Doktoritöö ⟩ Info üleküllus on akadeemiliste töötajate jaoks tõsine probleem

Doktorant Liia Lauri. Foto: Tallinna ülikool/Erakogu

Liia Lauri kaitseb kolmapäeval Tallinna Ülikooli digitehnoloogiate instituudist doktoritööd «Information Culture and Coping with Information Overload: The Case of Estonian Higher Education Institutions» («Infokultuur ja toimetulek info üleküllusega Eesti kõrgkoolide näitel»), mis käsitleb kõrgkoolide toimetulekut info üleküllusega.

Doktoritöö autor sedastab, et informatsioon on kättesaadav eri formaatides, erinevate infokanalite ja -rakenduste kaudu ning keskkonnale lisab keerukust ebastabiilsus – teabe autorsuse kadu ning info võime pidevalt muutuda ühest vormist teise. Nähtust, mis iseloomustab tänapäeva infokeskkonda, on nimetatud info ja tehnoloogiate ülekülluseks. Ülekülluse iseloomustamiseks kasutatakse sageli emotsionaalseid mõisteid nagu inforeostus, infoväsimus ja teabeärevus, et rõhutada olukorda, kus inimene tajub info ja tehnoloogia suurt hulka, samas tunnetab oma piiratust selle kasutamisel. Kuigi info üleküllus ei ole iseenesest uus nähtus, on see info- ja tehnoloogiate kiire arengu ajal saanud olulisema tähenduse.

Doktoritöös viidatakse, et see, kuidas informatsiooni väärtustame, seda kogume, jagame ja kasutame, on olulisel määral seotud organisatsiooni muude protsessidega. Töö eesmärk oli uurida Eesti kõrgkoolide infokultuuri ja selle mõju toimetulekul info üleküllusega. Uuringu tulemuste põhjal võib öelda, et informatsiooniga seotud hoiakute, väärtuste ja normide alusel on Eesti kõrgkoolides võimalik eristada sidusat ja avatud infokultuuri. Sidus infoku ltuur rõhutab info jagamist ja koostööd, soositud on organisatsioonisisene suhtlus, osalemine ja pühendumine. Samas on paigas selged reeglid ja protsessid info jagamiseks, salvestamiseks ja kasutamiseks. Sidus infokultuur on seotud nii suurema töörahuloluga kui rahuloluga juhtimisega. Avatud infokultuur tähtsustab aktiivset infokäitumist – sagedamini otsitakse tööalaste otsuste tegemiseks informatsiooni kasutades erinevaid infokanaleid ja -allikaid, rohkem tehakse koostööd kõrgkooliväliste organisatsioonidega. Tööalaste otsuste tegemisel kaldutakse rohkem kasutama informaalset suhtlust. Avatud infokultuuri esindajad on kriitilisemad nii enda kui oma juhtide osas ning nende töölt lahkumisvalmidus on suurem.

«Üks seletus suuremale rahulolematusele võib olla selles, et kui akadeemilised töötajad on laiema silmaringiga, on nad ka enda suhtes kriitilisemad. Teine võimalik selgitus on seotud organisatsiooni juhtimisega. Kuna sidusat infokultuuri esineb rohkem rakenduskõrgkoolides, võib olla, et homogeensem, formaalsem ja stabiilsem organisatsiooniline struktuur pakub oma liikmetele usaldusväärset ja turvalist keskkonda, hõlbustab ka eesmärkide jagamist ja hoiab motivatsioon, mis annab aluse rahuloluks oma töö ja juhtimisega,» selgitas Lauri ja toob oma töös esile, et info üleküllus on akadeemiliste töötajate jaoks tõsine probleem. Kaks kolmandikku uuringus osalenuid möönis, et tööalase info üleküllusega on raske toime tulla. Uuringu põhjal tajusid akadeemilised töötajad teabe üleküllust peamiselt tööülesannete ülekoormusena, mis tulenes nende mitmetest rollidest – õppe-, teadus-, arendustöö ning juhtimisülesannetega seoses ning sellest tuleneva rööprähklemisega. Info- ja kommunikatsioonivahendites ei nähtud olulist võimalust olukorra parendamiseks, pigem vastupidi. Info ülekülluse põhjustena nähti sageli infosüsteeme, mis ei ole kasutajasõbralikud ega ajakohased, mitte sedavõrd enda infooskustes.

Uuringu kohaselt toetas infokirjaoskuse arendamine info üleküllusega toimetulekut sidusas infokultuuris, samas kui avatud infokultuuris sõltus infokirjaoskuse arendamine individuaalsest initsiatiivist. Info üleküllusega tõhusaks toimetulekuks on kõige olulisem individuaalseid püüdlusi toetav organisatsiooni infojuhtimise strateegia. Seda eriti avatud infokultuuri puhul, kus inimesed tajuvad suurema tõenäosusega info üleküllust.

Avalik kaitsmine toimub Tallinna Ülikooli saalis M648 algusega kell 9.00.

Kaitsmist saab jälgida ka Zoomi vahendusel.

Doktoritöö juhendajad on Tallinna Ülikooli professor Sirje Virkus ning Tallinna Ülikooli professor Mati Heidmets.

Oponendid on Åbo Akademi Ülikooli professor Gunilla Widen ning Monashi Ülikooli dotsent Gillian C. Oliver.

Doktoritöö on kättesaadav TLÜ Akadeemilise Raamatukogu keskkonnas ETERA.