei pea eesti keele õpetajad olema kõik eestlased, aga kui vene koolis õpetavad vene lastele eesti keelt vaid venekeelsed õpetajad, siis see oleks siiski liialt kunstlik,» leidis Kitsnik.

Keeleõpe on ajale jalgu jäänud

Mis kindlasti vajaks neljandat aastat ülikoolis töötava Kitsniku sõnul muutmist, on õpetajakoolitus. «Näen siin palju arenguruumi. Aktiivõppe meetodite harjutamiseks on aega napilt. Ükskõik kui ilus ka teooria ja jutt ei ole, mida sa ise läbi teinud ei ole, seda sa ka kasutada ei oska,» selgitas Kitsnik. Ta leidis, et keeleõppes on vajalikud meetodid, mis tuginevad tänapäevastele arusaamadele teise keele arenguprotsessidest: näiteks, millised vead on keeleõppe erinevatel etappidel normaalsed. Veel vajaks tema sõnul rohkem tähelepanu erinevas vanuses õpilaste erinev õpetamine. Kitsnik meenutas, kuidas ühtse Eesti kooli töörühma liikmena RITA-projekti käigus vene koolides eesti keele õpet vaadeldes nägi ta kahjuks palju ebatõhusaid tunde. Liiga vähe oli aktiivseid ülesandeid, kus kõik õpilased saaksid rääkida ja oma mõtteid väljendada. Samuti oli vähe noori tegelikult haaravaid teemasid ning grammatikat õpiti sageli ebaloomulike kirjalike harjutuste abil. «Keelt õppida peab olema eluline ja põnev, kui keeleõpe on kunstlik ja igav ning vabalt rääkida peaaegu ei saa, siis ei õpigi kunagi rääkima,» ütles Kitsnik, lisades, et koolist peab kindlasti olema võimalik saada nii hea eesti keele oskus, et vene noor saaks pärast gümnaasiumit minna kindla tundega ülikooli. «Kuid võimalus minna ülikooli on nooremate õpilaste jaoks liiga kauge tulevik, see ei motiveeri tõeliselt. Seetõttu peab keeleõpe olema aktiivne, mänguline ja kaasahaarav ning tõeline motivaator on vajadus suhelda,» rääkis Kitsnik, kes ise on süsteemse mängustatud eesti keele õppe eestvedaja Eestis.

Ka Dubolazovi sõnul on probleemiks vene õppekeelega koolide ebaühtlane tase. On koole, kus eesti keele tase on väga kõrge. Näiteks said ühe vene õppekeelega kooli kuuendate klasside õpilased eestikeelses loodusõpetuse tasemetöös parema tulemuse kui nende eakaaslased eesti õppekeelega koolidest, kuid sellised positiivsed näited on pigem erand kui reegel. «Meil on vaja teadlikku koolipidajat, kes vastutab selle valdkonna arendamise eest,» näeks Dubolazov taseme ühtlustamises ja tõstmises juhtrolli kohalikel omavalitsustel.

Aastas lisandub üle tuhande muukeelse lapse

Eesti keelest erineva kodukeelega vanemad panevad juba praegu oma lapsi üha meelsamini eesti õppekeelega kooli. Ministeeriumi andmetel võib see number olla aastas 800–1200 lapse vahel. Sellele valikule lisanduvad vene õppekeelega koolide varajased keelekümblused ja erinevad keeleõppeprogrammid. «Muutused toimuvad niikuinii,» tõdes Dubolazov ja rõhutas, et eri kultuuri ja taustaga lapsed on rikkus, nad on klassides juba olemas ja neid oleks vaja nüüd nutikamalt õppetegevusse rakendada. Uju või upu meetodi asemel kasutatakse Dubolazovi kinnitusel aga toetavamaid võtteid. Uue aasta alguses toimub eesti õppekeelega koolidele pilootkoolitus, kuidas õpetada edukalt klassis, kus on rohkem muukeelseid õpilasi. Septembrist toetab riik lisarahaga neid eesti õppekeelega põhikoole, kus on muu emakeelega õpilasi vähemalt kümme protsenti. Toetust saab kasutada selleks, et jagada klasse vajadusel väiksemateks rühmadeks ja pakkuda neile õpilastele lisatunde ja õpiabi eesti keele õppeks. Sel sügisel saab seda toetust summas 493 000 eurot 23 kooli, kus on kokku 1500 sihtrühma kuuluvat last. Eesti keelest erineva kodukeelega õpilasi õpib eesti õppekeelega koolides üle viie tuhande. Tagasisidet, kuidas ja kui tulemuslikult raha kasutati, ootab ministeerium koolidelt tuleval kevadel.

Eestikeelse hariduse tegevuskava töörühma liige Ann Leppiman lisas: «Oluline roll keeleõppe puhul on ka koolijuhil ja tema hoiakutel. Kindlasti tuleb pöörata sellele aspektile tänasest rohkem tähelepanu». Ta pakkus võimalusena heade praktikate ja näidete jagamist koolide vahel. Eestis toimub igal aastal eesti keele kui teise keele konverents, kus selliseid kogemusi, aga ka tõenduspõhiseid uuringuid keeleõppest jagatakse. «Nüüd tuleb mõelda, kuidas jõuda ka selle sihtgrupini, kellel tegelikult seda teadmist kõige enam vaja läheb,» sõnas Leppiman.

