HARIDUSMÕTE ⟩ Alternatiivpedagoogikat eristab tavaharidusest filosoofia

Üldhariduskoolide õppekavades on paljud põhimõtted pärit just alternatiivpedagoogikast. Foto: Eero Vabamägi / Postimees

Kuigi suur osa alternatiivpedagoogika põhimõtetest on kinnitanud praeguseks kanda ka riiklikus üldhariduses, on viimases paraku rohkem vormi kui sisu, leidis Tallina ülikooli kasvatusteaduste dotsent Tiiu Kuurme Kuku raadio «Haridusmõtte» saates.

Kuurme hinnangul iseloomustavad tavaharidust märksõnadena õppekava läbimine ja formaalharidus, mis tähendavat teisisõnu formaalsust ja läbi libistamist. Kuurme tõdes, et üldharidusse on lisatud aina enam alternatiivpedagoogika põhimõtteid. «Kuid üle võetakse pigem väline vorm ja killustunud meetodid, mitte terviklik sisu. Ei mõisteta, et õppimine ei ole ainult põnevad tehnoloogiad vaid tähenduslik õppimine,» rääkis Kuurme.

Kuurme meenutas, et 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses sündinud alternatiivpedagoogikat tunti esmalt reformpedagoogika nime all ja see tekkis Euroopas eelkõige vajadusest muuta haridussüsteem tuupimisekesksest õppimisest lapsest lähtuvaks õppeks. II Maailma Sõja eel ja ajal võimule tulnud režiimid keelustasid reformpedagoogika ning uue võimaluse sai see möödunud sajandi 60. aastatel, siis juba alternatiivpedagoogika nimel all. Eestis kulus alternatiivpedagoogika tunnustamiseni veel üle 30 aasta, ehkki juba möödunud sajandi alguses oli Eestil olemas oma selle valdkonna suurkuju: Johannes Käis. «Kui Käis oleks kirjutanud oma tekstid mõnes maailmakeeles oleks ta kahtlemata olnud haridusvaldkonna maailmanimi,» oli Kuurme veendunud.

Alternatiivpedagoogika teeb võidukäiku

Kuurme lisas, et kui veel 90. aastatel olid mitmed alternatiivpedagoogika alustalad Eestis põlu all, näiteks oli ühiskonnas suur vastasseis waldorfpedagoogikale ja lapsekesksele õpetusele, siis praeguseks on alternatiivpedagoogika ja ka koduõppe populaarsus lapsevanemate seas märkimisväärselt kasvanud. «Alternatiivpedagoogikal on oma kindlad lähtekohad ja filosoofia, mida üldhariduskoolis ei ole. Seetõttu on tegemist endiselt alternatiivse haridusega,» põhjendas Kuurme.

Kui alternatiivpedagoogikas kahtlejate üheks argumendiks on õppurite ebaühtlane tase ja küsitav läbilöögivõime ülikoolides ja tööelus, siis Tallinna Vaba Waldorfkooli juhataja Kristina Šanini sõnul nende kooli kogemus neid kahtlusi ei kinnita. Kooli on praeguseks lõpetanud kaheksa lendu ja vilistlaste küsitlusest tuli Šanina sõnul välja, et kõige rohkem lõpetajaid valis edasi tegutsemiseks üllatuslikult IT-sektori, kuid esindatud olid ka kõik muud valdkonnad. «Õpilased tagasisidestasid, et neil on palju kasu olnud draamaõppest, mis õpetas neid oma ideid selgitama ja julgelt esinema, samuti hinnati kõrgelt õpetajate ja õpilaste omavahelist suhtlust ja praktilisi tegevusi,» rääkis Šanin. Ta märkis, et üle saja aasta tagasi Saksamaal alguse saanud waldorfpedagoogikast on üldhariduskooli üle võetud näiteks ühtlusklassid, ehk ühevanuste laste klassid ja segaklassid, kus õpivad poisid ja tüdrukud koos ning ka mitmed aktiivõppemeetodid ja aasta uurimustööde tegemine. «Kunagised uuendused on nüüd normaalsus,» tõdes ta. Tavakoolist eristab aga Waldorfkoole Šanina hinnangul õppetöö sügavam mõtestamine ja õppekorraldus. «Taotleme tasakaalu nii füüsilises kui hingelises arengus. Keha puhul on oluline, et see võimaldab meil teha, seda mida tahame, arendame rütmi ja tasakaalu. Näiteks laulmise ja kunstitunnid on meil gümnaasiumi lõpuni. Samuti on oluline hingeline tasakaal ja oskus juhtida oma emotsioone,» rääkis Šanin.

Eesti Montessori ühingu juhatuse esimees Asnate Tuuliku sõnul on montessori pedagoogikas esikohal laps tervikuna ja tema huvid. Üle saja aasta tagasi Itaalia arsti Maria Montessori välja töötatud pedagoogika viljelemine on Eestis veel algusjärgus: kui maailmas on riike, kus on võimalik õppida montessori koolis gümnaasiumi lõpuni, siis Eestis on praegu paar lasteaiarühma ning plaan avada järgmisel aastal ka üks klass. Tuuliku hinnangul on ühiskond haridusuuendusteks aga kindlasti valmis ja huvi montessori pedagoogika vastu on väga suur. «Montessori puhul on eriline, et laps ise juhib oma õppimist ja õpetaja roll on teda toetada ja juhendada, mitte klassi ees seistes õpetada,» selgitas Tuulik. Ta kinnitas, et lapsed on võimelised ise kasulikke otsuseid langetama, sest õppevahendid ja viisid on montessoris sedavõrd põnevad. Tuulik tõi välja, et kuna oluline on lapse enda huvi õppimise vastu, siis võivad juba lasteaialapsed edukalt lahendada viienda või kuuenda klassi matemaatikaülesandeid või asuda raamatut kirjutama. Muretsemiseks, et äkki laps ei hakka õppima, kui teda ei sunnita, ei ole Tuuliku kinnitusel samuti põhjust. «Juhendaja roll on tagada, et see huvi tekiks ja akadeemiliste tulemuste poolest on montessori meetodil õppinud lapsed teistest pigem ees kui taga,» lisas ta.

Saadet, mida juhtisid Kristel Rillo ja Indrek Ojamets saab järele kuulata siin: