Noored usaldavad demokraatlikke institutsioone kõige vähem

Tarmo Jüristo Foto: Erakogu

Viimaste aastate – ja tegelikult juba aastakümnete – vältel tehtud uuringud on kõikjal põhjapoolkeral osutanud muret tekitavale tendentsile: inimeste rahulolu demokraatiaga on kahanemas.

Võrreldes 2005. aastaga on kogu maailmas rahulolematute hulka lisandunud ligi viiendik kõigist küsitletutest* ning see on kergitanud rahulolematute hulga neljakümnelt protsendilt kuuekümnele. Siinkohal tasub täpsustada, et rahulolematus ei tähenda tingimata seda, et inimesed eelistaks mõnda muud ühiskonnakorraldust – kuigi kahtlemata on ka neid, kes seda teevad –, vaid pigem hinnangut sellele, kuidas demokraatlikud institutsioonid kodanike murede ja probleemidega toime tulevad.

Praegustel 50-aastastel (kelle sekka ka mina nüüd värskelt kuulun) on omaenese elust meenutada aegu, kus liberaalse demokraatia võidukäik võis näida lõplik ja vääramatu. Samas see põlvkond, kes oktoobris esimest korda valimiskastide juurde saaks minna, on kasvanud üles maailmas, mis on liikunud ühest kriisist järgmisse – ja pahatihti eelmistest hullemasse. Need 16–18 aasta vanused noored on näinud hulganisti demokraatia läbikukkumist ja väga vähe õnnestumisi. 2005. aasta paiku sündinud noored olid lasteaias, kui puhkes finantskriis; keskkoolis, kui Euroopat tabas Lähis-Ida põgenikelaine, ning astumas ülikooli, kui kogu maailm koroonapandeemia tõttu sulgus. Nad on üles kasvanud aina polariseeruvama ja populistlikuma poliitika ning meediaga, mille autoriteet kiiresti kild killu haaval mureneb, ning kõige selle taustal on lahti rullumas mastaapne keskkonnakatastroof.

Mõni aasta tagasi meie seast lahkunud Saksa sotsioloog Ulrich Beck sõnastas oma tuntud raamatus «Riskiühiskond» ühe olulise põhimõtte: me oleme harjunud ühiskonnakorralduse õiglust mõõtma eeskätt selle põhjal, kuidas on jagatud hüved (ingl distribution of goods). See on miski, mis tänapäeva heaoluühiskondades on suures plaanis ühtlane. Lood on aga märksa keerulisemad, kui me uurime, kuidas jagunevad riskid (ingl distribution of bads). Selle nurga alt vaadatuna ilmneb, et noorte ja vanemaealiste positsioon on väga erinev. Kui enne 2008. aastal puhkenud finantskriisi oli Euroopa Liidus noorte vaesusrisk sama mis üle 64-aastastel, siis nüüd, veidi enam kui kümme aastat hiljem, on see noortel kümne protsendi võrra kõrgem. Sotsiaalne mobiilsus, mis oli probleemne juba varem, on veelgi vähenenud. Noorte tööpuuduse määr on kõrge, nende hõlmatus sotsiaalkaitsega hapram.

Ka eelmisel aastal maailma ja Euroopat tabanud pandeemia tõttu kehtestatud piirangud mõjutasid noorte põlvkonda ebaproportsionaalselt suurel määral – ja seejuures oli nende enda terviserisk kõige väiksem. Karantiini ja ühiskonna sulgemise pikemaajaline mõju näiteks õpitulemustele ilmneb alles tulevikus, kuid juba praegu on selge, et see mõju on märkimisväärne. Reisipiirangud sisuliselt peatasid õpirände (nt Erasmus+ programmi) ning kuna noored olid kõikjal vaktsineerimisjärjekorras viimaste seas, kehtisid need nende põlvkonnale ka kõige kauem. Noorte sisenemine tööjõuturule sai piirangutega hoobi, samal ajal kui nende olemasolevad töökohad osutusid keskeltläbi kõige haavatavamateks ning juurdepääs abimeetmetele kõige kehvemaks. Seetõttu on praeguste noorte puhul üle Euroopa ilmselt tõesti põhjust kõneleda ohverdatud põlvkonnast.

Tänapäeva noorte enda poolt vaadatuna on sellest olukorrast keeruline väljapääsu leida. Demograafia dikteerib, et valimiskastide juures on noortel vähe lootust kesk- ja vanemaealiste põlvkondade tahtele vastu saada. Demokraatlikud institutsioonid, nagu valitsused ja parlamendid, on tundlikud enamuse survele, noored aga on vähemus ja jäävad selleks väga pikaks ajaks. Kliimakriis on samas hea näide olukorrast, kus noorte põlvkonna jaoks on kaalul märksa enam. Nemad, mitte praeguse valijaskonna keskealine enamus, peavad elama täna langetatavate otsuste pikkade tagajärgedega ning neil ei ole aega oodata.

Seega ei ole põhjust imeks panna, et noored usaldavad demokraatlikke institutsioone kõige vähem ja nende rahulolematus demokraatiaga on kõige suurem. Taas tuleb rõhutada, et sellest ei saa teha järeldust, nagu sooviks noorte põlvkond elada mingis põhimõtteliselt teistlaadi ühiskonnakorralduses, vaid pigem seda, et nad sooviks tasasemat mänguvälja kui tänapäeva valdavalt enamuse tahtel põhinev demokraatia seda võimaldab.

Kuidas seda täpselt saavutada, on muidugi keeruline küsimus, millele lihtsat vastust kuskilt võtta ei ole. Kui jätta kõrvale mõned lennukamad ideed (nagu näiteks valijate häältele erineva kaalu andmine sõltuvalt vanusest), mille rakendamine eeldaks fundamentaalsemat laadi ümberkorraldusi meie tänastes poliitilistes süsteemides, on siiski võimalik viidata mõnele võimalikule suunale. Üheks selliseks oleks kindlasti noorte suurem poliitiline aktiivsus kombineerituna erinevate teema- ja valdkonnapõhiste võrgustikega, mis tähendaks sisuliselt liitlaste otsimist tänase enamusdemokraatia raamide sees. Teiseks võimaluseks oleks suurem toetumine erinevatele osalusdemokraatia instrumentidele, mis annavad loomuldasa rohkem kaalu väiksemate ning marginaliseeritumate rühmade huvidele ning vajadustele. Ja kolmandaks põhimõtteliseks suunaks võiks olla noorte võrdsete õiguste rõhutamine ning nende kaitsmine mitte poliitiliste, vaid õigussüsteemi vahendite abil. See viimane on miski, mida näiteks kliimakriisi osas on rakendatud mitmel pool maailmas ning mille osas ka meil siin Eestis on hiljutisest minevikust esimene põgus edukogemus, kui Tartu ringkonnakohus peatas maikuus MTÜ Loodusvõlu hagi alusel ajutiselt Enefit280 põlevkivitehase ehitusloa (mis, tõsi küll, juba kuu hiljem siiski halduskohtu otsusega taastati).

Siiski eeldavad kõik need mainitud (nagu ka mitmed teised mainimata jäänud) võimalused ja valikud seda, et noortel endal on tahtmist oma tuleviku eest seista ning selle osas kaasa rääkida. Seda ei saa keegi teine nende eest teha.

Artikkel ilmus noortevaldkonna digiajakirja MIHUS sügisnumbris.

*Foa, R. S., Klassen, A., Slade, M., Rand, A. ja Collins, R. (2020). The Global Satisfaction with Democracy Report 2020. Cambridge, United Kingdom: Centre for the Future of Democracy, lk 2.