Aasta ettevõtlikud õpetajad: laske lastel vigu teha ja vastutada, ainult nii nad õpivadki
11. november 2021, 10:43
Kui lubada lastel varakult oma ideid katsetada, eksida ja vastuda, siis kasvavad neist ennastjuhtivad inimesed, kes julgevad ja oskavad elus päriselt asju ära teha. See on veendumus, mida jagavad aasta ettevõtliku õpetaja tiitliga pärjatud õpetajad, Tallinna reaalkooli algklasside õpetaja Margit Luts ja Kehtna kutsehariduskeskuse karjääriõpetaja Kristi Luik.
Kui vanalt on laps valmis vastutust võtma ja ennast juhtima, olema algatusvõimeline, leidma probleemidele lahendusi ja neid ellu viima ning kuidas seda toetada?
Margit Luts: Esimeses klassis vahel juhtub, et õpilane ütleb koju ununenud õppevahendi kohta, et ema ei pannud seda kaasa. Kui vanemad ja õpetajad lasevad lapsel ise oma eksimused ära eksida, siis tekib ka kohusetunne ja arusaamine selmet: «Küll keegi üle vaatab ja mu asjad kaasa pakib.» Hea on tunnis koos teistega oma head ja vead leida. Õpitakse nii heast kogemusest kui ka eksimusest ja ka sellest, et vead pole jäävad, nendega saab midagi ette võtta. Enda eksimusi avastades kujuneb arusaam, miks neid tekib. Kuid eesmärk ei saa olla kartus vigade ees, vaid ikka eesmärgi saavutamine. Koolis soovib õpetaja, et igaüks tegutseb ise ning ka koos kaaslastega. Me õpime, kuidas ülesanded üles märkida, neid teistega jagada, õppida ja kontrollida. Tore, kui õpilane sosistab: «Tead, ma täna oma tööd näidata ei taha, sest teiste omi vaadates tundub, et ma saaksin ka palju paremini.» Või kui neljandik õngitseb ja saadab õhtul enne referaadi esitamise tähtaega meili küsimusega: «Kas on tõsi, et referaadi sisu võib teha arvutis?»
Vastutuse võtmist ja enesejuhtimise õppimist alustatakse esimeses klassis. Õpilast, kes tähtaegadest kinni ei pea, ei soovi teised oma meeskonda ning peab läbi elama tunde, et teda rühma ei taheta. Alguses arvavad sellised tegelased, et küll õpetaja asjad paika paneb, kuid kui päästerõngaks on ainult soovitus, et seekord pead sa üksi hakkama saama, siis paneb olukord järele mõtlema ja järgmisel korral vastutustundlikumalt tegutsema.
Kristi Luik: Lapsed on erinevad ja seega see vastutus tuleb ka erinevas eas. Algatusvõime algab juba lasteaias ja seega eelkoolieas, siin on suur tugi ning vastutus ka lapsevanemal. Kas laseme kahesel ise kingapaelu pusida, sest ta ju väga ise tahab või teeme selle kiirelt nende eest ära, sest ei viitsi ju oodata, aeg läheb. Sama on ka probleemide lahendamisega, kas laseme algul ise lapsel leida lahenduse või otsustame tema eest, muidugi arvestades lapse vanust ja probleemi olemust. Ma arvan, et alati tuleks anda lapsele pisut keerukamaid ülesandeid. Kui kõik on liiga lihtne ja tulemuseni jõutakse ruttu, siis huvi ju kaob, pigem las pusib. Tuleb teha asju koos lapsega, samas selgitada, miks me midagi teeme, tunnustada, sest tunnustust soovib igas vanuses inimene.
Teadlikult hakkavad tublimad ennast juhtima juba põhikooli II ja III kooliastmes, see oleneb lapse küpsusest ja kuidas nii koolis kui kodus on sellega eelnevalt tegeletud. Hetkel on veel siiski ka gümnaasiumis või veelgi hilisemas eas piisavalt neid, kes ei oska ega ei saa aru, mis on enesejuhtimine, sest eelnevad aastad ei ole selleks talle võimalust andnud, ta alles kujuneb ning õpib seda.
Kui lihtne on lapse initsiatiivi maha suruda?
Margit Luts: Lapse initsiatiivi tapmiseks on palju võimalusi: olla rahulolematu kõikide töödega ja vead punasega parandada ning lasta neid pidevalt ümber teha. Kõik sammud lapse eest ära astuda: pakkida kooliasjad, lahendada ülesanded, joonistada ja meisterdada kunstitööd, igal hetkel meelde tuletada, millal on huviring või trenn ning millal liikuma hakata, laps «kiibistada», et tal poleks endal vaja midagi planeerida, ette valmistada, läbi mõelda.
Kristi Luik: Initsiatiiv kaob, kui ei seletada vigu ega arutleta nende üle, ei lasta uuesti proovida ega oma vigu parandada. Ka kehakeel, hääletoon, emotsioonid võivad initsatiivi tappa. Headus ja tunnustamine on väga tähtsad, tunnustada tuleb ka väikeste edusammude pärast. Vältida tuleb kõiges vigade leidmist ja korrutamist, et sa ei oska midagi ega saa hakkama ning laste võrdlemist teistega, mitte tema edasiminekuga. Selline käitumine tapab igasuguse initsiatiivi.