Eesmärk ei ole teha venelastest eestlasi

Üks teravamaid ühtse kooli idee vastaseid on MTÜ Eesti kool on eesti keele kodu, kuhu kuulub ka näiteks Tallinna ülikooli kasvatusteaduste dotsent Tiiu Kuurme. Läinud kuul esitas ühing omad ettepanekud ühtse kooli asjus ministeeriumile, märkides muuhulgas, et ühtne Eesti kool toob sisuliselt kaasa vene-eesti segakooli, kus oma kultuurikeskkonnas ei saa õppida ei eestlased ega venelased. Seetõttu tuleks nende ettepanekul vii eesti keel Vene kooli, mitte vene õpilased Eesti kooli ja kehtestada piirmäär, et lasteaias ja koolis ei oleks muukeelseid lapsi rühmas või klassis üle kümne protsendi.

Dubolazovi hinnangul ei tohiks takerduda kindlatesse numbritesse, sest klassi töörütm ja õpikeskkond ei sõltu vaid sellest, kas seal on üks-kaks või neli-viis muu emakeelega last. «Loeb see, kas lapsel on muid erivajadusi, milline on tema pere tugi, kui motiveeritud on õpilane ja veel paljud muud näitajad,» ei saa Dubolazovi sõnul taandada klassi dünaamikat vaid keeleküsimusele.

Kitsnik omakorda kinnitas, et ühtse kooli eesmärk ei ole venelastest eestlaste tegemine. «Neile jääb alles oma kultuuriline identiteet, aga sellele lisandub ka tugev Eesti identiteet,» sõnas ta. Palju on küsitud, mida võidavad aga eestlased sellest kui kaovad eraldi koolid eestlastele ja venekeelsetele lastele. «Areneb laiem maailmapilt ja suureneb arusaam, et me ei ela enam homogeenses ühiskonnas ja on parem kui me harjume teise kultuuritaustaga inimestega juba noorena,» arutles Kitsnik. «Minu kogemus näitab, et noored tunnevad üksteise vastu huvi ja tahavad omavahel suhelda. Eks neid hirme on ikka ka, aga hirmud tekivad siis, kui miski on võõras. Selle vastu aitabki suhtlemine reaalsete inimestega ja inimeste vahelised elulised kontaktid.»

Areneb laiem maailmapilt ja suureneb arusaam, et me ei ela enam homogeenses ühiskonnas ja on parem kui me harjume teise kultuuritaustaga inimestega juba noorena.

Dubolazovi kinnitusel mõistab ka ministeerium kahtlejate hirme ning toetab näiteks ühingu «Eesti kool on eesti keele kodu» seisukohta, et väga tähtis roll on kvaliteetsel haridusjuhtimisel nagu ka seda, et vaja on koolitada rohkem pädevaid õpetajaid.

„Eks teatud vastuseisjaid on igas huvigrupis. On hirm, et hakkame vene õppekeelega koole sulgema ja kõik sealsed õpilased peavad minema eesti õppekeelega koolidesse ning olukord muutub keeruliseks,“ nentis ta. Päris nii see Dubolazovi kinnitusel siiski ei toimu. Eesti keele arengukava eelnõu järgi toimub 2035. aastast õppetöö riigi ja kohalike omavalitsuste rahastatavates koolides eesti keeles, erakoolides võib jätkuda õppetöö ka muus keeles.. Koolimajad ja õpetajad ja õpilased jäävad alles, lihtsalt õppetöö muutub neis eestikeelseks. „Et see toimuks loomulikult ja sujuvalt, selleks ongi meil ees veel pikk üleminekuaeg, mis tuleb täita sisukate meetmetega,“ märkis Dubolazov. Usku, et valmisolek on suurem kui arvatakse, sisendab kevadine integratsiooni monitooring, kus küsitletud muust rahvusest elanikest vaid 12 protsenti soovis oma lastele või lastelastele õppimist täielikult vene õppekeelega koolis.

Kitsniku kinnitusel peab ühtsele koolile ülemineku ajaks olema õpilaste ja õpetajate keeletase selleks piisavalt hea. «Kui keeletase on väga nõrk, siis ei ole koos õppimine jätkusuutlik ja hakkab tõesti mõjutama eestlaste õpet, kuid usun, et 14 aastat on selle saavutamiseks piisav aeg. See, et see ei ole siiani õnnestunud, näitab vaid seda, et keeleõppes on vaja nii sisulisi kui vormilisi muutusi,» leidis ta.

Minnes tagasi ühtse Eesti kooli mõiste sisu juurde, siis praegu on ühtne kool seadusega veel täpselt määratlemata. Lahtine on veel ka see, kui palju saavad eesti keelest erineva koduse keelega õpilased edasi venekeelset õpet. Õppekeeleks loetakse keelt, milles toimub vähemalt 60 protsenti õppest. Praegu on osaline eestikeelne õpe vaid gümnaasiumis ning ühe võimaliku vaheetapina nähaksegi võimalust, et õpe muutub üha eestikeelsemaks ka tänastes vene õppekeelega põhikoolides. «Kui see trend jätkuks, siis toimuks üleminek peaaegu et iseenesest. Oluline on, et koolides toimuks õpe eesti keeles ka ainetundides, mitte ainult ei õpetata eesti keelt eraldiseivana. Praktika on keeleõppes üks olulisemaid edenemise tegureid,» nendib Dubolazov.