K, 30.11.2022

Erivajadusega tudeng ei tohiks olla ebatavaline nähtus

Erivajadusega tudeng ei tohiks olla ebatavaline nähtus
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Erivajadusega tudengid peavad kõrghariduse omandamiseks rohkem pingutama ning üheks murekohaks on ligipääsetavus. Foto on illustreeriv.
Erivajadusega tudengid peavad kõrghariduse omandamiseks rohkem pingutama ning üheks murekohaks on ligipääsetavus. Foto on illustreeriv. Foto: Wernimages

Üldhariduskoolid teevad karuteene erivajadustega õpilastele, kuna sageli ei nähta neid koos teistega ülikoolis õppimas ja seetõttu ei valmistata neid kõrgkooli minekuks ka piisavalt ette, leiavad teemat uurinud üliõpilaskondade liidu esindajad Allan Aksiim ja Kristin Pintson.

Eestis on kõigil õigus haridusele ning akadeemiliselt võimekatel ka õigus kõrgharidusele, kuid see õigus võib teinekord takerduda eluliste probleemide taha. Näiteks, kuidas teeb eksamit inimene, kes ei näe või kuidas räägib seminaris kaasa autismispektri häirega inimene, kes pole veel õppinud teisi inimesi ja nende näoilmeid lugema? Nende inimeste ühiseks nimetajaks on erivajadusega tudengid, kel igaühel on oma spetsiifilised ja unikaalsed eripärad, mis eristavad neid õppuritest üldhariduses või tööturul. Kõrgkoolide erivajadusega tudengite nõustajad puutuvad nende teemadega kokku iga päev, kuid laiem avalikkus teab sellest võrdlemisi vähe.

... kuidas teeb eksamit inimene, kes ei näe või kuidas räägib seminaris kaasa autismispektri häirega inimene, kes pole veel õppinud teisi inimesi ja nende näoilmeid lugema?

Teema avamiseks tuleb alustada definitsioonidest ning mõelda selgeks, mis on puue ja mis on erivajadus. Puude definitsioon tuleneb puuetega inimeste õiguste konventsioonist, mille järgi puue on «pikaajaline füüsiline, vaimne, intellektuaalne või meeleline kahjustus, mis võib… tõkestada… osalemist ühiskonnaelus teistega võrdsetel alustel».

Ühtne määratlus sellele, mis on erivajadus, on Eestis puudu. Üldiselt mõistetakse erivajadusega tudengi nimetuse all inimest, kes on piisavalt võimekas, et kõrgkoolis õppida, kuid siiski tingituna tervislikust seisundist, psüühilisest iseärasusest või füüsilise kehaga seotud eripäradest tulenevalt on tema jaoks vaja teha muudatusi või kohandusi õppetöös. Samuti on arvatud, et erivajaduse asemel peaks kasutama sõna lisavajadus, mistõttu kohtab seda sõna mõnikord erivajaduse termini asemel.

Killustatud toetussüsteem vajaks suuremat selgust

Eesti põhiseadus ütleb, et «... puuetega inimesed on riigi ja kohalike omavalitsuste erilise hoole all», seega on just riigil ja kohalikul omavalitsusel erivajadusega tudengi toetamisel oma roll. Peamiselt väljendub abi selles, et riik maksab erivajadusega üliõpilastele stipendiumi, mis on sõltuvalt puudest vahemikus 60–510 eurot kuus. Tuleva aasta riigieelarve seletuskirjast selgub, et järgmisel aastal makstakse seda stipendiumit ligikaudu 350 üliõpilasele. See on ka ainus number, mida saab orientiiriks võtta, sest muud statistikat erivajadusega üliõpilaste kohta avalikest allikatest ei leia.

Vajaliku toe saamisel on problemaatiline kohaliku omavalitsuse roll, kes justkui peaks olema abiandjate reas seaduse järgi riigi ees esimesel kohal. Kõrgharidust omandama suundudes on aga üsna tõenäoline, et tudeng ei õpi samas omavalitsuses, kus ta seni elanud on, ja abisaamine tekitab segadust.