Millised on kooli lihtsad võimalused laste ettevõtlikku hoiakut toetada?
Margit Luts: Arvan, et tänapäeva kool soosib ettevõtlikkust - õpilased seavad endale eesmärke ning lõpuks analüüsivad, kuidas selle saavutamiseni jõuti ning kuidas saavutatuga rahule jäädakse. Hinnangu annab õpilane ise ning klassikaaslased ja ka õpetaja – igaühel oma vaatenurk. Tihti tehakse paaris- ja rühmatöid, uuritakse ja otsitakse erinevatest kohtadest infot, osaletakse mitmetes huviringides, õpitakse oma aega planeerima. Kõikide õpilaste kunstitööd pannakse koolikaaslastele vaatamiseks. Õpilased organiseerivad ise klassiõhtuid, soovijad osalevad erinevatel konkurssidel, saavad kiita tubli osavõtu eest ning keegi ei kurvasta, kui esikoht jäi saavutamata. Kasutatakse projektõpet. Ühe lennu mitu klassiõhtut jõudsid sisaldada koolihoovil orienteerumist ja fotojahti ning muid õuemänge enne, kui nad vanematelt õdedelt-vendadelt teada said, kuidas neid päriselt peetakse.
Kristi Luik: Vajalik on koostöö kogu koolipere ja ka õppijate perede vahel, süsteemsus, traditsioonid ja eesmärgid. Ühisüritusi saavad väga edukalt läbi viia lapsed ise – jõulupeod, aktused ja muud üritused on hea organiseerimiskogemus ning julgustus edaspidiseks.
Millal peaks algama koolis ettevõtlikkuse ning ettevõtlus- ja karjäärioskuste arendamine?
Margit Luts: Algklassi õpilastele tutvustatakse erinevaid ameteid läbi nende enda kogemuse ja kokkupuute ning teadmisega, et amet ei ole igavene, vaid alati võib midagi uut juurde õppida. Tänapäeval on kõik muutumises - inimesi asendatakse masinatega, tulevad uued teenused, kuhu vajatakse tööjõudu, saab mõelda, milleks on kasulikud ja mil viisil arendavad neid hobid ja huvid. Võib-olla tuleb endal luua ettevõte, et tegeleda sellega, mis meeldib.
Kõige uhkem olen ma oma õpilaste üle, kui nad tutvustavad teistele oma huvisid ja hobisid. See sai alguse sellest, kui 1. klassi Mikk seisis ühel päeval mu ees ja tahtis teada, millal me autosid õppima hakkame. Pidin teda kurvastama, et füüsika tuleb hiljem, ja autodest täpsemalt meie koolis ei räägitagi. Seda pettunud nägu mäletan siiani. Soovitasin tal endal oma huvi teistele tutvustada. Tuli poiss mõne päeva pärast mälupulgaga ja palus esitluse tahvlile kuvada. 5 minuti pärast arutlesid autospetsialistid tuliselt ägedaima ja võimsama masina üle. Perioodide lõpus on soovijatel võimalik anda tunde – tutvustatakse seda, mis ennast huvitab, kuid mis õppekavasse ei mahu: judot, kuulsaid poplauljaid, viipekeelt, Tšingis-khaani, uusimaid automudeleid, multikate ja arvutimängude tegelasi, toataimi, Titanicu hukku ja palju muud.
Kristi Luik: Ettevõtlikkus on aktiivne ellusuhtumine ja sellise suhtumisega inimene on oodatud kõikjale igal ajahetkel. Ettevõtlus ei ole ainult endale ettevõte loomine. Ka iga pereema või pereisa peab olema ettevõtlik, et saaks puhkuseks reisi planeerida või kapis olemasolevast õhtuks süüa teha.
Ettevõtlus- ja karjääriõpe või -planeerimine on mõeldud kõigile, olenemata tema elukogemusest ja vanusest, sest meil on elukestva õppe põhimõtted ning seega peab ka karjääripädevuste ja ettevõtlikkuse arendamine olema sihipärane ja süsteemne tegevus igas koolis ning kooliastmes. Maailm meie ümber on pidevas muutumises, ühed ametid kaovad, tulevad juurde uued ja seega ei saa tervet elu enam elada ühele ametile lootes, vaid iga koolist väljuv noor peab olema kohanemis- ja muutumisvõimeline.
Margit Luts ja Kristi Luik valiti aasta ettevõtlikuks õpetajaks ettevõtlus- ja karjääriõppe programmi Edu ja Tegu tunnustuskonkursil 3. novembril, kus juba viiendat korda kuulutati välja laureaadid viies kategoorias. Esmakordselt aga pälvisid aasta ettevõtliku õpetaja tiitli kaks võrdset kandidaati. Tunnustamine toimus hariduskonverentsil „Ennast juhtiv ja väärtust loov noor ei ole imeloom. Vol2“. Vaata kõiki laureaate siit