UURING ⟩ Koolijuhtide suhtumine kaasavasse haridusse on seinast seina

Uuringu töörühma liikmed Äli Leijen ja Margus Pedaste. Foto: Erakogu

Uuringust, mis vaagis koolijuhtide hoiakut kaasavasse haridusse, ilmnes, et positiivne suhtumine saab alguse visiooni loomisest, kuid olulised on ka toetussüsteemid. Üllatuseks osutus erikoolide ja rohkem koolitusi läbinud koolijuhtide hoiak kaasava hariduse rakendamisse negatiivsemaks kui nende tavakoolides töötavatel ja vähem kaasava hariduse koolitustel käinud kolleegidel.

Uuringu viis läbi Tartu Ülikooli haridusteaduste instituudi kaasava hariduse töörühm ja küsitleti 302 koolijuhti. Töörühma liikme Margus Pedaste sõnul oli koolijuhtide hoiakute uurimise üheks ajendiks Eestis laialt levinud seisukoht, et kaasava hariduse rakendamine ei ole võimalik, sest meil ei ole piisavalt tugispetsialiste. «Samas oleme kolleegidega teisi riike, näiteks Norrat, Uus-Meremaad ja Kanadat, külastades näinud, et õpetajad võtavad ka tugispetsialistide puudumisel suurema vastutuse kaasava hariduse põhimõtete rakendamiseks ja enese arendamiseks,» rääkis Pedaste. «Teame ka, et püsivad muutused käitumises saavad sageli alguse just hoiakute muutumisest ning visiooni ja hoiakute kujundamisel on koolijuhtidel organisatsioonis võtmeroll,» selgitas ta.

Uuringuks valmistudes oli peamine hüpotees, et koolijuhtide suhtumist kaasavasse haridusse saab prognoosida selle põhjal, milline on nende visioon sellest ja kui heaks nad peavad olemasolevaid toetussüsteeme. Mida aga ei osatud Pedaste sõnul oletada, oli see, kumb neist on tähtsam ja millest veel võiks oleneda positiivne hoiak. Seda, kuivõrd mõjutab kogu koolipere suhtumist kaasavasse haridusse koolijuhi hoiak, uuringus ei puudutatud. «Samas näitavad varasemad uuringud Eesti kohta seda, et koolikultuur oleneb väga palju koolijuhist,» on seos Pedaste hinnangul olemas.

Suurem teadlikkus muudab negatiivsemaks

Uuringu tulemusena oli võimalik jaotada koolijuhtide hoiakud kolmeks: visiooniga seonduvad hoiakud olid koolijuhtidel pigem positiivsed; kaasava hariduse praktikatega seonduvad hoiakud kahe vahel, ehk pigem neutraalsed; tugevalt negatiivsed hoiakud olid aga seotud kaasava hariduse rakendamiseks vajaliku toega, ehk nii inimeste kui muude ressursside olemasoluga.

Uurimisrühma liikme Äli Leijeni sõnul näitas uuring üllatuslikult, et praegu on erikoolide juhtidel ja rohkem koolitusi läbinud koolijuhtidel pigem negatiivsem hoiak kaasava hariduse praktikate suhtes. Miks see nii on, seda uuringus ei käsitletud, see tuleks välja selgitada uute uuringutega. «Igal juhul on see edasist uurimist vajav leid, sest kui põhjus oleks teada, saaks koolituste sisu või metoodikat muuta ning erikoolide ja tavakoolide juhtide vahelist koostööd tõhustada,» tõdes Leijen ja pakkus ühe võimaliku selgitusena, et suurem teadlikkus muudab hinnangu realistlikumaks kuid paraku ka negatiivsemaks.

Ta lisas, et erivajadustega õppijate toetamise koolitused on seni keskendunud rohkem õppijate mõistmisele ja paremale toetamisele ning vähem kaasava hariduse ja kaasava pedagoogika mõistmisele ja väärtustamisele. «Praegu püüamegi täienduskoolitustes tegeleda mõlema küljega, keskendume meeskonnatööle, visioonile, aga ka erinevatele metoodikatele. Ehk aitab see kujundada positiivsemat hoiakut kaasava hariduse suhtes,» sõnas Leijen.

Uuringus ilmnenud koolijuhtide hinnangute suur erinevus tähendab Pedaste selgitusel aga seda, et osa koolijuhte on väga positiivsete hoiakutega, kuid teised oluliselt negatiivsemate hoiakutega. Hoiakuid hinnati uuringus seitsmepallisel skaalal ja Pedaste sõnul olid tulemused erinevate koolijuhtide puhul ühest äärmusest teise. «Meil on ehk võimalik edasi uurida, kuidas on kaasava hariduse põhimõtete rakendamist oma koolides korraldanud pigem positiivselt suhtuvad koolijuhid ja kuidas on seda teinud pigem negatiivselt suhtuvad juhid,» arutles Pedaste.

Kaasav haridus vajab selgeksrääkimist

Uuringu kasuna nimetas Pedaste teadmist, et tugispetsialistide koolitamise ja toetamise kõrval tuleb võtta rohkem aega koolides ühise visiooni kujundamiseks ja läbiarutamiseks. «Tuleb rohkem mõelda, miks ja kelle jaoks me rakendame kaasava hariduse põhimõtteid, mis üldse on kaasav haridus ja kuidas seda rakendada, kuidas arendada iseenda kompetentse ja kujundada ka kolleegide, õpilaste või lapsevanemate hoiakuid sellega seonduvalt,» loetles ta vajalikke tegevusi.

Õpetajate täienduskursused on keskendunud suures osas hariduslike erivajadustega õpilaste õpetamise didaktilistele meetoditele, mitte kaasava pedagoogika strateegiatele. Viimane on aga Pedaste sõnul sama oluline ning tähendab seda, et ei keskenduta ainult erivajadustega õppijale, vaid märgatakse kõigi õpilaste omavahelist suhtlust ning seda, kuidas toimub koosõppimine ja üksteiselt õppimine. «Häid tulemusi on andnud ka koosõpetamine – kaks õpetajat või õpetaja ja abiõpetaja või õpetaja ja tugispetsialist ühes klassis,» märkis Leijen.

Kaasava hariduse põhimõtted ja eesmärgid on riiklikus õppekavas olnud nüüdseks kümme aastat, kuid vaidlused ja arutelud selle edukusest või edutusest on suuresti samaks jäänud. Leijeni sõnul jäi kümme aastat tagasi tegemata oluline samm, mis oleks kaasavale haridusele üleminekule kõvasti kaasa aidanud. Nimelt jäid loomata kaasavale haridusele keskenduvad uurimisrühmad, kelle tööks olnuks süsteemsed tegevuskavad, koolitused alustavatele ja kogenud õpetajatele ning rakendumisprotsesside seire. «Seetõttu ei saagi kaasav haridus veel hästi toimida ning ka õpetajatel ja koolijuhtidel ei ole alati piisavalt oskusi või ka visiooni kaasava hariduse rakendamiseks,» põhjendas Leijen.

Samas on Leijeni sõnul põhjust kergeks optimismiks, sest Norra projektiraha toel on nii Tartu Ülikoolis kui Tallinna Ülikoolis loodud kaasava hariduse töörühmad ja käivitunud õpetajate täiendusõpe ja magistriõpe. Lisaks pöörab ka õpetajakoolituse esmaõpe varasemast palju suuremat tähelepanu kaasavale haridusele. Leijen lisas, et kaasava hariduse teemast on saanud populaarne valdkond doktoritöödes ja teadusartiklites.

Uuringu ingliskeelse kokkuvõttega on võimalik tutvuda SIIN