Erivajadustega tudengite üks esmaseid kokkupuuteid kõrgkoolis õppimisel on sisseastumine. Õnneks on sisseastumise osas tagasiside olnud peamiselt positiivne, seejuures on märksõna tudengi ja kõrgkooli vaheline kommunikatsioon. Hästi läheb siis, kui kõrgkool teab ette, millise erivajadusega peab õppetöös arvestama, ja tulevane üliõpilane on kursis, kuidas kõrgkool teda õppimisel toetada saab.

Alati saab lahenduse leida, kui tudeng enne sisseastumise protsessi kõrgkooliga ühendust võtab ning endast ja oma vajadustest märku annab. Samuti on kõrgkoolil õigus kehtestada erinevaid hindamismeetodeid erivajadusega üliõpilase vastuvõtutingimustele vastavuse kontrollis.

Kui tudeng ei õpi linnas, kus ta varem on elanud, siis leiab ta end üsna tõenäoliselt elamas ühiselamus. Mitmes ühiselamus on loodud erivajadustega tudengite jaoks eraldi toad ning üldiselt on enamik uuemaid õppehooneid ja elamuid ka ligipääsetavuste normidega kooskõlas. Suurem probleem tekib muidugi nende tudengite puhul, kes mingil põhjusel ühiselamus elada ei saa ja peavad elamiseks muu võimaluse leidma.

Õppeprotsessis, mis on tudengi jaoks keskne küsimus, võib ette tulla üsna palju probleeme. Kõik õppematerjalid pole veel universaalselt ligipääsetavad. Just ligipääsetavus on erivajadusega tudengi puhul üks peamine küsimus. Kui õppehoonete füüsilise ligipääsetavusega on üldiselt juba üsna hea seis, siis õppematerjalide ligipääsetavaks muutmisega tegelevad õppejõud jooksvalt ja individuaalselt. See paraku tähendab lisatööd ja suuremat ajakulu õppejõule ning õppematerjali hilisemat kättesaamist tudengile. Siinkohal tuleb tänu avaldada loomulikult õppejõududele, kes sellega siiski tegelevad, ning ka kõrgkoolide erivajadusega tudengite nõustajatele, kes on nõu ja jõuga abiks olnud nii tudengitele kui õppejõudele. Lisaks on riik kehtestanud erivajadusega tudengitele mõningaid leevendusi näiteks ainepunktide eest maksmisel. Kui tavapäraselt võib tudengil tekkida kohustus ainepunktide eest tasuda, kui ta täiskoormusel õppides semestris vajalikku koormust ei täida, siis puudega tudengilt tasu nõuda ei saa.

Just ligipääsetavus on erivajadusega tudengi puhul üks peamine küsimus.

Kahjuks on kogu vajalik informatsioon erinevate asutuste veebilehtedel laiali. See tekitab nii erivajadustega tudengites kui ka teistes asjaosalistes trotsi ja segadust, sest sama sooviga peab pöörduma erinevate asutuste poole, enne kui vajaliku infoni jõutakse. Osa infot leiab haridus- ja teadusministeeriumi, osa sotsiaalkindlusameti ning osa kõrgkooli enda kodulehelt. See pole probleem mitte ainult tudengi, vaid ka teda nõustava kõrgkoolitöötaja jaoks. Eesti Üliõpilaskondade Liit loob nüüd koos sotsiaalministeeriumi ning haridus- ja teadusministeeriumiga nõustajatele mõeldud infolehte, mis peaks valmima novembrikuu jooksul.

Erivajadus ei peaks takistama kõrghariduse omandamist

Erivajadusega tudengid on ühest küljest nagu tudengid ikka, sisenedes peale lõpetamist tööturule ning osaledes ühiskondlikus elus. Teisalt vajavad nad täiendavat tähelepanu, et nemadki saaksid õppida teistega võrdsetel tingimustel. Erivajadusega inimesed on meie keskel alati olemas olnud ning seda ka kõrgkoolides. Oleme kogenud, et üldhariduse omandamisel ei ole neile kõrgkooli kui varianti haridustee jätkamiseks üldse tutvustatud. See tuleneb aga varasematest hoiakutest: näiteks ei ole veel päris tavapäraseks saanud, et hariduslike erivajadustega õpilased õpivad tavaliste õpilastega ühes klassis. Olgugi et mõne eriala ja erivajaduse puhul tuleb tõesti piir ette, ei tohiks erivajadusega tudengid kõrgkoolis olla ebatavaline nähtus.

Euroopa Inimõiguste Kohus on leidnud, et õigus kõrgharidusele ei tähenda isiku õigust nõuda vastuvõttu kindlasse kõrgkooli või kindlale erialale, sest ka juhul, kui isikut vastu ei võeta, säilib tal võimalus kandideerida teise kõrgkooli. Kui pimedale filmikunsti õpetamine on praegu Eestis veel üsna võimatu, siis näiteks Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia on suutnud pimedale üliõpilasele haridust pakkuda.

Universaalne ligipääsetavus ja disain on justkui võlusõna, mis kõik mured lahendama peaks. Kui õppematerjalid, õppehooned, vajalikud veebilehed jm oleks kõigile ühtselt ja universaalselt ligipääsetavaks disainitud, oleks vähemalt pool probleemi juba lahendatud. Küll aga on kõik need lahendused aeganõudvad ja näiteks õppematerjalide puhul ei saa – olenevalt erialast – eeldada ühist lahendust, kuivõrd tudengite erivajadused on erinevad. Seega märgakem ja toetagem neid, kes vajavad tuge, sest ükskord annavad ka nemad ühiskonnale oma osa tagasi.

Jakob Rosin.
Jakob Rosin. Foto: Mihkel Maripuu

Eesti Pimedate Liidu esimees Jakob Rosin: erivajadusega tudeng peab rohkem pingutama

Erivajadusega tudengina kõrgkoolis tuleb sul teistega samal tasemel püsimiseks oluliselt rohkem pingutada. Sõltuvalt puudest, vajab tudeng erinevaid toetavaid ja abistavaid teenuseid. Neid ei saa aga mugava komplektina ühest kohast, vaid tuleb erinevatest kohtadest eraldi taga ajada. Vajad rahalise toetusena erivajadustega tudengite stipendiumit? Seda tuleb küsida riigilt ning vastust pikalt oodata. Kusjuures stipendiumi summa erineb päris korralikult olenevalt sellest, milline puue on, hoolimata sellest, et näiteks kuulmis- ja nägemispuudega tudengil on enam-vähem võrdselt suured kulud. Kui vajad aga isiklikku abistajat, tuleb sul see inimene ise leida, ning talle siis tunnipalk kohalikust omavalitsusest taotleda. Viimane kipub jääma sageli paari euro kanti ning töömahuks hinnatakse mõnikümmend tundi kuus. Õppurid veedavad vahel ainuüksi loengutes aga üle saja tunni kuus, rääkimata ettevalmistusest ja muust individuaalsest tööst. Isiklikku abistajat, kes oleks valmis loengus aitama infot slaididelt ümber kirjutada, visuaalselt toimuvat kirjeldada või kõneldut viibelda on ütlemata keeruline leida.

Probleemide loetelu võib pikalt jätkata. Nägemispuudega tudeng ei saa iial minna raamatukokku ja sealt soovitud raamatut haarata, vaid peab raamatu nädalaid või kuid digiteerimiseks ette tellima. Kuulmispuudega tudeng peab loengus täieliku info saamiseks palkama viipekeele tõlgi. Liikumispuudega tudeng aga veenduma iga loengu eel, et ta auditooriumisse üldse sisse saab. Kõik eelnevalt mainitud probleemid panevad tudengi keerulisse olukorda, kus pärast loengut raamatukokku õppima minemise või kursusekaaslastega ajaveetmise asemel peab erivajadusega tudeng tegelema hoopis järgmiste õppelõikude ligipääsetavuse ettevalmistamisega. See kõik aga eeldab erivajadusega tudengilt keskmisest kõrgemat motiveeritust kõrghariduse omandamiseks.

Märksõnad
Tagasi üles